Õpilaste käitumine Uus-Meremaa klassiruumides on jõudnud uuele madalseisule, selgub hariduse järelevalveameti aruandest.
Riigi edetabel OECD skaalal on olnud 20 aasta halvimate seas, kuid raportis öeldakse, et see muutub halvemaks. Pikaajaline klassiruumist eemalolek pandeemiapiirangute tõttu vallandas edasise languse, mida õpetajad pole suutnud vahistada.
Eelmisel aastal andis OECD 15-aastaste uuring Uus-Meremaale arenenud riikide seas halvima tulemuse ning 81 hõlmatud riigist ja territooriumist ühe halvima.
Haridusministeeriumi andmed näitavad, et koolid seisid 2022. aastal õpilaste seas 25,167 korda – see tähendab peaaegu 3.3 seisakut iga 100 õpilase kohta – kõige rohkem enam kui 20 aasta jooksul.
Käitumisprobleemid on “eriti tõsised” suuremates koolides ja vaesemates kogukondades. Vähemalt 40 protsenti madala sotsiaalmajandusliku kogukonna koolide õpetajatest jälgib vähemalt iga päev sellist käitumist nagu vara kahjustamine või äravõtmine, võrreldes 23 protsendiga jõukamate piirkondade koolidest.
Aruandes soovitatakse valitsusel seada esikohale klassiruumis käitumine ja võtta selles küsimuses kasutusele “riiklik lähenemisviis” osana 16 soovitusest, mis hõlmavad ka õpetajate paremat koolitamist ja selgeid juhiseid koolidele, kuidas rakendada halva käitumise tõhusaid tagajärgi.
Veerand kõigist printsipaalidest on tunnistajaks igapäevasele kahjule
ERO hariduse hindamise keskuse juht Ruth Shinoda ütles, et amet on “äärmiselt mures, et veerand direktoritest ütles meile, et nad näevad, kuidas õpilased kahjustavad teisi füüsiliselt ja kahjustavad või võtavad vara vähemalt iga päev.”
“Häiriv klassikäitumine on Uus-Meremaal oluline ja püsiv probleem. Viimase 20 aasta jooksul on [see] olnud OECD halvimate seas. Kuid me teame ka, et see muutub hullemaks, sest üle poole õpetajatest ütles, et igasugune häiriv käitumine on viimase kahe aasta jooksul halvenenud.”
Aruandes öeldakse, et see mitte ainult ei põhjusta õpilastele koolis käies probleeme, vaid on seotud ka negatiivsete elutulemustega.
Enamik koole distsiplineerib õpilasi seisaku (peatamise) kaudu, kuid aruandes hoiatatakse, et mitmed seisakud on “seotud muude pikemaajaliste tulemustega, nagu töötus, solvumine ja halb tervis”.
Välistamine (väljasaatmine) on viimane abinõu neile, kes ei reageeri vähem tõsistele meetmetele.
Mida noorem on üliõpilane ajal, mil ta esimest korda maha pannakse või välja jäetakse, seda tõenäolisem on, et ta saab hüvitist, tal on madalam sissetulek, tal on suurem arv erakorralise meditsiini osakondadesse vastuvõttu, solvatakse või ta saab vabadusekaotusliku karistuse.
“Peame tegema kõik endast oleneva, et käitumisprobleeme varakult ennetada ja lahendada – õpilastel, kes on maha jäetud, peatatud või tõrjutud, on suurem oht, et nad ei saa hariduses edu ja neil on täiskasvanuna halvemad tulemused,” ütles pr Shinoda.
Õpetajad lahkuvad, vähem inimesi, kes on huvitatud õpetamisest
Probleem mõjutab õpetajate värbamist ja hoidmist, kusjuures pooled kõigist haridustöötajatest ütlevad, et sellel on suur mõju nende kavatsusele ametisse jääda ning vähem kui pooled uutest õpetajatest (45 protsenti) tunnevad, et suudavad esimesel ametiajal klassiruumis negatiivse käitumisega toime tulla.
Keskkoolidirektorite nõukogu esimees Kate Gainsford kinnitas, et “direktorid ja õpetajad on teatanud käitumisjuhtumite märkimisväärsest suurenemisest ning probleemid klassiruumis ja koolides on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud. Meie koolid on meie kogukondade peegel ja meie kogukondades kogetavaid probleeme toovad noored iga päev kooli.”
Ja kuna sotsiaalküsimuste ulatus ja keerukus olid suurenenud, oodati koolidelt rohkem ilma vastava ressursside suurenemiseta, ütles ta.
“Asi ei ole ainult koolide rahas, vaid teeninduses ja tööjõus, et pakkuda vajalikku teenust.”
“Meil on vaja rohkem investeeringuid tõhusasse toetusse, et aidata käitumist paremini juhtida, sealhulgas õigeaegset juurdepääsu vaimse tervise spetsialistidele noortele, kes seda vajavad. Vanemad, noored ja koolid vajavad seda ning üleskutse selleks ei ole näinud vastavat muutust teenuste osutamise tempos ega mahus,” ütles pr Gainsford.
“Alternatiivharidus” ebaõnnestub ka
Haridusministeerium rahastab igal aastal vaid 2,000 kohta alternatiivhariduses, mis moodustab vaid 1 protsendi kõigist õppijatest. Noored saavad süsteemi siseneda 9–11-aastaselt (umbes 13–16-aastased) ja jääda kuni 13. aastani (kuni 19-aastased), kuigi mitte kõik ei tee seda – inimesed jäävad alternatiivharidusse kolmeks nädalaks kuni üle kolme aasta.
Eesmärk on pakkuda neile kvaliteetset haridust, toetades neid samal ajal tagasi haridusse, koolitusse või töösse. Neid õpetavad õpetajad – kes ei pea olema registreeritud õpetajad – väikestes rühmades, kus umbes 10 õpilase kohta on üks õpetaja.
Noored ei pruugi iga päev osaleda ega õppida Uus-Meremaa õppekava. Selle asemel on neil plaan, mis sätestab nende eesmärgid ja sammud, mida nad nende saavutamiseks astuvad.
Alternatiivhariduse pakkujad teevad koostööd ka noorte ja nende perega, et ületada hariduse omandamise takistused, mis võivad hõlmata näiteks rõivaste ja transpordi pakkumist või stabiilsemate elutingimuste nimel töötamist.
Kuigi mõned tegutsevad koolikohtades klassiruumidest väljas, on paljud kogukonnas väljas: kogukonnamajades, noorteasutustes või kolmanda taseme koolituse pakkujate juures.
Kuid eelmise aasta ERO ülevaates leiti, et enam kui pooled ei lähe kooli, täiendõppesse ega tööle ning vähem kui üks 10-st saavutab NCEA 2. või kõrgema taseme. Kogu laiemas elanikkonnas saavutab selle kvalifikatsiooni neli noort viiest.
Tõenäolisem, et rikub seadust
Ja 18-aastaselt töötavad alternatiivhariduses käinud noored vähem kui teised 18-aastased üleriigiliselt.
24-aastaselt töötab umbes pool endistest alternatiivhariduses osalejatest, võrreldes kolmega viiest täiskasvanust sobitatud võrdlusrühmas.
Samuti rikkusid nad tõenäolisemalt seadust: 24-aastaselt oli iga seitsmes alternatiivõppes käinud täiskasvanu kandnud vabadusekaotuslikku karistust, võrreldes vähem kui ühega kümnest täiskasvanust vastavas võrdlusrühmas.
Samuti langesid nad suurema tõenäosusega kuriteo ohvriks, neil oli halb tervis ja nad said sotsiaaltoetusi.
Haridusminister Erica Stanford tõi välja, et valitsus “juba tegutseb” kahe ERO soovitusega õpilaste käitumise parandamiseks, keelates mobiiltelefonid klassiruumides ja uurides, kuidas parandada õpetajakoolitust.
Ta ütles, et on huvitatud ERO soovitusest võtta vastu riiklik lähenemisviis väljakutsuvale käitumisele.
“Selle tagamine, et iga laps, olenemata sellest, kus ta Uus-Meremaal elab, saaks maailmatasemel hariduse, on selle koalitsioonivalitsuse prioriteet ja see on meie paremate avalike teenuste lähenemisviisi põhikomponent,” ütles ta.
Õpilaste käitumine Uus-Meremaa klassiruumides on jõudnud uuele madalseisule, selgub hariduse järelevalveameti aruandest.
Riigi edetabel OECD skaalal on olnud 20 aasta halvimate seas, kuid raportis öeldakse, et see muutub halvemaks. Pikaajaline klassiruumist eemalolek pandeemiapiirangute tõttu vallandas edasise languse, mida õpetajad pole suutnud vahistada.
Eelmisel aastal andis OECD 15-aastaste uuring Uus-Meremaale arenenud riikide seas halvima tulemuse ning 81 hõlmatud riigist ja territooriumist ühe halvima.
Haridusministeeriumi andmed näitavad, et koolid seisid 2022. aastal õpilaste seas 25,167 korda – see tähendab peaaegu 3.3 seisakut iga 100 õpilase kohta – kõige rohkem enam kui 20 aasta jooksul.
Käitumisprobleemid on “eriti tõsised” suuremates koolides ja vaesemates kogukondades. Vähemalt 40 protsenti madala sotsiaalmajandusliku kogukonna koolide õpetajatest jälgib vähemalt iga päev sellist käitumist nagu vara kahjustamine või äravõtmine, võrreldes 23 protsendiga jõukamate piirkondade koolidest.
Veerand kõigist printsipaalidest on tunnistajaks igapäevasele kahjule
ERO hariduse hindamise keskuse juht Ruth Shinoda ütles, et amet on “äärmiselt mures, et veerand direktoritest ütles meile, et nad näevad, kuidas õpilased kahjustavad teisi füüsiliselt ja kahjustavad või võtavad vara vähemalt iga päev.”
“Häiriv klassikäitumine on Uus-Meremaal oluline ja püsiv probleem. Viimase 20 aasta jooksul on [see] olnud OECD halvimate seas. Kuid me teame ka, et see muutub hullemaks, sest üle poole õpetajatest ütles, et igasugune häiriv käitumine on viimase kahe aasta jooksul halvenenud.”
Aruandes öeldakse, et see mitte ainult ei põhjusta õpilastele koolis käies probleeme, vaid on seotud ka negatiivsete elutulemustega.
Enamik koole distsiplineerib õpilasi seisaku (peatamise) kaudu, kuid aruandes hoiatatakse, et mitmed seisakud on “seotud muude pikemaajaliste tulemustega, nagu töötus, solvumine ja halb tervis”.
Välistamine (väljasaatmine) on viimane abinõu neile, kes ei reageeri vähem tõsistele meetmetele.
Mida noorem on üliõpilane ajal, mil ta esimest korda maha pannakse või välja jäetakse, seda tõenäolisem on, et ta saab hüvitist, tal on madalam sissetulek, tal on suurem arv erakorralise meditsiini osakondadesse vastuvõttu, solvatakse või ta saab vabadusekaotusliku karistuse.
Õpetajad lahkuvad, vähem inimesi, kes on huvitatud õpetamisest
Probleem mõjutab õpetajate värbamist ja hoidmist, kusjuures pooled kõigist haridustöötajatest ütlevad, et sellel on suur mõju nende kavatsusele ametisse jääda ning vähem kui pooled uutest õpetajatest (45 protsenti) tunnevad, et suudavad esimesel ametiajal klassiruumis negatiivse käitumisega toime tulla.
Keskkoolidirektorite nõukogu esimees Kate Gainsford kinnitas, et “direktorid ja õpetajad on teatanud käitumisjuhtumite märkimisväärsest suurenemisest ning probleemid klassiruumis ja koolides on viimastel aastatel märkimisväärselt suurenenud. Meie koolid on meie kogukondade peegel ja meie kogukondades kogetavaid probleeme toovad noored iga päev kooli.”
Ja kuna sotsiaalküsimuste ulatus ja keerukus olid suurenenud, oodati koolidelt rohkem ilma vastava ressursside suurenemiseta, ütles ta.
“Asi ei ole ainult koolide rahas, vaid teeninduses ja tööjõus, et pakkuda vajalikku teenust.”
“Alternatiivharidus” ebaõnnestub ka
Haridusministeerium rahastab igal aastal vaid 2,000 kohta alternatiivhariduses, mis moodustab vaid 1 protsendi kõigist õppijatest. Noored saavad süsteemi siseneda 9–11-aastaselt (umbes 13–16-aastased) ja jääda kuni 13. aastani (kuni 19-aastased), kuigi mitte kõik ei tee seda – inimesed jäävad alternatiivharidusse kolmeks nädalaks kuni üle kolme aasta.
Eesmärk on pakkuda neile kvaliteetset haridust, toetades neid samal ajal tagasi haridusse, koolitusse või töösse. Neid õpetavad õpetajad – kes ei pea olema registreeritud õpetajad – väikestes rühmades, kus umbes 10 õpilase kohta on üks õpetaja.
Noored ei pruugi iga päev osaleda ega õppida Uus-Meremaa õppekava. Selle asemel on neil plaan, mis sätestab nende eesmärgid ja sammud, mida nad nende saavutamiseks astuvad.
Alternatiivhariduse pakkujad teevad koostööd ka noorte ja nende perega, et ületada hariduse omandamise takistused, mis võivad hõlmata näiteks rõivaste ja transpordi pakkumist või stabiilsemate elutingimuste nimel töötamist.
Kuigi mõned tegutsevad koolikohtades klassiruumidest väljas, on paljud kogukonnas väljas: kogukonnamajades, noorteasutustes või kolmanda taseme koolituse pakkujate juures.
Tõenäolisem, et rikub seadust
Ja 18-aastaselt töötavad alternatiivhariduses käinud noored vähem kui teised 18-aastased üleriigiliselt.
24-aastaselt töötab umbes pool endistest alternatiivhariduses osalejatest, võrreldes kolmega viiest täiskasvanust sobitatud võrdlusrühmas.
Samuti rikkusid nad tõenäolisemalt seadust: 24-aastaselt oli iga seitsmes alternatiivõppes käinud täiskasvanu kandnud vabadusekaotuslikku karistust, võrreldes vähem kui ühega kümnest täiskasvanust vastavas võrdlusrühmas.
Samuti langesid nad suurema tõenäosusega kuriteo ohvriks, neil oli halb tervis ja nad said sotsiaaltoetusi.
Haridusminister Erica Stanford tõi välja, et valitsus “juba tegutseb” kahe ERO soovitusega õpilaste käitumise parandamiseks, keelates mobiiltelefonid klassiruumides ja uurides, kuidas parandada õpetajakoolitust.
“Selle tagamine, et iga laps, olenemata sellest, kus ta Uus-Meremaal elab, saaks maailmatasemel hariduse, on selle koalitsioonivalitsuse prioriteet ja see on meie paremate avalike teenuste lähenemisviisi põhikomponent,” ütles ta.