Kuigi uue koalitsiooni läbirääkimisi pealinna linnavolikogus peetakse tormilisteks ja arutlusel olevad plaanid on suurejoonelised, ei ole küsimus, kui vastupidavaks uus valitsus kujuneb, veel lahendamata. Me räägime uue linnapea valimisest Mihhail Kõlvarti asemel, kes tuleks valida hiljemalt mai lõpus. Kandidaadid pole veel teada, välja arvatud sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski, kellele antakse see ametikoht tema vaieldamatute teenete eest Tallinnas tsentristide võimult tõrjumisel ja linnapea Mihhail Kõlvarti kukutamisel, kes mingil põhjusel muutus ootamatult “venemeelseks”. Ossinovski ise ei ole veel teatanud oma nõusolekust ega keeldumisest kandideerida pealinna linnapeaks. On ebatõenäoline, et selle põhjuseks on see, et teda piinas kahetsus sotsiaaldemokraatide ja pealinna linnavolikogu tsentristide vahelise koalitsiooni vastiku, provotseerimata purunemise pärast. Endine linnapea Mihhail Kõlvart selgitas olukorda loogiliselt Raadio 4 saates “Podrobnosti” (ERR): “… Jevgeni ei võta seda posti vastu. Keegi ei tea, kui kaua koalitsioon kestab ja linna tulekuks peab ta loobuma oma mandaadist Riigikogu liikmena. Tulla linna täiesti ebakindlas olukorras – ma ei usu, et ta sellega nõustub.” See tähendab, et linnapea on teine sotsiaaldemokraat, kuid ajutine. Mitte sellepärast, et järgmised valimised on järgmisel sügisel. Vastuse leiab selle tsitaadi võtmesõnadest: “keegi ei tea, kui kaua koalitsioon kestab.” Igor Gräzin sai linnavolikogus “kaaluks” Oma esimeses artiklis “riigipöörde” kohta pealinnas (vt http://narod.ee/2024/04/01/pirrova-pobeda-vragov-kylvarta-i-czentristov/) pakkusin välja, et linnavolikogus on ainulaadne olukord, mille poliitik Jaak Allik on tabavalt sõnastanud: “39/39 ja Igor Gräzin.” See tähendab, et häälte arv (39) kuulub Mihhail Kõlvarti kukutajatele ja neile, kes saavad neile vastu seista (tsentristid – 33 saadikut ja EKRE – 6 saadikut) ning “putšistidele”, kes on Reformierakonna (15), Sotsiaaldemokraatide (9), Isamaa (7) ja Eesti 200 (6) fraktsioonide liikmed, lisaks kaks endist tsentristi Taavi Aas ja Tõnis Mölder, kokku 39. On teada, et üle poole häältest linnavolikogus on 40. Selle summa annetas Kõlvarti kukutajatele ekstsentriline poliitik Igor Gräzin, kes lahkus erakonnast mõni päev enne Kõlvarti umbusaldushääletust, öeldes, et toetab oma oponente. Ja nii see juhtus. Aga kui kaua saab ta, kes on just lahkunud tsentristlikust fraktsioonist ja saanud mittefraktsiooniliseks asetäitjaks, mängida kaalu, mis suudab tagada iga osapoole ülekaalu? Fakt on see, et tal on asendaja liikmestaatus, mille ta sai pärast seda, kui Andrei Novikov (endine aselinnapea ja endine tsentrist), kes valiti eelmisel sügisel otse linnavolikogu valimistel, peatas oma liikme volituste täitmise kuni käesoleva aasta 15. septembrini. Oma artiklis (eespool mainitud) pakkusin välja, et Andrei Novikovil, kes töötab praegu AS-i Tallinna Linnatransport (TLT) ühel juhtival ametikohal, on võimalus naasta linnavolikogusse (mis võtab Gräzinilt automaatselt tema liikme koha) lähipäevil, s.o enne uue linnapea valimist linnavolikogus. Siis ei saaks ametist tagandatud Mihhail Kõlvart (kes naasis ka linnavolikogusse liikmena) koos oma fraktsiooniga (33 saadikut), lisaks Andrei Novikov ja EKRE parteifraktsioon (6 saadikut), s.o kokku 40 häält, mitte ainult ebaõnnestuda Mihhail Kõlvarti hiljuti ametist vabastanute poolt nimetatud uue linnapea kandidatuuril, vaid saaks esitada ka oma kandidatuuri linnapea kohale (jah, sama Kõlvart!) ja moodustades tsentristide ja rahvuskonservatiivide koalitsiooni (EKRE), maksaksid nad kätte Kõlvarti kukutanud “putši” eest. Kuid selgus, et liikmete volituste tagastamise reeglid ei võimalda neil, kes on oma liikmestaatuse teatud ajaks peatanud, seda teha enne selle lõppemist (Andrei Novikovil on see aegunud 15. septembril 2024). Niisiis, minu oletus Kõlvarti hüpoteetilisest naasmisest linnapeaametisse ja isegi siis, tingimusel, et liikmeks naasev Andrei Novikov võtab tsentristide poole koos EKRE-ga, kui see toimub, siis alles pärast 15. septembrit? Seda mulle öeldi. Seetõttu palun teil andestada mulle mu fantaasia, et selle aasta mai lõpuks on võimalik Mihhail Kõlvarti asemel “putšistide” kandidatuur linnapea kohale läbi kukkuda. Mulle öeldi, et see on võimalik alles pärast selle aasta 15. septembrit. Ja ometi vaevavad mind jätkuvalt kahtlused, mida ma pealinna valimiskomisjonile esitasin. Ootan vastust. Vahepeal palun teil kuulata minu kahtlusi. Eesti Vabariigi seadus “Kohaliku omavalitsuse toimimisest” § 19 Assamblee liikme volituste peatamine sätestab: lõige 2 Sakrebulo liikme volitused peatatakse: § 12) kui ta töötab töölepingu alusel sama valla või valla asutuses; Lõikes 3) taotluse alusel enne selles kindlaksmääratud kuupäeva ja vähemalt kolme kuu jooksul.
§ 201. Assamblee liikme asendusvolituste taastamine (1) Volikogu liige esitab saadiku volituste taastamiseks avalduse valla- või linnasekretärile, kes saadab selle kolme päeva jooksul valla- või linnavalitsuse valimiskomisjonile. Avaldust ei ole vaja esitada, kui riigikogu liikme volitused on avalduses märgitud kuupäevaks peatatud. lõige 4 Volikogu liikme volitused taastatakse ja volikogu liikme volitused lõpevad vallavanema või linna valimiskomisjoni otsusega.” Neid õigusnorme kohaldatakse Andrei Novikovi suhtes. On selge, et ta ei pea pärast 15. septembrit avaldust kirjutama, kuna tema volitused taastatakse automaatselt, kui ta ei lükka oma liikme volituste taastamist uuesti edasi. Kuid seaduse ülaltoodud lõigetest ei tulene, et Andrei Novikovil ei ole õigust enneaegselt katkestada oma varem väljakuulutatud aegumist (antud juhul kuni 15. septembrini 2024). Aga miks mitte mõista, miks see peaks olema keelatud?! Võib-olla sellepärast, et see on selleks, et vältida hüppelist võimu peatamise ja nende taastamise kuritarvitamist. Kuid siis on vaja sätestada, et liikmel, kes on teatud ajaks oma volitused ära võtnud, on õigus seda teha vähemalt kord kolme kuu jooksul mis tahes ajavahemiku jooksul, mille ta ise taotluses märkis. Russofoobiaks maskeeritud ahnus Vaatame nüüd lähemalt neid, kes on umbusaldushääletuse taga. On märkimisväärne, et EKRE liige ja Tallinna linnavolikogu liige Urmas Espenberg, kes rikkus oma erakonna otsust, põrutas portaalile err.ee intsidendi üht tõelist motiivi: “Täna avaldati Tallinnas Venemaa valitsusele umbusaldust ja ma pidin seda ajaloolist võimalust kasutama.” Ja see on avalik saladus: Eesti ühiskond on juba unustanud soovi (sõnadega) tõelise rahvustevahelise sallivuse järele ja maskeerib seda lobisemisega venelaste “lõimumisest” ja “lagunemisest” Eesti ühiskonnas. Ta on lakanud varjamast oma patoloogilist haigust – russofoobiat, mida muide nii Euroopa Liit kui ka Lääs tervikuna on endale igal võimalikul viisil andunud ja järele andnud. Linnavolikogu reformistliku fraktsiooni juhi Peeter-Pärtel Pere avaldus ütles portaalile err.ee: “Usun, et Ühistranspordi reform Tallinnas, pealinnas ja kogu Eestis tuleks läbi viia tasuliste piletitega… Sellist asja nagu tasuta transport pole olemas. Meil on investeerimiseks raha vaja. Olen kindel… Inimesed on nõus selle eest natuke maksma.” See on näide nende võimude silmakirjalikkusest, kelle huve Eestis kaitseb Reformierakond ja kelle viimane mure on kõige puudustkannatavama osa elanikkonna sotsiaalkaitse. Nemad kasutavad peamiselt ühistransporti. Hästi toimetulevad ja hästi toimetulevad elanikud on mures “automaksu” pärast. Kui pensionärid ja koolilapsed säilitavad vaba reisimise, langeb vaestele rahaline koormus reisimise eest täielikult ja mitte “vähe”. Vihje vabanenud finantskulude investeeringutele suunamise kasulikkusele elanikkonnale on abstraktne, sest nüüd on linnapea kabineti kliendid ettevõtjad-sponsorid, kes keskenduvad neile poliitikutele, kes võtsid “vene” tsentristidelt võimu ja linna uusi rajatisi kasutavad peamiselt ainult rikkad kodanikud. Kuid mis kõige tähtsam ja mitte vähem oluline kui “Vene küsimuse” sulgemine, neile, kes hääletasid Kõlvarti tagasiastumise poolt, et saada võimule kasumliku kontrolli ja kindlate rahavoogude reguleerimise huvides. See võimaldab mõjutada, millistele ettevõtetele ja asutustele antakse linnavõimudelt tellimusi projektide eest, mille eest makstakse kapitalieelarve arvelt. See on vastupidine Riigikogule, kus ei ole vaja arvestada “kasumiga”, sest maksude abil kogutud eelarveraha on selgelt jagatud kuluartikliteks. Lõpuks ei ole vähem tähtis haldusressursside (maksumaksja raha) kasutamine kõige keerulisematel ettekäänetel erakonna maine säilitamiseks, aga ka valimiste korraldamiseks (pooleteise aasta pärast toimuvad kohalikud valimised). Peeter-Pärtel Perel on hea meel ka selle üle, et on võimalik unustada propaganda telesaated ja ajalehed “Pealinn”/”Stolitsa”, mida tsentristid rahastasid või õigemini maksumaksja rahaga eksisteerisid. Täielik tõde on aga see, et linnameedia tekkis seetõttu, et piirati peavoolu (ehk reformimeelse) meedia juurdepääsu ajalehtede lehtedele ning tsentristide ja “ekreistide” eetrilainetele. Skeemitaja
Poliitilise eliidi ja etnokraatia kukutamise kangelane oli Jevgeni Ossinovski, kes otsustas (muidugi nukuna partei juhatuse käes) eemaldada sotsiaaldemokraadid (9 saadikut) koalitsioonist tsentristidega (33 saadikut pärast parteist lahkumist ja Igor Gräzini fraktsioonist) Tallinna linnavolikogus. 21. märtsil ütles ta portaalile rus.delfi.ee, et “sotsiaaldemokraadid ei ühine opositsiooni umbusaldushääletusega. “Umbusaldushääletus on opositsiooni tööriist.”” Ja pärast Kõlvarti tagasiastumist selgitas ta ajakirjandusele häbematult “lahutuse” põhjuseid: Rus.Postimees.ee portaali andmetel usub ta, et “otsus Mihhail Kõlvartile umbusaldushääletus läbi anda ei olnud sotsiaaldemokraatidele kerge, kuid märkis, et koostöö lõpetamine Keskerakonnaga oli ühiskonna ja endise partneri suhtes õiglane otsus”. Milline õiglus on olemas, kui tegemist on lepitamatu võitlusega (s.t parteist parteisse siirdunud parlamendiliikmete poliitilise prostitutsiooni elementidega ja mis on uskumatu: nende asetäitjate mandaatide säilitamisega) mitte ainult võimu ja raha pärast, vaid ka venelaste edasise isoleerimise ja venelikkuse eesti riigi elust väljatõrjumise eest! Intrigeerija Jevgeni Ossinovski viitas naiivselt tsentristlikule “miljoni euro suurusele võlale” ehk Porto Franco kohtuasjas tehtud trahvile, kuid mille tsentristid kaebasid edasi Eesti Vabariigi Riigikohtusse, see tähendab, et võlast pole veel jälgegi. Lisaks on see juhtum otseselt seotud Jüri Ratasega, mitte Mihhail Korbiga. Rääkimata sellest, et kohtutrillerit Porto Franco kavalast juhtumist ja tsentristide endise peasekretäri Mihhail Korbi kaasamisest sellesse tajutakse poliitilise korrana, mitte kohtuotsusena. Tähelepanuväärne on ka see, et Jevgeni Ossinovski mõistis hukka tsentristide loodud linnavalitsuse aparaadi “toiduahela”. Need on fiktiivsed, kasutud ametikohad, kuid reaalse palgaga oma partei liikmetele, selle toetajatele. Kõik need äärmiselt ülepaisutatud ja isegi alusetud süüdistused on ka naeruväärsed, sest suure osa sellest, mida võitjad täna hukka mõistavad, viivad nad lõpuks ise ellu (me räägime samadest “toiduahelatest” linnapea kabinetis, kuid alles nüüd olukorra uute peremeeste jaoks). See on olnud Eesti valitud valitsusharu pikaajaline praktika. Ainus asi, mis on murettekitav, on reformimeelsete õiguskaitseorganite oodatav “pimedus” tulevaste “petutrikkide” suhtes, nüüd reformistidele endile või nende kaasosalistele koalitsioonis. Tsentristide suhtes oli prokuratuur väga “nägemispuudega”. Lahknevused
Sellegipoolest on kodanike jaoks kõige olulisem nende stabiilne tulevik Tallinnas ja riik tervikuna, millele võitjad ilmselt ei mõtle – neil on omad “mängud” ja väärtused. Kas pole liiga vara rõõmustada? Ühelt poolt usub ajalehe Delovye Vedomosti andmetel tuntud ärimees Urmas Sõõrumaa, et “uue valitsuse tulekuga ei muutu pealinna ettevõtjate jaoks midagi”. Teisalt ei luba politoloogid midagi head neljast erakonnast koosnevale uuele koalitsioonile (reformistid, sotsiaaldemokraadid, Isamaa ja Eesti 200), mis pole nii ühtne kui Mihhail Kõlvarti tagasiastumise puhul. Tundub, et reformistid, kes hoiavad Toompeal valitsuskoalitsiooni üle ranget kontrolli, on pealinna linnavolikogus selleks valmis. Portaal viitab rus.delfi.ee Mihhail Kõlvartile, kes kardab, et “reformistid teevad Tallinnale sama, mis riigile”. Muide, “putšistide” seas on pealinna linnavolikogus kõige rohkem kohti nende inspireerijatel, reformistidel: 15. Sellest tulenevalt annavad nad tooni, kuigi Isamaa partei üritab ka seda nelja erineva suurusega rattaga lavašši “orkestreerida” (vastavalt uue koalitsiooni parteide arvule), mis kujutab end ette “aadli liidrina”, sest jumal teab, kus on reitingu plahvatuslik kasv võrreldes teiste parteidega. Ja seda hoolimata asjaolust, et nende juhti Urmas Reinsalut on noomitud, sealhulgas peaminister Kaja Kallase poolt, peaaegu ultimaatumi eest – nõudes Riigikogus seaduse vastuvõtmist, mis keelaks Venemaa ja Valgevene kodanikel hääletada järgmisel sügisel toimuvatel kohalikel valimistel. Selle taga on soov kitsendada sotsiaaldemokraatide ja tsentristide valimisbaasi ning sellest tulenevalt juba mitmekordistunud toetuse kasv Isamaa parteile, mis kannatab Napoleoni plaanide all. Kuid ka teistel erakondadel, kes Kõlvarti linnapea kohast ilma jätsid, on hundiisu. Ja ei ole üllatav, et täna on tsentristide “vigade” parandamise vaadetes ja lähenemisviisides vastuolusid. Jevgeni Ossinovski flirdib avalikkuse ees, näidates objektiivsust, öeldes, et paljud linnapea kabineti töö tulemused tsentristide all väärivad kiitust. Eelkõige on see tasuta ühistransport, kuid reformistid unistavad selle kaotamisest. Või järgmine jõudude tasakaal: Isamaa erakond on valmis EKRE parteiga koalitsiooni üle läbirääkimisi pidama, kuid sotsiaaldemokraadid on kategooriliselt selle vastu.
Ja need on vaid kaks näidet bifurkatsioonist nende nelja osapoole huvide realiseerimisega tulevikus. Kompromisse on raske leida mitte ainult järgmiste kohalike valimisteni (sügis 2025), vaid ka praegu, uue koalitsiooni moodustamisel.
Defektorid
Mis puutub poliitikutesse, kes eksivad ja poliitikaga tegelevatesse parteidesse ning isegi täpiliste kaartidega, siis nende saatus on kadestamisväärne: neid kasutatakse ära ja visatakse esimesel võimalusel üle parda. Selge näide sellest on tsentrist Jevgeni Karavaevi saatus, kes pärast lubaduste ostmist 2000. aastate alguses, kohalike valimiste eelõhtul, kolis Res Publica parteisse, kust ta skandaaliga välja visati. Ma ei usu, et sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski saatus on kadestamisväärne, kuid eriti endised tsentristlikud reeturid nagu Jüri Ratas, Tanel Kiik, Jaak Aab, Jaanus Karilaid, Tõnis Mölder, Maria Jufereva-Skuratovski, Ester Karuse, André Hanimägi, Enn Eesmaa, Kersti Sarapuu, Igor Gräzin… Neil lubatakse ennast toita, kuid on ebatõenäoline, et neist saavad tipp-poliitikud. Mis puutub ellujäänud Keskerakonda, siis pole sugugi vähetähtis süüdistada selle praeguses täbaras olukorras. Peamine probleem on olnud etnokraatia lõputu kompromiss ja nõustumine paljude aastate jooksul, eelkõige haridusreformis, mis on viinud venekeelse hariduse kaotamiseni ja vene/vene keelt kõnelevate laste hariduse kvaliteedi tahtliku languseni. Väärib märkimist, et Keskerakonna parlamendiliige Jana Toom rikkus suhted Narva tugeva raskekaallasest poliitiku Mihhail Stalnuhhiniga, kes heideti Keskerakonnast välja selle eest, et ta nimetas fašistideks neid valitsuse liikmeid, kes sanktsioneerisid Narva vabastamise ajal monumendi (tanki T-34) lammutamist ja 1941.-1945. aasta Suures Isamaasõjas langenutele pühendatud monumentide hävitamist. Stalnuhhini toetamise asemel mõistsid nii Toom kui ka Kõlvart ta hukka ja hääletasid tema erakonnast väljaheitmise poolt. See oli järeleandmine neile, kes olid hiljuti oma karjääri nimel reeturlikult Keskerakonnast lahku läinud ja isegi russofoobse hüsteeria õhkkonnas, mille riigid ja meedia ühiskonnas valla päästsid. Mulle tundub, et ainult ime võib tsentriste päästa. Nimelt rahva toetus, mis võiks väljendada oma rahulolematust poliitikute poliitiliste mängudega eelseisvatel Euroopa Parlamendi valimistel eeloleval suvel ja järgmisel aastal kohalikel valimistel. Nimelt Keskerakonna massimeeleavaldus kandidaatide poolt. Kuid kahjuks pole unistamisest kahju. Olgu kuidas on, oluline on arvestada ka asjaoluga, et Mihhail Kõlvart sai viimastel kohalikel valimistel võrreldamatult rohkem hääli – 27 663! Üldiselt toetab tsentriste suur hulk tallinlasi – ligi pooled pealinna valijatest. Muide, kas oli nii raske korraldada linnareferendumit või vähemalt neutraalset avaliku arvamuse küsitlust tallinlaste usalduse kohta Mihhail Kõlvarti vastu? Tema vastu suunatud kättemaksu inetust tajutakse sellisena, sest ligi 80% sotsioloogide küsitletud Eesti Vabariigi kodanikest kiidab heaks peaministri, Reformierakonna juhi Kaja Kallase tagasiastumise, samas kui tema ja tema erakond isegi vilet ei puhu, jätkates riigikogu opositsiooni ülbelt ignoreerimist. Nende häbematus seisneb selles, et just nemad korraldasid Kõlvarti jahi, kellest ajakirjanik Evard Joakit kirjutas ausalt nädalalehes Eesti Ekspress (6. märts 2024): “Ma ei kuulu nende hulka, kes usuvad, et Tallinna Keskerakond on teinud absoluutselt kõike valesti. Kui aus olla, siis enamik etteheiteid nende vastu on hullumeelsed… Kohati jääb mulje, et Keskerakonna kukutamist on mõistusega raske mõista (“Kohati jääb aga mulje, et Keskerakonna kukutamine toob kuu taevast alla”)).”
Dimitri Klenski
Tallinn, 26. märts – 08. aprill 2024
