Viimaste nädalate sündmused viitavad järjest enam sellele, et valmistatakse ette sõjalist eskalatsiooni, kus Ida Euroopa riigid suunatakse otsesesse konflikti Venemaaga. Konflikti laienemist organiseeritakse väga peenelt, kus USA eemaldab endalt igasuguse juriidilise kohustuse ja vastutuse sekkuda. Euroopa riikide vahel luuakse iseseisev militaarüksus, mis on sõltumatu NATO kohustustest. USA võib toetada kui tahab, aga ei pea…
Kui siiani pole NATO Ukrainat täies mahus toetades saavutanud absoluutselt mitte mingisugust edu, siis miks arvatakse, et konflikti laienemise puhul on tulemus edukam?
Eriti veel arvestades USA järjest raugevat huvi Ukraina konflikti vastu. USAl on järjest suurenevad siseriiklikud majandus- ja sotsiaalprobleemid, ning lisaks ka uue presidendi valimise aasta pingelisus.
Samuti on hävitavalt mõjunud, nii USA reputatsioonile kui ka rahakotile, toetus Iisraeli veresaunale Palestiina rahva kallal. Olgem ausad, see mis seal piirkonnas toimub, on tegelikult päris võigas ja ületanud igasuguse inimlikkuse piirid. Tundub, et maailm ei suuda enam tuima näoga pealt vaadata süütute lihtinimeste sihipärast näljutamist ja tapmist. Märgid näitavad, et globaalne põlgus USA ja Iisraeli suunas on järjest kasvav trend. Ja ärgem unustagem, et USA keerutab tüli üles ka Hiinaga Taiwani pärast. Nii et USA ülbitseb praegu venelastega, hiinlastega ja araablastega korraga! Midagi pole öelda, kõva vend, aga karta on, et antud konfliktides paljuski oma võimekust ülehinnanud. Mitte ükski impeerium pole kestnud igavesti. Ei kesta igavesti ka USA globaalne dominants. Kõikide impeeriumide lagunemiste peapõhjusteks on olnud riigis võimust võtnud moraalitus, arrogants ja ebakompententsus, mis on kasvulava vägivallale ja imbetsiilsusele.
Millega USA oma arrogantsuses pole aga vist arvestanud, et mis siis saab, kui Venemaa, Hiina ja araablased punti võtavad, ja loovad oma koalitsiooni, ühendades oma ressursid ja rahakursid? Käärimas on väga suured muutused geopoliitilistes mõjusfäärides, kus pannakse paika uued jõujooned.
Eesti inimeste väljakutse läbi ajaloo on olnud meie globaalne positsioon. Meie rahva õnnetuseks me elame territooriumil, kus ida ja lääne jõujooned põrkuvad ja meid pidevalt kistakse kahe tule vahele, vastu meie eneste tahtmist. Kui paljud eestlased tegelikult sooviksid verevalamist meie armsas ja tillukeses eestis? Kas tõesti on meie viha venelaste vastu nii suur, et me oleme valmis oma naabrit tapma? Mille nimel ja mille eest, ma tahaks teada?
Tõelisel eestlasel pole kana kitkuda kellegagi ja ta ei vihka kedagi. Tõeline eestlane tahab rahus oma maalapikesel toimetada, kasvatada oma kanu ja kartuleid, ning elada loodusega käsikäes. Tõeline eestlane on rahuarmastav looduslaps, nagu Arno Tali, kelle südames olid Eestimaa pilved, künkad ja lilleaasad. Kõik need inimesed, kes praegu Eestimaal sõda propageerivad, on libaeestlased. Tõeline eestlane on tasakaalukas, ilusa hingega, rahumeelne inimene. Tõeline eestlane ei poolda iial vägivalda, vaid püüab leida lahendusi läbi tarkuse ja kavaluse.
Viimased aastad on välja toonud kurva tõe, et tõelise eestlase hingega inimesi on järele jäänud väga vähe. Mitte ainult, et Eestimaa inimesi tapetakse järjekordselt mitte millegi nimel, vaid ka Hinge tapetakse.
Järjekordselt oleme teinud vea, võttes pooli suurriikide omavahelistes jagelemistes, ja lubades võõra riigi sõjaväebaase oma territooriumile. Me juba oleme teinud ajaloos seda viga, ja nüüd me jälle kordame seda sama VIGA. Millal me oma vigadest õppima hakkame?
Eestlaste kaine mõistus on kaaperdatud hullude poolt ja riiki valitsevad psühhopaadid, kes lükkavad eestlased sõtta, mida ei võideta! Vaadakem palun fakte kaine pilguga ja ratsionaalselt, mitte ideoloogiliselt ega emotsionaalselt! Vaadakem näkku faktile, et Eestis saab olema varsti nälg ja kaos, kui praegune suund edasi kestab. Piisab väikesest pommirahest meie sadamate, lennujaama ja NATO baaside pihta ja ongi kõik! Eesti ühiskond on kastreeritud ja isoleeritud! Teevad ära ka Suwalki koridori, millega sulgevad Baltikumi ukse Euroopasse, nii et tekib totaalne blokaad!
Venelane oma sõdureid ei hakka Eesti saatma. Milleks? Eestlased lihtsalt kastreeritakse ära ja jäetakse siis omapead, vedades omavahel kihla kui ruttu eestlane ISE ennast välja suretab.
Tundub, et eestlane lihtsalt pole võimeline oma peaga mõtlema ja me ei oskagi iseseisvad olla. Me mitte ei ole oma nõdrameelsusega oht naabrile, vaid ka iseenese liigi säilimisele.
Lääne meedias on avalikult välja toodud fakt, et Venemaa relvatööstus toodab KOLM KORDA rohkem relvastust, kui Euroopa ja USA KOKKU.
Juba praegu kraabitakse kokku viimaseid kuule, mida Ukrainasse veel saata. Ja mitte ainult, et kuulid on otsas, aga mehi ka pole enam võtta. Millisele võidule loodetakse, ma tahaks teada? Milline see võit välja näeb? Kas läheme Putinit tapma ja Kremlit vallutama? Mis see võit eesti jaoks oleks? Mis on KASU meile sellest sõjast? Suudab keegi selle sõja väärtust, ning kasu Eestile, mulle lahti seletada? Mina isiklikult ei suuda näha mitte mingisugust kasu sellest sõjast Eesti elanikele. Eestlaste elukvaliteet ja tervis on halvenenud ja aina rohkem halveneb! Sõda, nälg, kaos, kuritegevuse suurenemine, reostatud loodus, kõik see saab olema meie tulevik. Kas sellist ühiskonda tahamegi maha jätta oma lastele ja lastelastele?
Meil tuleb tõele otsa vaadata, et me pärandame oma lastele vägivaldse ja vaese ühiskonna, kus puuduvad moraalsed väärtused.
Sõda koputab uksele ja aeg tiksub meie kahjuks. On aeg, et kaine mõistusega inimesed kapist välja tulevad ja oma jõud ühendavad. Teine variant on lihtsalt rihmad kinnitada, adapteeruda ja üritades kuidagi ellu jääda, lootes, et ehk keegi kuskil otsustab meie eest ära, mis meile hea peaks olema. Kas eesti inimene üldse enam teabki , mida ta tahab või kuidas ta tahab elada? Ehk oleks aeg hakata selle peale mõtlema?
/Ülle Pukk/
