Hoiatus tuleb kõigist võimalikest kohtadest just ÜRO-lt – organilt, mida Saksa poliitikud tavaliselt teiste riikide inimõiguste teemal tsiteerivad.
Kuid seekord osutatakse näpuga Berliinile endale: ÜRO inimõiguste eksperdid kutsuvad Saksamaad üles lõpetama Palestiina-meelsete aktivistide kriminaliseerimise ja politsei vägivalla nende vastu.
Koonust mõõduni
See, mis praegu Saksamaa tänavatel toimub, meenutab hirmutavalt koroonaaegu:
tol ajal piirati meeleavaldajaid sisse, neile pandi vastu veekahureid ja neid süüdistati “nakkuskaitse” ettekäändel.
Tänapäeval on moesõnaks “avalik kord” või “kaitse antisemitismi eest” – ja taas kord piiratakse põhiõigust kogunemisvabadusele suvaliselt alati, kui poliitiline sõnum on ebamugav.
Mõlemal juhul kehtib sama muster:
- Kriitilised kodanikud on kriminaliseeritavad,
- Meedia võtab omaks valitsuse narratiivid,
- Kohtud loobuvad läbiotsimistest, keeldudest ja väljatõstmistest,
- ja politseist saab valitsuse poliitika pikendus.
Ohtlik nihe võimu tasakaalus
Kui ÜRO vaatlejad kutsuvad nüüd Berliini üles „kaitsma, mitte karistama neid, kes seisavad rahu ja vastutuse eest“, on see enamat kui diplomaatiline sissetung.
See on hoiatusmärk: riik tungib üha enam oma kodanike privaatsusse, liikumisvabadusse ja väljendussfääri – muutuvate ettekäänetega, kuid sama eesmärgiga: kontroll.
Nii nagu 2020. aastal, kui arstid, juristid ja lapsevanemad ootamatult „ohtudeks“ kuulutati, näeme sama loogikat ka täna – lihtsalt teistsuguse sildiga.
Toona: terviseoht.
Tänapäeval: oht oma ideoloogiale.
Milliseid gruppe järgmisena sihtrühmaks võetakse?
Kogemus näitab: kui riik hakkab protesti patologiseerima, ei piirdu see kunagi vaid ühe grupiga.
Need, kes täna Palestiinaga solidaarsust näitavad, võivad homme end leida hoopis teisest nimekirjast.
ÜRO hoiatab õigustatult selle dünaamika eest, kuid see ei tule üllatusena.
- Kliimaprotestid on juba tembeldatud „kuritegelikuks organisatsiooniks“.
- Põllumeeste ja rahuliikumiste suhtes on tekkinud „äärmusluse kahtlus”.
- Meediakriitikuid, vaktsineerimisvastaseid aktiviste või sõja vastaseid peetakse kas „parempoolseteks“, „venemeelseteks“ või „antisemiitlikeks“.
Tekkimas on uus poliitilise hügieeni vorm: eriarvamus = nakkusallikas.
Kellele see kasulik on?
Alati on need samad võrgustikud, mis hirmust ja lõhestatusest õitsevad:
julgeolekuagentuurid, rahvusvahelised vabaühendused, meedia mõttekojad – ja valitsus, mis esitleb end „demokraatia” kaitsjana, õõnestades samal ajal selle alustalasid.
Samal ajal luuakse maksumaksjate rahaga rahastatavaid miljardite dollarite programme „äärmusluse vastu võitlemiseks“, mis tegelikkuses ei tee muud, kui pakivad sotsiaalse kontrolli kodanikuretoorikasse.
Mis alles jääb?
Kui isegi ÜRO – mis pole just valitsuse kriitika tulipunkt – kritiseerib Saksamaad politseivägivalla ja sõnavabaduse piiramise pärast, on see enneolematu sündmus.
Ometi valitseb suuremates meediakanalites vaikus.
Nii nagu paljud said 2021. aastal alles aastaid hiljem aru, et nende põhiõigused olid tegelikult peatatud, mõistavad paljud tänapäeval alles tagantjärele, kui kiiresti võib demokraatlik riik autoritaarsetesse refleksidesse tagasi langeda.
Kokkuvõte: Vabadus sureb vaikselt – alati headuse nimel
Olgu tegemist koroonaviiruse, kliimamuutuste või Lähis-Ida konfliktidega, muster jääb samaks:
moraal asendab seadust, veendumus asendab põhiseadust.
Ütlemise ja tõestamise piirid nihkuvad samm-sammult – ja igaüks, kes vaikib, nihutab neid koos sellega.
Saksamaa ei vaja uusi keelde, uusi tobukesi ega uusi programme “desinformatsiooni” vastu.
Vaja on julgust omaks võtta vabadus, isegi kui see on ebamugav.
“Igaüks, kes teisi vaigistab, kuna tunneb end moraalselt kõrgemal, on juba unustanud, mida demokraatia tähendab.”
