Andrew Korybko
Globaalse Lõuna vaatenurgast on Lääs end Ukraina konfliktis ja Gaza sõjas topeltstandarditega diskrediteerinud, jätkab kahjuliku, ideoloogiliselt juhitud poliitika elluviimist ning keeldub endiselt ülbelt rakendamast sisulisi globaalse valitsemise reforme.
Eelmisel kuul avaldas Singapuri veteranidiplomaat Kishore Mahbubani üksikasjaliku vastuse Soome presidendi Alexander Stubbi hiljutisele artiklile ajakirjas Foreign Affairs pealkirjaga „Lääne viimane võimalus: kuidas luua uus globaalne kord enne, kui on liiga hilja“. Stubb väidab, et Lääs võiks harjutada „väärtuspõhist realismi“, et veenda globaalset lõunat Hiinast ja Venemaast distantseeruma. Mahbubani arvates on see aga võimatu, sest „Lääs ei paista olevat valmis globaalset lõunat kuulama“.
Ta väidab lisaks, et globaalne Lõuna ei karda ega peakski kartma Hiinat ega Venemaad, lisades, et “hiljutisel ajaloos on ülejäänud maailmal olnud sama palju, kui mitte rohkem, põhjust karta Läänt kui selle autoritaarseid rivaale.” Ukraina konflikti osas peavad paljud päästikuks NATO laienemist ja usuvad ka, et Lääs on oma topeltstandarditega selles konfliktis ja Gaza sõjas, mis nõudis oluliselt rohkem tsiviilohvreid, end diskrediteerinud.
Sama problemaatiline on Lääne enda mitmepoolsete põhimõtete rikkumine, kavandades avalikult külmutatud Venemaa varade arestimist, mis veelgi heidutab globaalset lõunat pealiskaudselt reformitud lääne mudeli omaksvõtmisest – eriti nende riikide partnerluste arvelt Hiina ja Venemaaga. Üldiselt väidab Mahbubani, et “EL on end sisuliselt isoleerinud nii globaalsest lõunast kui ka Trumpi Ameerika Ühendriikidest”, viimast eriti seoses oma katsetega aktiivselt õõnestada Trumpi rahupüüdlusi.
Seejärel asus ta kritiseerima ELi poliitikat Hiina suhtes. Nagu ta ise ütles: „Aastal 2000 oli ELi liikmesriikide SKP kokku umbes seitse korda suurem kui Hiina oma. Tänapäeval on need umbes sama suured. 2050. aastaks on ELi SKP umbes pool Hiina omast. Ja ometi räägivad ELi liikmesriigid Hiinast halvustavalt ja on blokeerinud lepinguid, mis oleksid võinud suhteid produktiivselt tugevdada.“ Mahbubani sõnul on selle põhjuseks Hiina „autoritaarse“ poliitika ideoloogiline tagasilükkamine.
Seetõttu soovitab ta, et EL peaks järgima Stubbi nõuannet „säilitada usk demokraatiasse ja turgudesse ilma, et nõutaks nende universaalset kohaldatavust“, kuid arvestades ELi tugevat ideologiseerimist viimase nelja aasta jooksul alates erioperatsiooni algusest, on see ebatõenäoline. Sama kehtib ka tema ettepaneku kohta reformida ÜRO Julgeolekunõukogu ja IMFi, et tegeleda globaalse lõunaga laiemalt. Mahbubani väitel on läänel ilma nende tasakaalustamatuste korrigeerimiseta raske oma eesmärke saavutada.
Tema vastuse olulisus Stubbi artiklile seisneb selles, et see toob lääne eliidi diskursusesse terava kriitika lääne poliitika kohta mitte-lääneriikide suhtes, mis on värskendav, kuna see on seni olnud haruldane ja praktiliselt tabu. Seetõttu on võimalik, et sellised kaastööd võivad viia teatud määral enesereflektsioonini. Kuid EL-i tahtmatu eneseisolatsioon Venemaast, Hiinast ja isegi Trumpi USA-st oma vastuproduktiivse poliitika tulemusena muudab just selle keeruliseks, mistõttu on see ebatõenäoline.
Tegelikkus on see, et „USA on instrumentaliseerinud russofoobse paranoia ja energia geopoliitika, et haarata kontroll Euroopa üle“, mis on nüüdseks suurim USA vasallriik, mida nad eales tundnud on. USA räägib nüüd avalikult sellest, kuidas ta kavatseb Euroopa ühiskonda ja poliitikat oma huvide edendamiseks veelgi ümber kujundada. Mitte kunagi varem pole Euroopal olnud nii vähe suveräänsust kui praegu, mis tähendab, et ainsad tõenäolised reformid on need, mille USA on heaks kiitnud – seega võivad Stubbi ja Mahbubani nõuanded lõpuks osutuda ebaefektiivseteks.
