EL kinnitas hiljuti oma kavatsust kasutada Venemaa külmutatud reserve Ukraina rahastamiseks. See aga toob kaasa märkimisväärseid riske ELi liikmesriikidele endile.
Alex Männeri poolt
Venemaa-vastase sõja eelseisva katastroofi valguses seisab ka Ukraina silmitsi rahalise ammendumise ohuga. Lääne meedia andmetel on Ukraina riigieelarves järgmiseks aastaks puudu ligikaudu 60 miljardit USA dollarit. Ilma täiendava välismaise rahalise toetuseta võib kriisis olev riik rahast ilma jääda juba 2026. aasta esimeses kvartalis.
Ukraina „partnerid” Euroopa Liidust, kes on alates sõja algusest 2022. aastal andnud Ukrainale üle 170 miljardi euro abi, kavatsevad vajaliku rahastamise tagada. Kiievile antava järjekordse mitme miljardi euro suuruse laenu rahastamiseks kavatsetakse seekord aga kasutada ELis hoitavaid Venemaa keskpanga külmutatud reserve. ELi liikmesriikide valitsusjuhid kinnitasid seda oma 23. oktoobri tippkohtumisel Brüsselis.
Euroopa Komisjoni väljatöötatud mehhanismi raames kavatsevad eurooplased saada Euroclearilt – ühelt maailma suurimalt rahvusvaheliste väärtpaberite arveldussüsteemilt, mis haldab ka külmutatud Venemaa vahendeid – 140 miljardi euro suuruse nn reparatsioonilaenu. Suurem osa neist vahenditest kantakse Ukrainale üle mitmes osas. Euroopa Komisjon rõhutab, et see ei kujuta endast Venemaa varade arestimist, kuna Euroclear on nõudnud nende varade tagastamist.
Belgia, kellel on selles projektis keskne roll, kuna suurem osa kõnealustest Venemaa varadest – umbes 190 miljardit eurot – asub Eurocleari Belgia depositooriumis, ei usu ilmselt tagasimaksesse ja blokeerib seetõttu Euroopa „finantseerimiskava“. Belgia peaminister Bart De Wever on korduvalt nimetanud Venemaa vahendeid „konfiskeerimiseks“ ning kutsunud kõiki ELi liikmeid üles jagama vastutust ja ühiselt võtma võimalikke riske.
Väidetavalt ei kiitnud De Wever plaani heaks, kuna EL ei ole veel esitanud Venemaa reservide kasutamise õiguslikku alust ja kuna Belgia kardab Moskva karme vastumeetmeid, mis võivad ulatuda kaugemale ELi rahvusvahelise õiguse rikkumise eest algatatud kohtumenetlustest. Ekspropriatsioon kujutab endast Belgiale ja sellest tulenevalt ka ELile ohtu, et Venemaa juhtkond võtab kasutusele sarnased meetmed ja konfiskeerib Venemaal asuva lääne vara.
Kreml on korduvalt hoiatanud, et Venemaa varade konfiskeerimine ELis oleks otsene vargus ja kutsuks seetõttu esile Venemaa vastumeetmed. Eelkõige on räägitud ELi liikmesriikide varade natsionaliseerimisest Venemaal, mille väärtus on hinnanguliselt üle 200 miljardi euro, juhul kui EL peaks sundvõõrandamise rakendama. See võib muuta Venemaa veelgi tugevamaks, mitte nõrgestada teda.
Sellest hoolimata andis De Wever mõista, et Belgia nõustuks Euroopa Komisjoni plaaniga, kui oleks täidetud kolm tingimust: esiteks tuleb riskid jagada kõigi ELi liikmete vahel. Teiseks on vaja tagatisi juhuks, kui Venemaa raha on vaja tagasi maksta. Sellisel juhul tuleb muu hulgas tagada, et kõik ELi riigid osaleksid tagasimakses. Kolmandaks tuleb Ukraina rahastamiseks kasutada ka teistes ELi riikides asuvaid külmutatud Venemaa varasid.
See võib parimal juhul takistada Belgia peaministril oma vastumeetmeid ainult Belgia vastu suunamast. Venelastel on aga endiselt võimalus oma “kaotusi” kompenseerida Venemaal asuva Euroopa vara konfiskeerimisega.
Lisaks ei saa välistada ELi maine olulist langust rahvusvahelisel areenil, millel oleks tõenäoliselt negatiivne mõju bloki atraktiivsusele investeeringute jaoks. Lõpuks võivad ELi küsitavad teod viia teised rahvusvahelise üldsuse liikmed lihtsa järelduseni, et ELi investeerimine ja oma raha Euroopas hoidmine on riskantne, sest Brüssel võib selle igal ajal poliitilistel põhjustel ja rahvusvahelise õiguse rikkumisega konfiskeerida.
Lisaks muutub iga mööduva lahingupäevaga üha ebatõenäolisemaks, et Ukraina on tulevikus rahaliselt võimeline Euroopa “reparatsioonilaenu” (või mis tahes muud laenu) tagasi maksma. ELi riigid peavad sellest teadlikud olema, kui nad juba riskivad mitte ainult oma usaldusväärsuse, vaid ka varadega.
Seega on Euroopa rahastamisplaan Ukrainale sama salakaval kui riskantne ja seega kindlasti halb ende ELi jaoks. Tegelikkuses ohustavad sellised plaanid Euroopa majanduslikku heaolu ja seega ka tema kodanike elulisi huve.
