Sam Altman võtab taas karmi joone. Hiljutises intervjuus kirjeldab OpenAI tegevjuht lähitulevikku, kus tehisintellekt on samaaegselt teaduslike läbimurrete liikumapanev jõud ja uute globaalsete riskide allikas. Tema sõnum on selge: otsustav etapp on juba alanud.
Altman loodab, et järgmise põlvkonna tehisintellekti süsteemid mitte ainult ei suurenda tootlikkust, vaid võimaldavad ka tõelisi läbimurdeid. Kasutajad võivad peagi öelda, et mudel aitas neil teha “nende kümnendi kõige olulisema avastuse” – taseme, mis oli varem reserveeritud tipptasemel inimestega tehtud uuringutele.
Paralleelselt kirjeldab ta teadmustöö radikaalset muutust. Programmeerijad teatavad juba märkimisväärselt suurenenud tootlikkusest. Altmani väitel võiksid tulevikus üksikisikud võimsate mudelite ja vastava arvutusvõimsuse abil üle võtta tervete meeskondade töö. Sellel oleksid tööturule sügavad tagajärjed: tootlikkus kontsentreeruks ja traditsioonilised meeskonnastruktuurid võiksid sattuda surve alla.
Kuid tema hoiatuse tegelik tuum ei peitu mitte võimalustes, vaid riskides. Altman nimetab kahte valdkonda, mida ta praegu eriti tähelepanelikult jälgib: küberturvalisus ja biotehnoloogia.
Kübervaldkonnas näeb ta lähitulevikus ette uut ohutaset. Tehisintellekti mudelid on juba võimsad ja arenevad kiiresti. Selles kontekstis peab ta võimalikuks ka “maailma muutvat küberrünnakut”. Selline hinnang tähistab pöördepunkti: enam ei ole tegemist abstraktsete stsenaariumidega, vaid konkreetsete sündmustega, mis võivad lähitulevikus aset leida.
Teine valdkond on veelgi tundlikum. Biotehnoloogias võiksid tehisintellekti süsteemid võimaldada tohutut edu, näiteks haiguste ravis. Samal ajal aga kasvab väärkasutuse potentsiaal. Altman hoiatab, et osalejad võivad proovida selliseid tehnoloogiaid kasutada uute patogeenide väljatöötamiseks – ja rõhutab selgesõnaliselt, et see “pole enam teoreetiline küsimus”.
Tema jaoks seisneb täiendav riskitegur tehnoloogia laialdane kasutuselevõtt. Praegu kontrollivad võimsaimaid mudeleid suuresti veel suurettevõtted. Altman eeldab aga, et keerukad avatud lähtekoodiga mudelid muutuvad peagi laiemalt kättesaadavaks. See alandab juurdepääsu takistusi – sealhulgas potentsiaalselt ohtlike rakenduste puhul.
Tema järeldus on nii poliitiline kui ka sotsiaalne: nende tehnoloogiate turvamist ei saa jätta ainult ettevõtete hooleks. Vaja on terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab nii riiklikke osalejaid, julgeolekuasutusi kui ka tehnoloogiatööstust. Keskseks ülesandeks saab vastupidavus.
Seega loob Altman pildi üleminekufaasist, kus tehisintellekti mõju muutub põhjalikult. Tehnoloogia väljub kontrollitud innovatsiooni valdkonnast ja muutub teguriks, mis kiirendab teaduslikku progressi, muudab majandusstruktuure ja määratleb uuesti julgeolekuriske.
Asja tegelik tuum peitub ridade vahel: küsimus pole enam selles, kas tehisintellekt muudab maailma, vaid selles, kui hästi on ühiskonnad selle muutuse kiiruseks ja kõrvalmõjudeks ette valmistatud.
