Ma unistan koolist, mis õpetab lapsi austama elu ja hindama aega. Ma unistan koolist, mis aitaks mõista meie valikute tulemusi ja leida mõtet, milleks elada. Ma unistan koolist, kus ei julgustata noori juhusuhetesse, vaid innustatakse hoidma oma väärikust ja puhtust. Ma unistan koolist, kust igaüks saab kaasa teadmise, et abort on inimelu lõpetamine ja inimelu on püha. Ma unistan haridusest, mis aitaks noori rajada püsivaid peresuhteid, õpetaks panustama nendesse ning julgustaks kriisides mitte kunagi valima kergemaid lahendusi. Ma unistan koolitundidest, mis panevad lapsi mõtlema kust nad tulevad, kes nad on ja kelleks neid on loodud. Ma unistan koolist, kus õpetatakse nägema loodu imelisust ja kordumatust ning Loojat kõige selle erakordse taga. Ma unistan koolist, mis leiab mooduse, kuidas musklite ja faktiteadmiste arendamise kõrval kasvatada noortes armastust, hoolivust, mõistmist ja austust oma kaaslastesse. Ma unistan koolist, kus rajatakse vundament, mis ei hävi, isegi kui kõik meie ümber peaks kokku kukkuma. Ma unistan koolist, kus õpetatakse midagi, mis ei lase kellelgi oma elujooksule ise finišijoont tõmmata, kuna neid on õpetatud, et kõigel on lahendus ning austavad selleks liigselt elu. Ma unistan koolist, kus ei julgustata saavutama eesmärke ükskõik, mis hinnaga, vaid õpetatakse nägema inimesi enda ümber ja kõige taga ning seda, et lõpuks jäävad vaid suhted. Ma unistan koolist, kus emotsionaalne loovus ja sügav vaimsus toetab südametut süsteemsust ja külma materiaalsust. Ma unistan koolist, kus õpitakse eekujudest, mitte teooriatest. Ma igatsen koolist, mis õpetab hoidma oma südant, sest sellest lähtub elu. Ma unistan koolist, millest väljuvad lapsed, kes on inspireeritud, motiveeritud, innukad ja terve enesehinnanguga. Kes oskavad austada iseennast ja oma ligimest. Ma tean, et seda on osalt ehk palju tahta. Teisalt paljuski koolid täna seda teevad ning palju mainitut on loodud sündima kodus … kuid ma ikkagi unistan ja vaatamata oma küündimatusele tahan olla osa sellest MINU UNISTUSTE KOOLIST.
