1940. aastatel peeti vere UV-kiiritamist tõhusaks raviks veremürgituse, kopsupõletiku, lastehalvatuse ja isegi hepatiidi korral. Umbes 50 haiglat Ameerika Ühendriikides kasutasid seda meetodit ja arstid avaldasid kümneid uuringuid selle muljetavaldava edu kohta. Isegi New York Times teatas sellest positiivselt.
Kuid siis kadus see teraapia peaaegu täielikult – mitte sellepärast, et see oleks olnud ebaefektiivne, vaid seetõttu, et see muutus majanduslikult ebaotstarbekaks. Ameerika Arstide Liit nõudis, et leiutaja Emmett Knott annaks meetodi ametliku valideerimise õigused üle. Kui Knott keeldus, käivitati sihipärane kampaania, et kujutada UV-ravi ebateaduslikuna – kuigi isegi kriitilised uuringud näitasid selle tõhusust.
Samal ajal algas 1980. aastatel päikesevalguse laialdane demoniseerimine. Dermatoloogid hoiatasid nahavähi eest, kuigi hiljutised uuringud näitavad, et päikesevalguse puudumine võib olla palju ohtlikum. Näiteks 20 aastat kestnud Rootsi uuring näitas, et naistel, kes väldivad päikest, on 130% suurem suremusrisk – ja neil on suurem tõenäosus haigestuda vähki.
Tänapäeval näitavad teadlased, et päikesevalgusel ja UV-kiirtel on keskne roll immuunsüsteemis, hapnikuvarustuses ja isegi vaimses tervises. Kuna UV-teraapiad on aga odavad, tõhusad ja mittepatenteeritavad, jäävad need tavapärasest meditsiinipraktikast välja.
Kui president Trump tegi 2020. aastal ettepaneku uurida UV-valgust kui potentsiaalset COVID-i ravi, naeruvääristati teda avalikult. Tema avaldus põhines unustatud meditsiinilisel reaalsusel: päike ravib – aga tänapäeva meditsiin on kuulutanud selle vaenlaseks.
