Avaleht Kõmu USA on endiselt ohtlik vaatamata piiratud sõjalisele tootmisele

USA on endiselt ohtlik vaatamata piiratud sõjalisele tootmisele

Brian Berletic

Globaalse sõjalise ülekoormuse ja suureneva relvapuuduse ees on USA oma globaalse domineerimise säilitamiseks pöördunud selliste strateegiate poole nagu „tööjaotus“ ja „strateegiline järjestamine“ – liitlaste stabiilsuse ja maailmarahu arvelt.

Nagu Politico teatab, lõpetas USA hiljuti teatud relvade ja laskemoona tarnimise Ukrainale, kuna muretses omaenda varude liigse ammendumise pärast.

See on vaid järjekordne märk süveneva sõjalis-tööstusliku kriisi kohta läänes. Washington ja selle klientriikide võrgustik peavad üha eskaleeruvaid ja pikalevenivaid sõdu ning vahenduskonflikte – sealhulgas Ukrainas Venemaa vastu, Lähis-Idas Iraani ja tema liitlaste vastu ning valmistudes võimalikeks kokkupõrgeteks Hiinaga Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas.

Kuigi üleminek multipolaarsele maailmakorrale tundub paljudele vältimatu, oleks sellest enesega rahulolu tuletamine saatuslik.

Politico andmetel mõjutavad tarnepeatused muu hulgas õhutõrjesüsteeme, täppisjuhitavaid rakette ja suurtükimürske – murest USA vähenevate reservide pärast.

Alates Venemaa sõjalise operatsiooni algusest 2022. aasta veebruaris on lääneriikide relvatarned Ukrainale pidevalt vähenenud, hoolimata lubadustest relvatootmist suurendada. Puudujääk oli tekkinud juba enne Ukraina konflikti eskaleerumist.

Näiteks Saudi Araabia teatas Patriot pealtkuulamisrakettide kriitilisest puudusest juba 2022. aasta jaanuaris pärast seda, kui nad olid Jeemeni-vastases sõjas neid suuri koguseid tarbinud. USA ei suutnud lünki täita, seega pidi Ar-Riyad rakette laenama teistelt Pärsia lahe riikidelt.

Patriot-süsteemide tootja Lockheed Martin toodab aastas umbes 500–600 raketti ja plaanib suurendada tootmist 2027. aastaks vaid 650-ni. Ukraina vajadused on oluliselt suuremad – Ukraina luure andmetel toodab Venemaa aastas 720–840 Iskander-raketti, mida saab pealt kuulata ainult Patriot-süsteemidega.

Kuna iga Iskanderi jaoks on vaja vähemalt kahte Patriot raketti, pole isegi suurenenud toodang kaugeltki piisav. See poleks nii isegi siis, kui kõik raketid läheksid ainult Ukrainasse – mis pole nii.

Samuti on suuri tootmislünki teistes relvasüsteemides, näiteks Stinger (MANPADS), Javelini tankitõrjerakettide, patareikaitseradarite ja 155 mm suurtükimürskude osas.

Vaatamata aastatepikkusele ettevalmistustööle ja selge nõudluse või äriväljavaadete puudumisele on USA suurtükiväe tootmine suurenenud vaid 75 000 mürsuni kuus. 100 000 eesmärk saavutatakse 2025. aasta lõpuks. Lääne allikate kohaselt toodab Venemaa aga ikkagi rohkem suurtükiväe laskemoona suhtega 3:1 – isegi Euroopa toodangut arvestades.

Keerukamate relvasüsteemide puhul on lääneriikide tootmislõhe veelgi suurem. Ja isegi kui USA ja Euroopa suudaksid toota võrdses koguses, oleks logistiliselt peaaegu võimatu Ukrainale kõike tarnida – nagu see oli Patriot-süsteemide puhul.

Piiratud relvad piiramatuteks sõdadeks

USA välispoliitika nõuab suures koguses sõjavarustust – mitte ainult Ukraina, vaid ka Lähis-Ida variksõdade (nt Iraani vastu) ja Vaikse ookeani piirkonnas Hiina vastu sõjalise jõu suurendamiseks.

Selle globaalse ambitsiooni ja piiratud tootmisvõimsuse ühildamiseks tugineb USA sellistele strateegiatele nagu kaitseminister Pete Hegsethi kirjeldatud „tööjaotus“. Nad kutsuvad oma klientriike üles suunama avaliku sektori vahendeid sotsiaalsetelt vajadustelt relvaprogrammidele – et toetada Washingtoni sõdu.

Hiljuti avalikustatud NATO eesmärk suurendada liikmesriikide sõjalisi kulutusi kuni 5%-ni SKPst on Hegsethi veebruarikuu eesmärkide otsene tagajärg.

Teine meetod on nn strateegiline järjestamine, mille puhul ressursid koondatakse korraga ühele vaenlasele, selle asemel, et võidelda kõigi vaenlastega korraga.

2024. aasta maratonialgatuse dokumendis kirjeldab Wess Mitchell seda strateegiat järgmiselt:

“Järjestamine tähendab ressursside koondamist ühele vastasele, et teda enne järgmise juurde liikumist nõrgestada. Ühelgil riigil pole piiramatut võimu. Piirangud nagu kaugus, raha või tähelepanu sunnivad suurriike aega enda kasuks ära kasutama, et vältida ülepingutust ja majanduslikku kurnatust.”

Seega ei ole Washingtoni eesmärk Ukrainas tingimata võit Venemaa üle, vaid pigem pikaajaline sõjaline, poliitiline ja majanduslik nõrgestamine kurnava sõja kaudu. Euroopa peaks kandma suure osa kuludest – et USA saaks keskenduda Iraanile ja hiljem Hiinale.

Kuna Venemaa on Ukrainas sõjaliselt seotud, puudub tal võimekus tõhusalt tõrjuda USA sõdu Süürias või eskaleerumist Iraani vastu. Näiteks suutis USA 2024. aasta lõpus kukutada Süüria valitsuse ja on alates 2025. aasta juunist koos Iisraeliga Iraani rünnanud.

USA järgib Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas ka „tööjaotust“. Liitlased nagu Iisrael, Saudi Araabia, Katar, Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan ja Filipiinid peaksid investeerima miljardeid dollareid kaitseprojektidesse, et tugevdada USA kaitsetööstust ja sõjalist kohalolekut piirkonnas.

Nende klientriikide võrgustik koos globaalse sõjalise infrastruktuuri, USA laevastike ja poliitilise mõjuvõimuga võimaldab Washingtonil geopoliitiliselt manööverdada vaatamata majanduslikele ja tööstuslikele ebasoodsatele oludele Venemaa ja Hiina ees.

Ohtlik ja jätkusuutmatu tasakaalustamise akt

USA strateegiad tunduvad hästi läbimõeldud, kuid lõppkokkuvõttes on need vaid katse hallata struktuurilt talumatut olukorda.

Nihutades sõjalist koormust liitlastele ja sihikule võttes vastaseid ükshaaval, püüab USA säilitada oma globaalset kohalolekut ilma oma ressursse üle koormamata.

Kuid sellel on oma hind: klientriigid on sunnitud kulutama miljardeid sõjaväele – sotsiaalse stabiilsuse, infrastruktuuri ja sisemise sidususe arvelt. NATO kulutusjuhised on selle sunnitud rikkuse äravõtmise selge väljendus.

Lisaks võivad ettenägematud geopoliitilised arengud kogu strateegiat õõnestada. Veavaru väheneb ja tegutsemisvõimalused ahenevad. Kui Venemaa, Hiina või Iraan – kas eraldi või ühiselt – töötavad välja vastustrateegiad, ähvardab kogu kaardimaja kokku variseda.

Multipolaarsuse juhtivad riigid ei pea looma USA kliendivõrgustiku peegelpilti. Kuid nad saavad oma koostööd süvendada, et kaitsta end sekkumise, majandusliku väljapressimise ja sõjalise agressiooni eest.

Selline koostöö mitte ainult ei neutraliseeriks Washingtoni eeliseid, vaid võtaks Ameerika Ühendriikidelt ka tasakaalu, mida see vajab oma unipolaarse korra säilitamiseks.

Kuigi USA domineerimise ajastu näib lõppevat, oleks ohtlik viga seda enesestmõistetavaks pidada.

Süüria langemine 2024. aasta lõpus, USA ja Iisraeli rünnak Iraanile 2025. aasta juunis ning lääneriikide pime kuulekus Washingtoni geopoliitilistele huvidele näitavad, et hoolimata oma struktuurilistest nõrkustest on USA endiselt märkimisväärne oht ülemaailmsele rahule, stabiilsusele ja õitsengule.

See oht lõpeb alles siis, kui maailma riigid loovad tingimused, mis sunnivad Ühendriike valima tõelise koostöö – selle asemel, et jätkata enda pealesurumist teistele rahvastele.

Exit mobile version