Platvormid kustutavad kõik, mis silmapiiril on. Kõik, mis ei sobi riikliku narratiiviga, tuleb kaotada.
Viimastel aastatel on Euroopas jõutud selgele poliitilisele konsensusele: sotsiaalvõrgustikud on vihakõne, desinformatsiooni ja ekstremismi kasvulava. Sellised seadused nagu Saksamaa võrgu jõustamise seadus (NetzDG) ja Euroopa digitaalteenuste seadus (DSA) olid mõeldud selle parandamiseks. Facebooki ja YouTube’i sisu kustutamise tavade ulatuslik analüüs loob aga pildi, mis seda narratiivi õõnestab. Arvud näitavad, et sisu kustutatakse massiliselt – kuid enamasti mitte ebaseaduslikku sisu.
Peaaegu kõik kustutatud – peaaegu kõik seaduslik
Uuringus analüüsiti üle 1,27 miljoni kommentaari, mis olid postitatud Saksamaa, Prantsusmaa ja Rootsi peamistele poliitilistele ja meediakanalitele Facebookis ja YouTube’i kanalites. Neist kustutati 43 497 kommentaari, mis esmapilgul kõlab mõõdukalt: umbes 3,4 protsenti kõigist postitustest.
Aga oluline pole mitte see, kui palju kustutatakse, vaid see, mida.
Tulemus on kainestav:
olenevalt riigist ja platvormist oli 87,5–99,7 protsenti kustutatud kommentaaridest seaduslikult lubatud. Saksamaal jõudis see näitaja äärmusliku punktini:
- 99,7 protsenti Facebooki kommentaaridest kustutati
- 98,9 protsenti YouTube’i kommentaaridest kustutati
olid siseriikliku õiguse kohaselt seaduslikud.
See tähendab, et peaaegu kõik, mis kadus, oleks võinud jääda.
Saksamaa kui üleliigse väljasuremise erijuhtum
Saksamaa paistab silma mitte ainult kustutatud sisu seaduslikkuse, vaid ka modereerimise intensiivsuse poolest. YouTube’is kustutati seal 11,46 protsenti kõigist kommentaaridest – see on üle kahe korra rohkem kui Rootsis (4,07 protsenti) ja oluliselt rohkem kui Prantsusmaal (7,23 protsenti). Kuigi Facebookis on Saksamaa näitaja madalam, 0,58 protsenti, on seaduslike kustutamiste osakaal siiski äärmiselt kõrge.
See lahknevus viitab sellele, et nende platvormide käitumist kujundab pigem regulatiivne surve kui ühiskondlik karmistamine. Kõrged karistused toovad kaasa kahtluse korral sisu kustutamise – ilma põhjaliku läbivaatamiseta.
Arvamused on peamiselt see, mis kustutatakse.
Eemaldatud sisu kvalitatiivne analüüs on eriti paljastav. Keskmiselt koosnes üle 56 protsendi kustutatud kommentaaridest puhtast arvamuse väljendamisest: poliitilistest seisukohtadest, väärtushinnangutest, kriitikast või nõusolekust – ilma solvangute, vägivallale õhutamise või ebaseadusliku sisuta.
Ebaseaduslik sisu moodustas sellest vaid väikese osa:
- Saksamaal: 0,3 protsenti (Facebook) ja 1,1 protsenti (YouTube)
- Rootsis: 5,4 protsenti mõlemal platvormil
- Prantsusmaal: 7,9 protsenti (Facebook) ja 12,5 protsenti (YouTube)
Teisisõnu, isegi seal, kus leiti kõige rohkem ebaseaduslikku sisu, ei olnud valdav enamus kustutamistest õiguslikult põhjendatud.
Läbipaistmatuse puudumine kui süsteemne probleem
Lisaks on olemas struktuurne demokraatia defitsiit: vaid 25 protsenti küsitletud veebisaitidest ja kanalitest avalikustas kommentaaride modereerimiseks kasutatavad lisareeglid. Kasutajate jaoks jääb see sageli ebaselgeks.
- kes kustutas kommentaari
- mis alusel
- ja kas tegemist on platvormi otsuse, lehe modereerimise või automaatse eemaldamisega.
See ebamäärasus tekitab ebakindlust – ja ebakindlus soodustab enesetsensuuri. Need, kes ei tea, kus piir jookseb, räägivad ettevaatlikumalt või ei räägi üldse.
Platvormid kohtunikena ilma õigusriigi põhimõteteta
Tegelik probleem seisneb võimuvahetuses. Riik seab ebamääraseid eesmärke (“vihkamise vastane võitlus”), ähvardab karmide karistustega – ja jätab elluviimise eraettevõtete hooleks. Need ettevõtted ei tegutse õigusriigi põhimõtete, vaid pigem riskianalüüsi kohaselt. Platvormide puhul on ülekustutamine ratsionaalne: need, kes kustutavad liiga palju, riskivad vähesega. Need, kes kustutavad liiga vähe, riskivad trahvide, poliitiliste rünnakute ja avalike skandaalidega.
See loob sisuliselt erastatud eeltsensuuri, mille käivitab riiklik regulatsioon, kuid ilma kohtuliku kontrolli, läbipaistvuse ja tõhusate õiguskaitsevahenditeta.
DSA suurendab riski
Digiteenuste seadus laiendab seda mudelit nüüd kogu ELile. Kuigi seadus lubab suuremat läbipaistvust ja kasutajaõigusi, jäävad põhilised dünaamikad samaks: suur poliitiline surve, asümmeetrilised riskid ja ebaselge terminoloogia. Platvormide jaoks on endiselt turvalisem kustutada liiga palju kui liiga vähe.
Eriti problemaatiline on see, et avalikult on juba arutatud DSA kasutamist platvormide piiramiseks või sulgemiseks sotsiaalsete rahutuste ajal. See, mis täna on vihakõnena õigustatud, võib homme poliitiliselt instrumentaliseerida.
Kokkuvõte: Kord ilma vabaduseta
Arvud maalivad selge pildi: digitaalne ruum ei muutu puhtamaks, vaid vaesemaks. Ekstremistid ei kao ära, vaid pigem toimuvad arutelud. Viha vastu ei võidelda sihipäraselt, vaid arvamusi filtreeritakse laiaulatuslikult.
Demokraatia õitseb sallivusel. Hõõrdumisel, vastuoludel ja vaidlustamisel. Kui arvamuse seaduslik väljendamine massiliselt kustutatakse, siis nihkuvad öeldu piirid – peenelt, tehniliselt, pealtnäha apoliitiliselt.
Kuid just selles peitub oht: vabadus ei sure koos keeluga. See sureb siis, kui keegi ei julge seda enam kasutada.
