Eesti Vabariigi 106. sünnipäev saabub segaste tunnetega ning murega riigi ja rahva pärast. Ajal, mil sõja hingus mõjutab meie kõigi elu ning peaksime hoidma kokku, on ennast imetlev peaminister tõmmanud üles tüli tema käitumise suhtes kriitilise presidendiga ja end ekslikult kunstnikeks pidavad tähelepanuiharad tegelased on risustanud riigi pealinna tänavad hirmsate fotodega purukspommitatud kodumajadest. Üha valjemalt kostub sõjapistrike hääl, ennustades koleduste jõudmist kodutanumale ja nõudes, et Eestil tuleb võidelda viimase põlvepikkuse poisikeseni. Meil sünnib aina vähem väikeseid ilmakodanikke, ent kui selle pärast südant valutad, satud sotsiaalministri kriitika alla, kes ei näe rahva hääbumises probleemi. Sulgeme koole, paneme kinni külakauplused, muudame terved piirkonnad väljasurnud, tühjade majadega tontlikeks tühermaadeks, see on hind, mida peame maksma küündimatu valitsuse tegematajätmiste eest. Keeruline on leida selles painavas virrvarris püsiv ja tõeliselt oluline, mis tooks südamesse rõõmu ning silmisse sära?
Mure rahva kestmise pärast.
Eesti Vabariigi aastapäev meenutab, kui habras on vabadus ning milline haruldane kingitus omariiklus. 106 aastat tagasi läbi Vabadussõja lahingute kätte võidetud enesemääramisõigus ei püsinud pikalt. Juba 1939. aastal ületasid võõrriigi sõdurid Eesti piiri. Viimane neist lahkus alles 1994. aastal. Täna leidub arvukalt kriitikuid, kes mõistavad hukka president Konstantin Pätsi, kelle 150. sünniaastapäev on 23. veebruaril, selle eest, et ta avas Eesti piirid võõrvägede sissemarsiks. Kindlasti polnud see kerge otsus, kuid president Päts päästis rahva tohututest kaotustest, mis oleksid võinud Eesti riigi jäädavalt kaardilt pühkida. Riik jäi alles, rahvas ei kadunud ning uuel vabanemise lainel suudeti saavutada veretu võit. Kas pole see kadestamisväärne järjekindlus ning usk tulevikku? Kas pole see arukus, mis tasub meenutamist ka tänastes hirmust tiinetes päevades. Konstantin Päts kannatas koos oma rahvaga nii vangilaagrite koledused kui rahvusliku tasalülitamise. Ta jäi Eestiga lõpuni, mida ei saa uskuda meie praegustest riigitegelastest, kes küll sõnades on võimsad praalima, kuid tegudes näitavad taganemist põhimõtetest, millega Eesti 106 aastat tagasi sündis ning nendestki, millega pandi taasiseseisvumise õhinas alus uuele vabadusajale.
Elagu rahulik tulevik!
Vaatamata karmidele aegadele sooviks lõpetada helgemal noodil. Kui me kõik, kelle kodu asub siin Läänemere äärsel paesel pinnal, usume Eestisse ja selle tulevikku, ei suuda meid hirmutada taevarannale tõusnud sõjapilved ega poliitilisse ummikusse jõudnud valitsuse saamatus. Me suudame hoida rahu ja luua tulevikku oma kauni looduse ja tasakaalukate inimeste poolest rikkale riigile. Oma kodu ja koduseid armastades usume paremasse ja helgemasse aega, kus kõrgelennulise retoorika ja enesekiituse asemel kõlab valitsusjuhi pidupäevakõnes lubadus, mõelda eelkõige oma rahva heaolule.
Neile, kes usuvad Eestisse, on täna eriti südamelähedased ja tuge pakkuvad, samas teravalt päevakajalised Iseseisvusmanifesti sõnad: „Eesti ! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida! Asu ehitama oma kodu, kus kord ja õigus valitseks, et olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres! Kõik kodumaa pojad ja tütred, ühinegem kui üks mees kodumaa ehitamise pühas töös! Meie esivanemate higi ja veri, mis selle maa eest valatud, nõuab seda, meie järeltulevad põlved kohustavad meid selleks.
Su üle Jumal valvaku
Ja võtku rohkest õnnista,
Mis iial ette võtad sa,
Mu kallis isamaa!
Elagu iseseisev demokraatline Eesti vabariik!
Elagu rahvaste rahu!“
