Saabunud kevade algusega selgusid maailma kõige õnnelikumad riigid ja erakondade reitingud.
Kui ÜRO raporti põhjal võetakse õnnelikkuse mõõtmisel arvesse muu hulgas ka sisemajanduse kogutoodang (SKT) elaniku kohta, oodatav tervena elatud aastate arv, sotsiaaltoetused, kodanikuvabadused ja korruptsioonilevik, siis huvitav, mida ERRi poolt tellitud Kantar Emori uuringu puhul inimesed oma valikul arvesse võtavad?
Mõtlesin, et kindlasti oleneb tulemus ka sellest, kes tellib, kus uuringut läbi viiakse, kellelt küsitakse. Aga vaadates mõlema uuringu tulemusi, avastasin, et asi on palju lihtsam, kuidas selliste arvudeni jõuti.
Esiteks vaatame, mis see õnn tegelikult on. Tsiteerides Vikipeediat: ”Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni. Õnnelik olemine võib peegeldada inimese üldist rahulolu oma eluga.” Eesti etünoloogiasõnaraamat väidab:”Et õnn on rõõm ja sügav rahulolu oma olukorras.”
Valik Eesti vanasõnu, aga ütleb:”Igaüks on oma õnne sepp. Õnn oleneb inimese tööst ja võimetest.” Alati pean rohkem lugu ja usaldavamaks rahvatarkust, milles tegelik tõde peidus. Lihtne näide – Eesti oli selles imelikus edetabelis 2017 – 66, 2020- 51 ja 2023 juba saadi 31 koht. Järeldus – mida rohkem Eesti inimene rassib, rabab ja kannatab, seda õnnelikum ta on.
Aga teisalt kui jälle ühistranspordiga sõidad, tänaval kõnnid, kaubanduskeskuses jalutad, isegi laulatusel käid, siis on märgatud näod kuidagi hallid, väsinud, suunurgad allapoole, silmis sära asemel tuhmus.
Veidike kerkivaid suunurki, naeratavat nägu ja rõõmustavat emotsiooni nägin viimati ühel komöödiaetendusel, kus naljad olid kedagi tögavad, roppe sõnu kasutades ärapanevad, igasugu lollusi kajastavad jne. Kas me oleme mingit sorti masohhistid?
Järelikult, et eestlane oleks rõõmus ja õnnelik, siis tuleb teda mõnitada, sundida, kindlate kätega kägistada, vitsa ja vilet anda . . . ja ta on rõõmus ning rahul.
Ja seda kõike on viimased aastad usinalt tehtud ja ka tulemused on käes, oleme viimase 3 väga raske aastaga tõusnud edetabelis, uskumatu, aga 20 kohta. Aga momendil liigutakse metsikus tempos, õudust tekitavate suunistega rahvast üle edasi. Vist ikka sellepärast, et on suurem plaan, milleks on see, et olla 3 aasta pärast juba õnnelike esikümnes. Tsiteerides ühte tuntud Eesti poliitikut, kes rõhutas: ”Pingutama peab nii riik kui ka selle kodanikud.” Aamen!
/Urmas Milvek/
