Hiljuti osutasin ühes Facebooki postituses, et jutud sellest, nagu loodaks tingimusi üha enamate võõrriikide sõdurite ajutiseks paigutamiseks Eesti territooriumile, ei kõla usutavalt ning et ilmselt on tegelikuks plaaniks luua eeldused senisest tunduvalt ulatuslikumaks võõrvägede alaliseks paigutamiseks meie maale. Ajutisuse retoorikat kasutatakse teadlikult stratkomi instrumendina ning ühel hetkel lihtsalt öeldakse, et olukord on muutunud ja nüüd läheb ajutiseks kohalolekuks rajatud infrastruktuur käiku võõrvägede alalise kohaloleku tagamiseks.
Täna näemegi ERR-ist niisuguse “uudise” pealkirja (kirjutan sõna “uudis” jutumärkides, kuna stratkomi programmilised manipulatsioonid meediaväljaannete kaudu ei kujuta endast ajakirjandust), kus osutatakse just sellele – vaikselt hakatakse avalikkust harjutama mõttega, et olukorra muutudes võib põhimõtteliselt muutuda ka see, kas (juba siia toodud) võõrväed paiknevad Eesti territooriumil ajutiselt või alaliselt. Ehk Raimond Kaljulaiu suu läbi saadetakse avalikkusele sõnum, et olukorra halvenedes (st olukorra muutudes) tuleb Eestisse paigutada (st siia jätta) võõrvägede brigaad (5000 meest).
Mulle paistab juba pikemat aega, et tegelikult tegutsetaksegi just selle eesmärgi nimel – püütakse pingestada julgeolekuolukorda niivõrd, et saaks luua eeldused USA sõjaväebaaside rajamiseks ka Balti regiooni (sh Eestisse), põhjendades seda siis olukorra muutumisega. Ootuspäraselt ütleb Venemaa ühel hetkel selle peale väga konkreetselt (et mitte öelda ultimatiivselt), et niisugune tegevus nende piiri taga ei ole vastuvõetav ja see peab lõppema. Ilmselt saadetakse nad selle peale pikalt ja tuuakse siia hoopis veelgi rohkem võõrvägesid – sest olukord on halvenenud veelgi. Küsimuseks jääb, mis siis edasi saab. Ukrainas algas selles punktis poolteist aastat tagasi suurem sõda.
Ei ole välistatud, et teatud jõud tegutsevad sihiteadlikult selle nimel, et rinne sõjas hävitamisele kuuluva Venemaaga saaks laiendatud, hõlmates ka meie maa ja et praegu tehakse selleks ettevalmistusi. Minule see tõtt-öelda nii paistabki – seda enam, et meie “julgeoleku tagamisega” tegelevad päevast päeva poliitikud, keda me igas teises küsimuses peame täiesti valelikuks ja sügavalt ebausaldusväärseks. Kui see nii on, siis ilmselgelt on tegu riigireetmisega (eriti kui seda tehakse teadlikult), sest sõda Venemaaga on viimane asi, mida võib pidada Eesti Vabariigi huvides olevaks nähtuseks.
Hädavajalik oleks pidada sel teemal sisulist avalikku arutelu. Aga tundub, et pea keegi ei julge midagi öelda, sest vastavalt stratkomi plaanile saavad ainuvõimalikuna esitletud programmi põhjendatuses kahtlejad olla vaid Kremli-meelsed riigivaenlased. Hädavajalik oleks seegi, et stratkomi abil ei manipuleeritaks oma rahvaga. Kui on soov rajada Eesti territooriumile võõrriikide sõjaväeüksuste alaline kohalolek, siis oleks kohane nii öeldagi ja panna küsimus rahvahääletusele. Vastavalt põhiseaduse paragrahvile 106 ei või rahvahääletusele panna riigikaitse küsimusi, aga minu hinnangul on tegu palju enama kui riigikaitse küsimusega – tegu on küsimusega sellest, millega on üldse Eesti Vabariigi näol tegu.
