Levinud arusaama kohaselt – ja seda ei mõelnud me EMOs välja – on joodik parasiit, kellest sünnib reeglina kasu vaid viinavabrikule, kui sedagi.
Mida teha ühe kroonilise alkohoolikuga – see on raske küsimus.
Pereliikmetele on ta leebelt öeldes peavalu. Tervishoiusüsteemile ja maksumaksjale suur kulu. Meedikule nuhtlus.
Tööandjale pole temast mingit tolku. Ühiskonnale tervikuna … tegemist on ju õnnetusega igas tähenduses. Ta oksendab meid kõiki täis, nii otseses kui kaudses tähenduses.
Võib ka nii vaadata, et viina kaanimine on riigile kasulik – laekub aktsiis. Aga see kulud on palju suuremad ja need jäävad inimeste, perekondade, maksumaksjate kanda. Iga joodik ronib lõpuks sinu rahakotti. Seda nimetatakse solidaarseks tervisekindlustuseks. Alkoholimürgistuse või deliiriumi ravi aga erakorraliseks arstiabiks.
Pole palju trööstitumat kui see, kui et laps kutsub emale kiirabi, sest ema on taas „haige“- Ehk siis tsüklis. Jah, kellelegi on joodik isa või ema, poeg või tütar. Seda valu ja häbi juba paratsetamooliga ei leevenda.
Meil Ida-Tallinna Keskhaigla EMOs on mõnigi joodik püsiklient. Kuldklient.
Teinekord käib ta meil mitu korda päevas!
Leitakse kusagilt vedelemas, alajahtunud. Arvatakse surnud olevat, kuid püsti tirides selgub: hingab. Hingemattev suulehk. Tuuakse EMOsse, meie putitame üles, tilgutame kaineks ja saadame mitme tunni pärast oma teed. Kuid juba varsti on ta EMOs tagasi, taas pehme kui keedetud spagett. Näib justkui oleks siinsamas haigla nurga taga tiitrinud oma joobe taas 4-5 promillile. Et tulla uuele ringile.
Lihtsalt üks pilt EMO argielust.
Ühes voodis noor mees, silmini täis, jalgadest kätest voodi külge aheldatud, röögib nagu metsaline. Nõuab enda viivitamatut vabastamist – et end ära tappa.
Kõrvalvoodis teine noor mees, deliiriumis, väriseb üle kere. Hiljuti lõpetas joomaralli, juurviljad ja ämblikud silme ees virvendamas, mähkmed jalas.
Mõlemad täielikus abituses viinakuradi piinata, kes karistab eriti rängalt, kui suvatsed mitte juua.
Joodik teab, mida ta tahab. Ta võib olla väga nõudlik tervisekindlustatu.
Andke vett, tahaks suitsu, davai rahustit, lubage kusele…
Püha taevas, mis haigla see ometi on, kus süüa ei anta, arsti ei ole (tegelikult just käis), palatisse puhaste linade vahele ei pääse…
Tavaliselt on keskmine napsisõber ära joonud nii oma jalad alt kui ka mõistuse. Me kutsume seda alkohoolseks polüneuropaatiaks ja entsefalopaatiaks. Sageli on ta minema joonud kõik oma lähedased. Seda kutsume me sotsiaalprobleemiks. Ent mõni on leidlik. Mida teha kui jahe on, kuid kodutute öömajja ei lasta sisse? Helista vastu õhtut kiirabisse ja ütle et sul on rindkerevalu. Südamega ei mängita, küll haiglasse tuuakse, tegeletakse, lastakse magada vähemalt kuni esimese hommikuse bussini,
EMOs on joodik hästi hoolitsetud.
Talle ei saa EMO uksel öelda: “Mine ära, maga kaineks!” Ajad ta koju ja paari tunni pärast on, kui kehvasti läheb, loojakarjas. Selgub: oli kukkunud, veri peas. Ajuturse. Surmlõpe. Sellise asjaga ei saa arst rahus elada. Nii et pea kompuuteruuringu saab EMOst praktiliselt iga joodik. Hind Tervisekassa hinnakirjas ligi 100 eurot. Aga EMOs saab joodik ka rohkelt tilka, vitamiine, vajadusel rahusteid. Nii need maksumaksja sajad ja tuhanded ja miljonid vaikselt tiksuvad.
Pehmet pead on hea õmmelda kui seal on haav: põhimõtteliselt ei ole patsiendil vahet, kas õmmeldakse anesteesias või ilma. Kord õmblesin ühe joomase pea kokku: koduteele asudes soovitasin valu korral võtta paratsetamooli või ibuprofeeni – patsient tänas viisakalt, kuid ütles, et tema elu ainus anesteetikum on on puhas viski.
Nipsust keegi üldjuhul kaineks ei saa, seega hõivab keskmine joodik EMO jälgimissaali voodi parimal juhul mitmeks tunniks, halvimal juhul rohkem kui pooleks päevaks!
Mõnikord võtab joodik EMOsse oma „koduloomad“ kaasa. Tuuakse kusagilt rentslist maailma poolt ära unustatud mees. Sugugi mitte vana, nii umbes 40! Jalgu alla ei võta ja kubiseb sitikatest. Tegelikult põnev, sest selliseid isendeid iga päev ei näe. Lutikatega tuleb ettevaatlik olla, need hüppavad. Aga sügelised ja täid – neid vaata ja imetle. Igatahes, siis meie kõike näinud hooldajad tõmbavad sanitaarsõdalase kostüümid selga ning viivad kliendi survepessu. Spaas käidud, saab arst temaga juttu teha.
Teeme oma analüüsid ja uuringud. Oletame, et kõik on üldiselt korras. Siiski, keegi kodustest joodikutele tavaliselt järgi tulla ei taha, isegi kui neil on kodud. Ja omaksed. Keegi nendega väljaspool haiglat tegeleda ei viitsi. Politsei ka hoiab eemale, sest mundrikandjad joodikutele taksoteenust ei paku – nii nad ise ütlesid. Olgu, viimasel ajal siiski pigem on nad nõus aitama joodikutel “kolida” EMOst kainestusmajja.
Tegelikult on joodik inimene, nagu me kõik. Jumala looming. Omad võitlused, omad unistused. Kellelegi pole pudel armsaks saanud lihtsalt – kuidas öelda – lambist, no näiteks geneetilist liini pidi või force majeure… Joodik sellest ei räägi, kuid tavaliselt on tal olnud elus mõni koorem kandmiseks liiga raske. Sündinud joodikuid ei ole.
Joodik ei ole isegi sõimusõna. See pole sõna, millega kedagi halvustada. See on neutraalne nimisõna. Külm fakt. Nagu sa ütled oravale: “Sa oled orav!” Sest orav on orav, keegi ei solvu.
Veelgi enam, kui hakata mõtlema, siis tegelikult armastatakse joodikuid väga. Ilma irooniata!
Sest mõtle: sa võid istuda pargipingil – kurvastuses, koos oma murega – keegi ei tule sind lohutama, kedagi ei huvita. Vedeleb aga joodik oma murega sealsamas – pealtnäha surnud, oksemassides, uriiniloigus, võibolla vereski – varem või hiljem keegi empaatiline halastaja samaarlane kutsub kiirabi. Mingi vilkuritega masin tuleb raudselt.
Kiirabile üldiselt meeldib kõik haiged EMOsse tuua. Isegi kui selleks ei ole põhjust. Isegi kui ainus põhjus on see, et lähedased nõuavad inimese hospitaliseerimist. Trambivad jalgu (jah, nii saab haiglasse!) Vahel tundub, et mida rohkem haigeid brigaad haiglasse veab, seda rohkem boonust talle makstakse. Aga joodikutega on muidugi hoopis teine lugu: need tuleb haiglasse tuua, sest joodik on salakaval. Tema promill võib maskeerida mida iganes.
Üks näide: ema kutsub varahommikul kiirabi. Poeg on segasusseisundis, ei saa millestki aru. Anamneesis maksa alkoholtõbi, toksiline entsefalopaatia, astsiit jne. Kiirabi tulles patsient pörandal, poolistuvas asendis. Sonib midagi. Jalad lödid. Glasgow kooma skaala 8. Mürgistus või ajuinfarkt – võta sa nüüd kinni.
Kui närtsinud asotsiaal on oma aju verele kukkunud, siis me ikkagi helistame valves olevale neurokirurgile ja uurime, kas operatiivne ravi oleks näidustatud. Sest meid juhib inimlikkus ja arstivanne. Pole oluline, et see kallis aju (ja selle küljes olev elu), mida me oma tegevusega päästa soovime, ei ole inimesele endale kuigi palju väärt. Kui oled totaalselt elu hammasrataste vahel, siis ikka ju aegajalt küsid: “Mis see elu kah väärt on?”
Kui selgema olemisega joodikult küsida, kui palju ta joob, siis enamasti vastab: “Mitte palju. Ainult sünnipäevadel.” Edasi aga selgub, et sõpru on palju ja nii on ka sünnipäev praktiliselt iga päev.
Mõni on jätnud alkoholi tarvitamise maha – kaks päeva tagasi.
„Teil peab küll raudne tervis olema“ teen komplimendi patsiendile, kes on kümme aastat joonud enda sõnul iga päev pool liitrit viskit. Alkohoolikul on hästi treenitud magu. Viie promilliga oleks nii mõnigi meist ammu juba surnud. Näe, tema aga poolistukil haiglavoodis, kõneleb, žestikuleerib kätega.
Üldises plaanis: te ei usuks kui teaks kui paljud Eesti inimesed päriselt joovad. Looma moodi. Elu kusagil Lasnamäel või Maardus (aga nendest piirkondadest sageli haiged Ida-Tallinna Keskhaiglasse minu hoole alla jõuavad) käib hoopis teises “biidis” kui oleme harjunud oma toredates kammitud sõpruskondades kogema.
Mulle meeldib olla arst. Saan inimesi aidata. Ammutan kogemusi. Tunnen, et iga valve õpetab, arendab, kinnitab vilumusi. Ka joodikud on tegelikult väga toredad, mõnikord jätkub juttu kauemaks. Joodiku elulugu on sageli väga intrigeeriv.
Aga ma ei näe Eesti meditsiinis absoluutselt mitte mingisugust jätkusuutlikkust. Tunneli lõpus on kottpime. Haiglad on juba täna triiki täis kroonilisi haigeid. Iga valve algab jutuga, et kohti ei ole siin ega seal. EMO arst on kui üksik hüljatud sõdur lahinguväljal, sest sisearst joodikuid ei taha, pühhiaatriakliinik samuti mitte; politsei huvi on leige ning lähedaste uksed suletud – samas jälgimissaal on joodikuid täis ja kiirabi ootab järgmistega EMO ukse taga.
Me vananeme ühiskonnana pöörases tempos, kümbleme mugavuses, oma tervist hoida ega hinnata ei oska – praegune trend ainult süveneb. Aga lisaks on veel krambitavad ja delirioossed joodikud, kes nii mõnelgi öösel vallutavad EMOd aga pargivad täis ka siseosakonnad. Me vaikselt upume viina sisse. Siis on meil toimepidevuse häire ja terviseamet kirjutab haigemajale trahvikviitungi. Siis jääb eluohtliku rütmihäire või terava kõhuvaluga patsient tundideks EMO ukse taha arsti juurde pääsu ootama ning Õhtulehe kaanel on ahastav rasvane pealkiri, kuidas keegi kallis inimene jäi erakorralise arstiabita. Siis möödub Postimehe terane lugeja Ravi 18 majast, märkab kiirabiautosid hanereas haigla ukse taga seismas, klõpsab fläsh-foto ning saadab selle söödaks klikimasinale.
Aga EMO arstid muudkui põlevad. Vaimselt.
Sa lihtsalt väsid, kui oled öövalves ja sinu hoole alla satub kümme delirioosset joodikut, kellest igaüks soovib öösel kell 4 piltlikult öeldes mööda seina üles lakke ronida.
Joodikule ei saa öelda ka: “Ära enam joo.” Pole mõtet epikriisis soovitustesse isegi mitte suurte tähtedega kirjutada: “TÄIELIK ALKOHOLIKEELD!!” Ta joob, sest ei saa teisiti. Ehkki meil on võõrutusravi, pole hästi motiveeritud alkoholismi vastu rohtu.
Nii et tegelikult ei ole vaja Marsi koloniseerida. Lahendagem hoopis aktuaalsem küsimus: mida teha joodikuga? Või siis narkomaaniga – täpselt sama lugu.
-Toivo Tänavsuu, Facebook
