Larry C. Johnson
Pidage meeles fraasi: „julgeolekuarhitektuur“. Mõistet „Pärsia lahe julgeolekuarhitektuur“ kasutasid president Putin ja Hiina välisminister Wang Yi aruteludes Iraani välisministriga viimase Venemaa visiidi ajal 27. aprillil ja Pekingi visiidi ajal 5.–6. mail 2026. See mõiste viitab mitmepoolsele, piirkondlikult juhitud raamistikule pikaajaliseks stabiilsuseks Pärsia lahes ja laiemas Lähis-Idas.
Mõiste „julgeolekuarhitektuur” Pärsia lahes ei ole nende visiitide jaoks leiutatud uus diplomaatiline keel. Venemaa on pakkunud välja „kollektiivse julgeolekuarhitektuuri Pärsia lahes” vähemalt alates 2019. aastast ning välisminister Lavrov kordas seda ettepanekut viimati 28. veebruaril 2026, sõja alguse päeval. Hiina on toetanud Venemaa kavandatud kollektiivse julgeoleku kontseptsiooni, mis asendaks USA kaitsevihmavarju Pärsia lahes ja asetaks Venemaa võimukandjaks Ameerika Ühendriikide kõrval – või asemel.
Kohtumisel president Putiniga teatas välisminister Araghchi, et Iraan „toetab uue sõjajärgse piirkondliku arhitektuuri loomist, mis suudab koordineerida arengut ja julgeolekut“. Järgmisel kohtumisel kuulutas Hiina välisminister Wang Yi, et Peking „toetab piirkondliku rahu- ja julgeolekuarhitektuuri loomist, milles piirkonna riigid osalevad ühiselt, kaitsevad ühiseid huve ja saavutavad ühise arengu“. (S&P Global)
Wang Yi kirjeldas USA-Iisraeli sõda Iraani vastu samuti kui “ebaseaduslikku” ning sõnastas kolm olulist Hiina seisukohta: toetus kõigile Iraani õigustatud nõudmistele, toetus USA sõjaväebaaside väljaviimisele kogu Pärsia lahe piirkonnast ja aktiivne osalemine sõjajärgse korra loomisel.
Mõiste “julgeolekuarhitektuur” on diplomaatiline kood küsimuse põhjalikuks ümberkorraldamiseks, kes garanteerib Pärsia lahe julgeoleku millistel tingimustel – ja kes on välistatud. Kontseptsioon hõlmab mitut konkreetset komponenti:
Esiteks USA vägede väljaviimine. Põhinõudmine – mida jagavad võrdselt Iraan, Venemaa ja Hiina – on, et Ühendriigid viiksid oma sõjaväebaasid, lennukikandjate rünnakugrupid ja julgeolekugarantiid Pärsia lahe piirkonnast välja. See hõlmaks baase Bahreinis (USA viienda laevastiku baas), Kataris, Kuveidis, AÜE-s ja Saudi Araabias.
Teiseks, asendamine piirkondliku raamistikuga. Kavandatud koalitsioon ühendaks Pärsia lahe riigid, Venemaa, Hiina ja teised sidusrühmad mitmepoolses raamistikus, kusjuures Venemaa näeb oma eelist selles, et erinevalt Ameerika Ühendriikidest hoiab ta häid suhteid kõigi osapooltega, sealhulgas Iraaniga.
Kolmandaks, Iraan kui legitiimne piirkondlik suurvõim. Araghchi ütles Iraani meediale, et „meie Hiina sõbrad usuvad, et Iraan pärast sõda on erinev Iraanist enne sõda. Selle rahvusvaheline positsioon on paranenud ning see on näidanud oma võimekust ja võimu. Seetõttu on silmapiiril uus koostööajastu Iraani ja teiste riikide vahel.“ Seega legitimeerib see arhitektuur formaalselt Iraani domineeriva rolli Pärsia lahe julgeolekus, selle asemel, et käsitleda seda ohuna, mida tuleb ohjeldada. (ING THINK)
Neljandaks, Hormuzi väina haldamine. Iraani kirjeldatud PGSA ja transiidilubade süsteem kujutavad endast de facto selle arhitektuuri esimest konkreetset institutsioonilist ilmingut – Iraan kinnitab seeläbi suveräänset haldusvõimu maailma kõige kriitilisema kitsaskoha üle.
Viiendaks, seos laiema multipolaarse korraga. Venemaa-Iraani-Hiina kolmnurk on kujunenud liikumapanevaks jõuks sellele, mida selle pooldajad nimetavad “Euraasia integratsiooniks ja multipolaarsuseks”, kusjuures Pärsia lahe julgeolekuarhitektuur on mikrokosmos uuest globaalsest korrast, mida Hiina makrotasandil edendab.
USA juhitud julgeolekuarhitektuur Pärsia lahe piirkonnas, mis on aastakümnete jooksul üles ehitatud kahepoolsete kaitselepingute, sõjaväebaaside ja lennukikandjate kohaloleku kaudu, lammutaks selle kontseptsiooni kohaselt sisuliselt ära. Pärsia lahe riigid seisavad silmitsi keerulise strateegilise dilemmaga: nad ei saa endale lubada sidemete katkestamist Ameerika Ühendriikidega, kuid nad ei saa ka säilitada alliansistruktuuri, mis seab nende julgeoleku ohtu otsustele, mis tehakse väljaspool nende piire. (IFPRI)
Paljud Araabia Pärsia lahe riigid on konflikti pärast mures ja kahtlevad USA usaldusväärsuses käendajana, isegi kui nad on samavõrd mures Iisraeli kasvava piirkondliku mõju pärast rünnakuid Katarile 2025. aasta septembris. (Wisfarmer)
Lühidalt öeldes on „julgeolekuarhitektuur” viisakas viis kirjeldada Ameerika võimu väljatõrjumist Pärsia lahest ja selle asendamist mitmepoolse raamistikuga, kus Iraan, Venemaa ja Hiina on võrdsed – või domineerivad – osalejad. See on vaieldamatult kõige olulisem geopoliitiline ambitsioon sellest konfliktist väljuda.
Täna sain uusi tõendeid selle kohta, et Vene-Hiina visioon uuest julgeolekuarhitektuurist on reaalne ja võib hoogu koguda. Vestluses uue tuttavaga, kellel on head sidemed Pakistani luureagentuuriga (ISI), teatas ta mulle, et väga kõrge ISI ametnik – tema isiklik sõber – ütles talle nädala alguses, et Saudi Araabia ja Katar kavatsevad katkestada julgeolekualased sidemed Ameerika Ühendriikidega. Väidetavalt soovivad nad end paigutada Venemaa ja Hiina pakutava julgeolekuvihmavarju alla. Kui see on tõsi, tähendaks see USA hegemoonia edasist nõrgenemist.
