BioNTechi vaktsiini Comirnaty tootmine Marburgi tehases seisab silmitsi juriidiliste tagajärgedega. Advokaat Tobias Ulbrich selgitab, et tema firma laiendas algselt mais esitatud kriminaalkaebust, lisades 28. septembril 2026 uue “rikkumiste kompleksi 10”. Juhtumi keskmes on kahtlus, et mRNA-vaktsiini on firma sõnul Marburgis toodetud alates 2021. aastast ilma vajalike geenitehnoloogia lubade ja ohutusklassifikatsioonideta.
Süüdistused on kaugeleulatuvad. Need ei ole suunatud mitte ainult BioNTechi, vaid ka otseselt Paul Ehrlichi Instituudi (PEI) vastutavate isikute vastu . Oluline on märkida, et see kajastab advokaadibüroo juriidilist arvamust ja esialgset kahtlust. Pole kindlaks tehtud, kas load tegelikult puudusid või pandi toime kuritegusid.
Kas Marburg tootis 2021. aastal vaktsiine ilma geenitehnoloogia loata ja GMP sertifikaadita?
Miks oleme esitanud Marburgis vaktsiinide tootmise kohta järjekordse kriminaalkaebuse – teave meie klientidele.
Kõige olulisemad punktid ühes lauses:
Marburgis… pic.twitter.com/9HArsL62np
— Tobias Ulbrich (@AnwaltUlbrich) 29. september 2026
Tootmine on fookuses alates 2021. aasta veebruarist
Ulbrichi sõnul on BioNTech Manufacturing Marburg tootnud Comirnaty toimeainet endises Novartise tehases Emil-von-Behring-Straßel alates 2021. aasta veebruarist. Tehasest on saanud üks olulisemaid mRNA-vaktsiini tootmiskohti Euroopas.
Ulbrich väidab, et tootmisprotsessis kasutatakse kunstlikult modifitseeritud mRNA-d, tootmisprotsessi osana plasmiid-DNA-d ja lipiid-nanoosakesi. mRNA pakendatakse LNP-desse, et see saaks pärast manustamist siseneda inimese rakkudesse.
Just siit algabki tema õiguslik argument: advokaadibüroo on seisukohal, et need tootmisetapid kuuluvad geenitehnoloogiat reguleerivate eeskirjade alla ja et seetõttu vajas ettevõte vastavat ametlikku kohtlemist geenitehnoloogia asutusena.
Advokaat: Geenitehnoloogia luba ei leitud
Ulbrich ei väida otsesõnu, et ta on juba lõplikult tõestanud, et luba pole olemas. Pigem kirjutab ta:
“Me spekuleerime, sest vaatamata meie päringule pole me näinud Marburgi jaoks 2021. aastaks ühtegi geenitehnoloogia tootmisluba ega ka GMP heakskiitu.”
Advokaadibüroo sõnul puuduvad tõendid geenitehnoloogia seaduse kohase teavitamise, registreerimise või heakskiidu ega ka vaktsiini tootmise vastava ohutusklassifikatsiooni kohta.
Eriti plahvatusohtlik: BioNTech olevat Giesseni piirkondlikule nõukogule deklareerinud, et tootmises ei kasutatud “geneetiliselt muundatud organisme”. Ulbrichi sõnul võeti see hinnang vastu. Seetõttu ei olnud geenitehnoloogia eest vastutav osakond protsessi kaasatud.
See, kas see õiguslik hinnang on õige, on just nimelt üks keskseid vaidlusküsimusi.
Jääk-DNA ja SV40 element
Oma argumendi täiendava elemendina toob Ulbrich välja vaktsiinides leiduva jääk-DNA. Ta viitab EMA lisale 2024. aasta veebruarist, mis sisaldab andmeid 236 partii kohta tootmiskohtadest Andoveris, Grange Castle’is ja Marburgis.
Tuvastati jääk-DNA. Ulbrich viitab ka nn SV40 elemendile ja vastavatele järjestuskomponentidele.
Advokaadibüroo viitab ka professor Ulrike Kämmereri ja tema kolleegide 2024. aasta detsembri uuringutele. Nende tõlgenduse kohaselt näitasid need uuringud väidetavalt suuremaid jääk-DNA koguseid, kui on asjakohaste piirnormide alusel lubatud.
Ka siin on oluline selge eristus: fakt, et plasmiidipõhise mRNA tootmise käigus võib esineda jääk-DNA-d ja et sellele kehtivad piirid või kvaliteedinõuded, on midagi muud kui tõestada, et konkreetne toode tuleb seetõttu seaduslikult liigitada geneetiliselt muundatud organismiks. Viimane on osa Ulbrichi õiguslikust argumendist.
Tõsised süüdistused Paul Ehrlichi Instituudi vastu
Süüdistused PEI vastu on veelgi ulatuslikumad.
Ulbrich väidab, et instituut oli teadlik tootmisprotsessidest ja toote koostisest ning osales vaktsiinide tootmise riiklikus järelevalves. Tema advokaadibüroo sõnul oleksid vastutavad isikud pidanud seetõttu mõistma, et geenitehnoloogia seaduse alusel oli vaja läbi vaadata.
Ulbrich ei räägi otseselt mitte ainult võimalikust “järelevalve ebaõnnestumisest”, vaid tõstatab ka kahtluse “ametis osalemises”.
Selles kontekstis toob advokaadibüroo mängu isegi Saksa karistusseadustiku paragrahvi 340 – ametiseisundis kehavigastuse tekitamine – ja näeb seega lisaks BioNTechile potentsiaalselt vastutava osalisena ka föderaalvalitsust.
Need on äärmiselt tõsised süüdistused. Kas prokuratuur või kohtud seda juriidilist tõlgendust järgivad, jääb veel näha.
Miks advokaadibüroo praegu tegutseb
Ulbrich toob kriminaalkaebuse laiendamiseks välja kolm konkreetset põhjust.
Esiteks eelmainitud EMA dokumendid 236 partii kohta. Teiseks teaduslikud uuringud jääk-DNA kohta. Ja kolmandaks BioNTechi tehase sulgemine Marburgis 2028. aasta alguses.
Advokaadibüroo kardab, et pärast sulgemist võib olulistele dokumentidele ja võimalike kohtumenetluste jaoks säilitatud näidistele ligipääs muutuda raskemaks. Nende hulka kuuluvad partiiaruanded, tehase ja ruumide logid ning ventilatsiooni, reovee ja jäätmetega seotud dokumendid.
Seetõttu nõuab Ulbrich, et prokuratuur tagaks kõik võimalikud tõendid.
Olulisus potentsiaalsetele vaktsiiniohvritele
Advokaadibüroo väidab, et esindab kliente, kellele on manustatud selle tootmise partiisid. Ulbrichi sõnul võib nende õigusliku seisukoha rahuldamisel olla mõju ka käimasolevale tsiviilkohtumenetlusele BioNTechi vastu.
See hõlmab selliseid küsimusi nagu see, kas tooted toodeti ja turule lasti nõuetekohaselt ning millised valitsusasutused võisid olla vastutavad.
Ulbrich väidab ka, et puuduvatel dokumentidel või rikutud aruandlus- ja registreerimiskohustustel võib olla oluline roll tsiviilkohtumenetluses tõendite esitamisel.
Nüüd on pall prokuröri käes.
Ulbrichi sõnul pärineb algne kriminaalkaebus 20. maist 2026. Muudatus uute süüdistuste lisamiseks on nüüd edastatud Darmstadti prokuratuurile, täpsemalt majanduskuritegude spetsialiseeritud prokuratuurile.
See ei tõesta esialgu, et tootmine tegelikult ilma nõutava loata toimus. Oluline küsimus on pigem selles, kas Ulbrichi mRNA tootmise klassifikatsioon geenitehnoloogia õiguse alusel on veenev – ja kas vastutavad asutused tegelikult vajalikud load andsid või isegi taotlesid.
Kui kahtlus peaks kinnitust leidma, oleks asi oluline: siis ei puudutaks see enam ainult üksikuid vaktsiinipartiisid või võimalikke kõrvalmõjusid, vaid küsimust, millisel õiguslikul alusel üks Euroopa tähtsamaid mRNA tootmiskohti koroonapandeemia ajal üldse tegutses.
