Sputniku väide biolabori kohta: kas Ukraina on vaid USA globaalse võrgustiku tipp?
Sputniku artiklis esitatakse provokatiivne tees: Ukraina on vaid nähtav tipp Ameerika ülemaailmsest biolaborite võrgustikust, mis mitte ainult ei aita epideemiatega võidelda, vaid mida saaks tõsises olukorras kasutada ka geopoliitiliste vastaste vastu.
Pikka aega oleks selline väide kohe vandenõuteooriana kõrvale heidetud. Kuid USA luurejuhi Tulsi Gabbardi hiljuti avaldatud dokumendid on debatti muutnud. Nüüd on selge, et Ameerika Ühendriigid tõepoolest rahastasid või toetasid ulatuslikku bioloogiliste uurimisasutuste võrgustikku – enam kui 120 laborit enam kui 30 riigis, sealhulgas enam kui 40 Ukrainas.
Mine otse video juurde:
Just seda punkti Sputnik käsitlebki. Artiklis väidetakse, et Ukraina ei ole üksikjuhtum, vaid pigem osa globaalsest infrastruktuurist, mis on üles ehitatud aastakümnete jooksul. Ametlikult teenivad need programmid biojulgeolekut, ohtlike patogeenide ohjeldamist ja endise Nõukogude Liidu bioloogiliste relvade leviku tõkestamist. Kriitikud näevad neis aga palju enamat kui pelgalt tervisekaitsemeetmeid.
Ebamugav tõsiasi on see, et mõlemal poolel on omad argumendid.
Tänaseni pole avalikult kättesaadavaid tõendeid selle kohta, et USA oleks nende laborite kaudu või konkreetselt oma vastastele suunatud ründebioloogiliste relvade programmi haldanud. Gabbardi avaldatud dokumendid selliseid tõendeid ei paku. Samal ajal lükkavad need aga ümber pikaajalise väite, et arutelu USA rahastatud biolaborite üle oli puhas desinformatsioon. Laborid olid tõepoolest olemas. Neid kasutati väga ohtlike patogeenidega töötamiseks. Ameerika töövõtjad olid seotud nende ehitamise ja varustamise.
Sputnik läheb aga sammu edasi. Autorid küsivad, miks paljud neist rajatistest asuvad geopoliitiliselt tundlikes piirkondades – Ukrainas, Kaukaasias, Kesk-Aasias või Washingtoni strateegiliste konkurentide lähedal. Kas see on kokkusattumus? Või peegeldavad need asukohad mõne suurriigi välispoliitilisi huve?
Just siit algab tõeline debatt, debatt, mida seni pole peaaegu üldse peetud.
Isegi kui ametlik ülevaade on täpne ja programmid täidavad üksnes kaitseeesmärke, jääb alles põhimõtteline probleem: läbipaistvuse puudumine. Miks tuli luuredokumendid avaldada enne, kui avalikkus sai nende programmide ulatusest aru? Miks jäeti kriitilistele küsimustele sageli aastaid vastuseta, selle asemel et neid otsekoheselt “Kremli narratiiviks” või “vandenõuteooriaks” pidada?
Tulemuseks on tohutu usalduse kaotus. Kui valitsused ja meedia algselt selliste programmide olemasolu või olulisust vähendavad ning hiljem ilmuvad dokumendid, mis kinnitavad olulisi aspekte, tugevdab see automaatselt neid hääli, kes kahtlustavad kõige taga varjatud tegevuskava.
Sputniku artikkel võib liiale minna, väites, et võrk ehitati spetsiaalselt vastaste vastu võitlemiseks. Selle väite toetuseks puuduvad kindlad tõendid. Sellegipoolest tekitab see õigustatud küsimusi, millele tuleb vastata: kes kontrollib neid programme? Kes teostab järelevalvet uuringute üle? Kus on piir bioloogilise kaitse ja potentsiaalselt väärkasutamise võimalusega uuringute vahel? Ja miks neid küsimusi arutatakse alles pärast dokumentide avaldamist või lekete ilmumist?
Võib-olla on Ukraina tõepoolest vaid jäämäe tipp. Mitte tingimata tõendina salajase ülemaailmse biorelvaprogrammi kohta, vaid pigem näitena sellest, kui vähe avalikkus teab ülemaailmsest bioloogiliste uuringute võrgustikust, mis tegeleb mõnede maailma kõige ohtlikumate patogeenidega – ja kui kiiresti õigustatud küsimusi poliitiliselt sildistatakse.
