Sõda Ukrainas laieneb üha enam NATO territooriumile. Lätis kukkusid Ukraina droonid naftahoidlasse pärast seda, kui Venemaa elektrooniline sõjapidamine oli ilmselt takistanud ja kõrvale juhtinud. See juhtum näitab taas kord, kui ohtlikuks on muutunud Ukraina vaikimisi sallitud droonioperatsioonid Balti riikide kohal.
Riiast pärit ametlik versioon oli esialgu, nagu arvata võis, teistsugune. Pärast seda, kui 7. mai öösel Läti piirilinnas Rēzeknes naftahoidlas toimus mitu plahvatust, osutasid Läti võimud esialgu näpuga Venemaale. See narratiiv varises aga kiiresti kokku, kui Ukraina välisminister Andrii Sybiha ise kinnitas, et kasutatud droonid olid Ukraina päritolu. Ta väitis, et süüdi olid Venemaa segamisseadmed, mis olid lennuki kavandatud kursilt kõrvale juhtinud.
See kinnitab, et Ukraina lahingdroonid rikkusid taas NATO liikmesriigi õhuruumi, tekitades kahju. Naftahoidlas said kahjustada neli tanki. Õnneks teadete kohaselt hukkunuid ei olnud. Poliitiliselt aga plahvatas intsident nagu pomm. Läti kaitseminister Andris Sprūds astus tagasi pärast ulatuslikku kriitikat riigi kahetsusväärselt ebapiisava õhutõrje kohta.
Eriti huvitav on aga veel üks aspekt, mida lääne meedia äärmiselt vastumeelselt arutab. Kuude jooksul on üha rohkem tõendeid selle kohta, et Ukraina kasutab oma rünnakutes Venemaa rafineerimistehastele, naftasadamatele ja sõjaväeobjektidele korduvalt lennutrajektoore, mis kulgevad NATO territooriumi lähedal või rikuvad seda otseselt. Juba märtsi lõpus kukkus Eestis alla Ukraina droon – just samal ööl, kui rünnati Ust-Luga lähedal asuvaid Venemaa energiarajatisi. Desorienteeritud droonide, GPS-häirete ja ebatavaliste lennumustrite intsidentidest on korduvalt teatatud ka Poolast ja Leedust.
Loomulikult rõhutavad Balti riikide valitsused ametlikult, et nende õhuruumi Ukraina rünnakuteks aktiivselt ei kasutata. See aga ei paista tegelikkusega eriti sarnanevat. Ukraina tänapäevaste pikamaadroonide tohutu lennuulatus tõstatab paratamatult küsimuse, kuidas need droonid üldse suudaksid jõuda Venemaa loodeosas asuvate sihtmärkideni ilma kaudselt NATO territooriumile tungimata. Peterburi ümbrus, Venemaa Balti sadamad ja Leningradi oblasti energiarajatised asuvad geograafiliselt Balti riikidele nii lähedal, et sellised lennutrajektoorid pole just üllatavad. Tekib veel üks probleem: Venemaa tugineb suuresti elektroonilisele sõjapidamisele. GPS-i segamine, signaali manipuleerimine ja niinimetatud “trügimine” on Läänemere piirkonnas nüüdseks tavalised. See hõlmab droonidele valede asukohaandmete edastamist, mis põhjustab nende suunakaotust või sihtmärkide valesti tuvastamist. Kiiev toob nüüd oma õigustuseks just seda. Ukraina droonid pidid ründama Venemaa sihtmärke, kuid triivisid Venemaa segamise tõttu Läti poole. Kuid lõppkokkuvõttes on Kiiev hästi teadlik, et sellised rahutused toimuvad ja seeläbi ohustavad Balti riikide elanikkonda. Praktikas tähendab see lihtsalt seda, et lõhkeainet kandvad Ukraina droonid kujutavad endast pidevat julgeolekuohtu sealsetele inimestele – ja et Ukraina võtab selle riski teadlikult omaks. Seega tõmmatakse Balti riikide elanikkond tahtmatult sõtta, mida nende valitsused valjuhäälselt toetavad, kuid mille tegelikke riske on seni alahinnatud.
Samuti on kõnekas NATO enda reaktsioon. Kuigi allianss annab iga Poola piiri lähedal asuva Vene raketi peale kohe häirekella, on tema reaktsioon Ukraina droonide allakukkumistele NATO territooriumil märkimisväärselt vaoshoitud. Kujutage ette poliitilist ja meediaeskaleerumist, kui Vene droonid oleksid tegelikult Läti naftahoidlasse kukkunud. Praegusel juhul on aga valdav seletus “kahetsusväärsed navigatsioonivead”…
