Ajalooline vaade
Aastal 2020 kerkis põhiseadus märksa aktuaalsemaks kui kunagi varem. Erinevate kehtestatud piirangute tõttu hakkasid inimesed märkama oma vabaduse ohustatust. „Kuidas saab keegi teine minu eest otsustada, isegi selle üle, mida ma kandma pean ja mida mitte, kus viibida tohin ja kus mitte…?“ – olid päevakorda tekkinud küsimused suuremates ringkondades.
Kuuldavasti olevat põhiseadus kõikse tugevam õigusjõud hierarhilises süsteemis ja see kajastub isegi Vikipeedias: https://et.wikipedia.org/wiki/õigusakt
Küll aga veidral kombel on seda hierarhilist süsteemi muudetud 2023 aasta jaanuaris, kuhu teiseks ja kolmandaks punktiks vastavalt järjestusele on lisatud siis Euroopa Liidu õigus ja Välislepingud. https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_õigussüsteem.
Nende kahe artikli õigusaktide sisuerinevust saab iga inimene ise üle vaadata.
Olgu selle muutusega kuidas on, siiski olevat tegu ühe tugevaima õigusvormiga Eesti õigussüsteemis. Seadusi kui selliseid on rohkem kui küll, lausa üle kümne tuhande paragrahvi, kui mitte rohkem. Siit saab iga inimene need soovi korral kokku lugeda: https://www.riigiteataja.ee/lyhendid.html
Muidugi tekib küsimus: kuidas on võimalik, et inimene väidetavalt peab kohustuslikult järgima kõiki seadusi, kui neid on niivõrd palju?
Aga põhiseaduse paragrahve on siiski vähem: võrreldes muude seadustega kõigest 168 paragrahvi. No ja neid on justkui vähem kui muude erinevate seaduste paragrahve kokku ja samas olevat tegu millegi seesugusega, mis on oma olemuselt rahvast kaitsev ja teisalt olevat see teistest erinevatest seadustest kõrgem.
Sellise teadmise valguses läheb iga inimene vajadusel kaitset otsima põhiseadusest. Ja kaitset oligi vaja tookord otsida, vabaduse piiramise vastu nimelt. Tõsi, oli ka neid, kes leidsid piirangute olemasolu vajalikuna olevat, kuid leidus ka neid, kes piiranguid teps mitte ei pidanud vajalikuks. Objektiivsem käsitlus olukorrast oli see, et iga inimene võinuks ise valida, kas piirata ennast või mitte, kuid sellist valikut ei olnud. Vähemalt avalikes ruumides mitte.
Kui pingelisel ajal otsiti kaitset põhiseadusest…
Nõnda leitigi lõpuks põhiseadusest erinevaid paragrahve, mis pealtnäha justkui olid rahvast kaitsvad kehtestatud piirangute eest, eriti siis, kui sinna lisati kaitset otsiv emotsioon juurde. Seejärel viidati avalikult erinevatele põhiseaduse paragrahvidele, mida siis igasuguste korraldustega väidetavalt rikuti. Oldi plakatitega Toompeal kui ka Vabaduse Väljakul ja muudes asukohtades. Põhiseaduse erinevad, näiliselt rahvast kaitsvad paragrahvid, leidsid kajastamist ka sotsiaalmeedias ja mujalgi digitaalsete teabevahendite maastikul.
Juhtumis 2020 aasta lõpupoole täitus Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse vastuvõtmise sajas aastapäev. Mõnda aega hiljem oldi plakatitega tänavail, kus siis nii mõnigi plakat tõi esile põhiseaduse mõningaid paragrahve.
Kohati jääb mulje, nagu põhiseadus tahtis iseennast tähistada sajanda aastapäeva puhul. Või kui lisada siia nähtamatu salapära vürtsi, siis äkki tahtsid seda tähistada hoopis selle algsed loojad, kes tänase seisuga on siit ilmast juba pikemat aega lahkunud?
„Rahvast kaitsvate“ paragrahvide rääkimata lugu
Jõudsalt paljude inimeste hulgas reklaamitud põhiseaduse esimene paragrahv kõlab sedasi:
§ 1. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.
Siinkohal küsin, kas oled kõrgeima riigivõimu kandja? Või oled kõrgeim riigivõim? Kumb rohkem kõnetab? Kannad, või oled? Neil on täiesti erinev tähendus. Võid ise proovida: „Olen kõrgeim riigivõim. Olen kõrgeima riigivõimu kandja. Olen võim. Olen võimu kandja. Olen. Kannan.“ Tundsid erinevusi? Just see tunne kõnelebki nende erinevusest. On suur erinevus, kas midagi kanda, või olla. Ei ole edasi raske teha järeldusi, millist sagedust selline paragrahv tegelikult loob. Kusjuures kõik ülejäänu on sellest tulenev…
Muidugi järgneb sellele ilus lause, mis sõnab, et Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu. Mida aga siinkohal tähendab iseseisvus ja sõltumatus? Miks on nõnda ümarad väljendused tikitud põhiseadusesse, millest viimane peaks justkui olema üles ehitatud kõigile üheselt mõistetavas keeles, selgelt ja täpselt?
Aga vaadakem edasi….
Kõigil on õigus vabadusele? Või ikka ei ole?
§ 20. Igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele.
Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras:
1) süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks;
2) kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks;
3) kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks;
4) alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine;
5) nakkushaige, vaimuhaige, alkohooliku või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik;
6) ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks.
Paragrahvi 20 esimene lause kõlab hästi ja enamikele vastuvõetavalt, kuid tuleks arvestada, et kõik ülejäänud punktid selles paragrahvis tühistavad täielikult esimese lause. Nii mõneski kohas antakse vaba voli „seadusetele“. Nonde samustele seadustele, mida aegsasti siin vastu võetakse ja muudetakse rahvalt endilt küsimata.
Samamoodi kajastub asi ka paragrahvis 26:
§ 26. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
Esiteks tühistatakse täielikult esimene lause sellele järgneva lausega. Põhiseaduse kohaselt võib perekonna- ja eraellu sekkuda mõni tundmatu ametiisik kohe, kui see seostub tervisega, kõlblusega, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabadusega…. Mida see kõik tähendab? Et siin on antud üüratu suur mänguruum eraellu sekkumiseks.
Omandi võõrandamise küsimus
Selle kõik toon eraldi välja neile, kes loodavad kaitset põhiseaduses leida kinnisvara riikliku võõrandamise korral. Ennetavalt lisan, et on ka teisi tõhusaid ja vägivallatuid lahendusi… Teema ise on tänase seisuga, viimase aja sündmuste valguses, vägagi aktuaalne…
§ 32. Igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.
Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Kui on puutumatu, siis on puutumatu. Seda ei saakski teisiti mõista. Kui aga lisada juurde, et siiski saab võõrandada nii ja naasugustel tingimustel, on puutumatuse mõiste kui niisugune täielikult sisutühi. Ja siinkohal saabki põhiseaduse kohaselt näiteks omanikult maja juriidilises keeles võõrandada, faktilises keeles aga vaba tahte vastaselt omastada. Üldistes huvides – kas mitte ei anna see sõnapaar suure mänguruumi ala võõrandajale võõrandamise õigustamiseks? Õiglase ja kohese hüvituse eest – kes määrab ära õigluse siinkohal? Ilmselt võõrandaja, nagu on hiljutistest juhtumitest selgunud.
Samas, on õigus pöörduda kohtusse peale võõrandamist. Kohtus aga väidetavalt järgitakse seadust, ja kui võõrandamine on tehtud seaduslikult, siis jääb kaebajal lõpptulemusena üle ainult tasuda menetluskulud, kus ta siis lõpuks lahkub kohtusaalist veidi tühjema rahakotiga kui enne kohtuteatrit. Sealjuures omandit tagasi saamata, sest ega riiklikud tegelased teevad kõike seaduste piires ja neil ei olegi vaja midagi ebaseaduslikult teha selleks, et inimene end nurkasurutuna tunneks siis, kui läheb omandi võõrandamiseks, sest kõik on seaduslik. Lausa põhiseaduslik, kui näiteks maja võõrandatakse seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides. Kas ei tundu mitte teatraalne olukord?
Kui süvenenult edasi lugeda, siis leiab teisigi iseendale vasturääkivaid paragrahve põhiseaduses ja üldiselt need vasturääkivused on need kohad, mis on painutatud nimelt rahvale ebameeldivas suunas. Siinkohal näitena ka vastav video:
Mis edasi?
Kui põhiseaduses pole kaitset, või kui mõni paragrahv ikkagi viitab justkui kaitsele, siis pädev ametnik võib leida mõne teise paragrahvi, mis õigustab hoopis tema tegevust ja nii see kõik käibki: nagu kaardimäng, kus võidab see, kelle käes on rohkem kaarte.
Kas pole mitte sisutühi koht see põhiseadus inimeste kaitsmise mõttes?
Kuskil oli pilt sellest, kuidas põhiseadus seisis piibli peal. Mis siis, kui põhiseadus oma olemuselt polegi muud, kui õhku kirjutatud reeglid, mida inimesed justkui peaksid järgima aga tegelikkuses ei pea? Ehk on tegu hoopiski religioosse kirjatükiga?
Mis siis, kui tegelikult saab ennast kaitsta ka seadusi või muid keerukaid juriidilisi pseudokehasid kasutamata ja seda täiseti praktiseeritaval kujul ning vägivallatult, võitluseta? Ilma igasuguse süsteemita ja olla puutumatu riikliku ametniku või „õhku kirjutatud“ juriidika suhtes, millest viimane oma olemuselt pole muud kui pseudo?
See kõik on võimalik. Lihtsalt, ka siin kehtib lihtne elureegel: kes otsib, see leiab.
https://www.nova9.ee/eesti-vabariigi-pohiseadus-ei-olegi-moeldud-rahva-kaitseks/
