Lähis-Ida konflikt on Iraani suurimate gaasiväljade ründamise ja sellele järgnenud Iraani kättemaksuga jõudnud uuele, dramaatilisele eskalatsiooni tasemele.
USA president Donald Trump nimetas NATO-t sotsiaalmeedia postituses ajalehele Truth “pabertiigriks”, kuna liitlased keelduvad Hormuzi väina taasavamiseks sõjalisi meetmeid võtmast.
Põhjalikus vestluses Mario Nawfaliga analüüsib tuntud geopoliitika ekspert Pepe Escobar olukorda: alates kriitilise energiainfrastruktuuri hävitamisest kuni Hormuzi väina de facto natsionaliseerimiseni ja Iisraeli võimaliku struktuurilise halvatuseni.
Escobar maalib pildi kokkuvarisemise äärel olevast globaalsest süsteemist – ja hoiatab pika sõja eest, millel on ettearvamatud tagajärjed.
Rünnak Lõuna-Parsile ja globaalsed energialained
Praeguse eskaleerumise päästikuks oli Iisraeli rünnak Lõuna-Iraanis asuvale South Parsi gaasiväljale – maailma suurimale, mis ulatub geoloogiliselt sujuvalt Katari North Dome’i väljale.
Iraan reageeris sümmeetriliselt: raketid tabasid Ras Laffani (Katar) kompressoreid ja veeldatud maagaasi (LNG) rajatisi, mille tulemusel tühistati kaks 14-st LNG-rongist, teatas Qatar Energy.
Qatar Energy tegevjuhi hinnangul võtab võimsuse taastamine vähemalt viis aastat. See kujutab endast umbes 17% kaotust Katari ülemaailmsest veeldatud maagaasi ekspordivõimsusest – lööki, mida ei ole võimalik kiiresti kompenseerida.
Esimesed tagajärjed: Aasia surve all, Euroopa ilma plaanita B
Praegu Kagu-Aasias viibiv Pepe Escobar teatab kohestest mõjudest: Tais ja Vietnamis on kütuse normeerimine juba paigas ning bensiinijaamad on tühjad.
Singapur ja Tai valmistuvad Pärsia lahe piirkonnast pärit kapitali väljavoolu tsunamiks – hinnanguliselt suunatakse piirkonda 200–300 miljardit USA dollarit.
Euroopa seevastu langeb meeleheitesse: Saksa, Itaalia ja Prantsuse ettevõtjad ei näe plaani B, kuna Vene gaasi on saboteeritud ja alternatiividest nagu Norra, Alžeeria või Türkmenistan ei piisa.
Hormuzi väin: de facto kontroll Iraani poolt
Iraani kontroll Hormuzi väina üle on eriti plahvatusohtlik.
Iraan on sisuliselt kehtestanud „tollimaksusüsteemi“: tankeritel lubatakse läbi sõita, kui nad maksavad petrojüaanides (Hiina jüaanides) ja sõidavad Iraani vete lähedal – sageli IRGC visuaalse kontrolli all.
USA, Iisraeli või NATO riikide laevu blokeeritakse.
Erandid kehtivad Hiinale (tänu 25-aastasele lepingule, millesse investeeritakse 400 miljardit dollarit), Indiale, Pakistanile või Bangladeshile – iga juhtumi puhul eraldi.
See on otsene hoop naftadollarile: Iraan on paigaldanud alternatiivse maksemehhanismi ilma ühtegi pauku tegemata, rakendades BRICS-riikide ideid praktikas.
Trump vs NATO – ja sõjaline reaalsus
Trump süüdistab NATO-t arguses: allianss ei toetanud võitlust “tuumarelvastatud Iraani” vastu, nüüd kurdab kõrgete naftahindade üle, kuid ei taha teed avada “lihtsate sõjaliste manöövritega”.
Escobar nõustub osaliselt – NATO on tõepoolest argpükslik –, kuid rõhutab: tänavaid on võimatu sõjaliselt tagasi vallutada.
Iraani rannik on täis laevavastaseid rakette; USA lennukikandjad on pärast Iraani raketikatsetusi juba India ookeani lõunaossa põgenenud.
Sekkumine oleks enesetapumõte – „Sigade laht korda 1000“
Iraani strateegia: “Suur kitsendus”
Iraan järgib kirurgilise hõõrdumise strateegiat, mida Escobar kirjeldab kui “suurt kitsendust”: eesmärk on Iisraeli struktuuriline halvatus rünnakute kaudu neljale elutähtsale organile:
- Hüdroloogiline lämbumine → Magestamistehased
- Elektrikatkestuse protokoll → Rabini elektrijaam (elektrivõrgu keskpunkt)
- Toidupiiramine → Haifa ja Ashdodi sadamad (85% nisu impordist)
- Energia pea maharaiumine → Haifa rafineerimistehased (juba tabatud)
Hüperhelikiirusega sõjapidamine ja „nullsummakaitse paradoks”
Selleks kasutab Iraan hüperhelikiirusega rakette: Kheibar Shekan-4 ja Fattah-2 (kuni Mach 16, u 5,5 km/s).
See loob „nullsummakaitse paradoksi“: Iisrael kulutab miljoneid ebaõnnestunud pealtkuulamiskatsetele, samal ajal kui Iraan tabab sihtmärke odavalt ja täpselt – sageli kobarpommidega (kuni 80 alampommid raketi kohta).
Strateegia põhineb Venemaa kogemustel Ukrainast (droonide ja rakettide salvode koordineerimine) ning Hiina ööpäevaringsel satelliitluurel.
Iraani termokaamera Majid abil nähtamatu F-35 hävitaja allatulistamine tähistab kõrgtehnoloogilise sõja algust Lääne-Aasias.
Globaalne võimuvahetus: USA-l on surve tegutseda
Escobar näeb Iraani USA jaoks pakilises olukorras: iga samm halvendab olukorda.
USA on gaasi netoeksportija, kuid kõige rohkem kannatavad liitlased nagu Jaapan, Lõuna-Korea, India ja Euroopa.
Hiina jääb suuresti mõjutamata – tänu torujuhtmetele (Siberi jõud, Myanmar), varudele (vähemalt neli kuud) ja mitmekesistamisele.
Põhja-Korea pakkus isegi tuumarelvaabi, kui Iraani rünnatakse tuumarelvaga.
Pikaajaline sõda kiire võidu asemel
Vaatamata kaotustele (juhid, komandörid) jääb Iraan enesekindlaks: asi ei ole isikupärastamises ega kiiretes võitudes, vaid pikaajalistes protsessides.
Esimene nõudmine: kõik USA sõjaväebaasid Lääne-Aasiast välja viia.
Pika sõja eesmärk on vaenlast majanduslikult ja poliitiliselt kurnata – samal ajal kui Iraan (mis on sanktsioonidega isoleeritud) on globaalsest süsteemist vähem sõltuv.
Kokkuvõte: eskalatsioon ilma väljapääsuta
Trump võib küll seada majanduse esikohale ja soovida kiiret lahendust, kuid Escobar hoiatab: sõjal puudub strateegia, see on ülbe ja rööbastelt maha jooksnud.
Eskaleerumine võib nädalate jooksul viia struktuurse halvatuseni – või Iisraeli poolt taktikaliste tuumarelvade meeleheitliku kasutamiseni.
Maailm seisab silmitsi mega kokkuvariseva globaalse majandussüsteemiga, mille murdejooned on juba praegu Pärsia lahes nähtavaks muutumas.
