Rahvusvaheline õigus kohustab sh Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 2 kohaselt riiki tagama elu ja tervise kaitse, st läbi riigipoolse positiivse kohustuse tagada keskkonnanõuete tagamine ning sellega seoses tervise ja elu kaitse. Eeltoodud kohustust ei delegeeri EIÕK üksikisikule vaid Kõrgele Lepinguosalisele. EIÕK pole Euroopa Liidule (EL) siduv dokument. Riik ei saa delegeerida riigipoolseid positiivseid kohustusi EL-ile ega ka üksikisikule.
Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 26 kohaselt on lepinguosalise kohustus lepinguid täita heas usus ja õiguse kohaselt. Kui riik on ratifitseerinud rahvusvahelisi inimõiguste kaitse konventsioone, sh need, mis sisaldavad keskkonna tagamist, nagu näiteks Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon sisaldab keskkonna kaitset, tuleb neid rahvusvahelisi kokkuleppeid käsitleda kui õigusallikaid, millele tuginedes tuleb riigil tagada keskkonna kaitse ka Eestis.
Taotleja on seisukohal, et EIÕK artikli 6 ja artikli 13 kohaselt kaebeõigus peab olema selliselt tagatud, mis ei muuda nõude esitamise võimatuks või raskeks. Samuti tuleneb rahvusvahelistest sätetest Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 11 alusel kohustus analüüsida:

kas (a) riive on põhiseadusega kooskõlas (PS § 11 esimene lause),

kas (b) piirang on demokraatlikus ühiskonnas vajalik (PS § 11 teise lause esimene pool),

kas (c) riive moonutab piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11 teise lause teine pool).

Riigikohus on selgitanud, „et põhiõiguse iga riive peab vastama kõigile põhiseaduse normidele” (RKPJKo 26.11.2007, nr 3-4-1-18-07, p 35).

„Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (näiteks õigusselgus, õiguskindlus, võimude lahusus ja tasakaalustatus) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse” (RKÜKo 03.12.2007, nr 3-3-1-41-06, p 21; 02.06.2008, nr 3 4-1-19-07, p 25; RKKKm 12.11.2012, nr 3-1-1-102-12, p 12). Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ei piirdu kohtupraktikas riive kohta esitatud põhjenduste analüüsimise ja riive vajalikkuse tuvastamisega (EIK, Funke vs. Prantsusmaa 25.02.1993, nr 10828/84, p 55 jj; EIK, Z vs. Soome 25.02.1997, nr 22009/93, p 94).
Taotleja leiab, et käesolevas asjas on võimalik analoogia korras tugineda Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile KlimaSeniorinnen vs. Šveits, milles süüdistati riiki ebatõhusas kliimamuutuste vastases võitluses. Sisuliselt heidetakse riiki tegevusetuses, kuna Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas, et riik on rikkunud oma kodanike inimõigusi, kuna ei ole suutnud neid kaitsta kliimamuutuste katastroofiliste mõjude eest. Vaatamata sellele, et lahend puudutab kliimamuutuse teemat, kajastatakse selles põhimõtteid, mis on taotluse esitaja hinnangul analoogia korras kohaldatavad ka käesolevas asjas.
Arvestades eeltoodud asjaolusid ja avaldaja 21.02.2025. aastal asjas nr 876.9653 teie Ravimiametile esitatud asjaolusid (Lisa 1) – edastab taotleja käesoleva taotluse koos petitsiooniga, tuginedes riigipoolsele positiivsele kohustusele. Osaliselt on järgnevalt esitatud faktilised asjaolud teinud teatavaks teie Ravimiametile ja Keskkonnaministeeriumile juba erinevate menetluste raames 2023. aasta juulis-augustis (vt Lisa 2, Lisa 3, Lisa 4 ja viimase juurde lisatud Lisa 5).

Kohaldatav õigus

Põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiõiguse kui ennekõike riiki kohustava õigusena on PS § 25 esemeks iseäranis riigivastutus – avaliku võimu kandjate vastutus enda tegevusega kaasnenud õigusrikkumiste, sh sellega põhjustatud kahju eest. PS kommenteeritud väljaandes § 25 osas on selgitatud, et moraalse (ehk mittevaralise) kahju all peetakse silmas ennekõike mittevaralise, erandina ka varalise õigushüve rikkumisega kaasnevaid negatiivseid psühholoogilisi mõjusid – füüsilist või hingelist valu või kannatust.
Hingelised kannatused võivad olla näiteks alandustunne, solvumine, hirm, nördimus, mure ja kaotusvalu, samuti märkimisväärsed olmelised ebamugavused (VÕS § 128 lg 5; RKÜKo 15.12.2015, nr 3-2-1-71-14, p 130; RKHKo 06.06.2002, nr 3-3-1 27-02). VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohus on lugenud mittevaraliseks kahjuks ka isiku heaolu langust, mis tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses (Riigikohtu 25.05.2005 lahend, nr 3-2-1-51-05).
PS § 53 sätestab, et „Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus.“ PS § 53 koostoimes §-dega 5, 13 ja 14 kehtestab keskkonnaõiguse tagamise funktsiooni, pannes riigile positiivse kohustuse keskkonnakaitsega seotud küsimuste seadusega reguleerimiseks. Ühtlasi on PS-s sätestatud keskkonnakaitse põhimõtted õigustuseks, mis annavad aluse riivata teisi põhiõigusi (RKPJKo 16.12.2013, nr 3-4-1-27-13, p 63; RKKKo 14.01.2011, nr 3-1-1-100-10, p 11). Samas võib teistel isikutel olla õigus nõuda riigilt niisuguste nõuete esitamist kaitsepõhiõiguse alusel mõne oma teise põhiõiguse, näiteks eraelu puutumatuse (PS § 26), õiguse tervise kaitsele (PS § 28). Seda taotleb käesolevas asjas taotleja avaliku riigivõimu poolse järelevalvemenetluse alustamise taotlemise kaudu (vt RKHKo 13.10.2010, nr 3-3-1-44-10, p 15).
Elu- ja keskkonna säästmise kohustus täidab eesmärki ära hoida keskkonnale kahju tekkimist ja sellega ka inimeste elukeskkonna ja -kvaliteedi halvendamist. Ulatuses, milles keskkonda mõjutav tegevus puudutab teiste isikute õigusi, tulenevad antud põhikohustuse sisuks olevad nõuded ka PS § 19 lg 2 ja PS §-de 26, 28 või 32 koosmõjust. Riigi säästmiskohustus tuleneb PS §-st 5, lisaks kaudselt ka PS §-dest 13 ja 14. Säästmiskohustus ei lõpe, kui keskkonnale juba tekitatakse kahju.
PS § 53 nõuab ka sellisel juhul kahju edasise suurenemise vastu abinõude kasutamist. Ettevaatusprintsiibi kohaselt tuleb keskkonnariske kohaste ettevaatusmeetmete abil võimalikult suurel määral vähendada, rakendades selleks sobivaid meetmeid, eelkõige parimat võimalikku tehnikat ja parimat keskkonnatava. Otsuste tegemisel, mis võivad mõjutada keskkonnaseisundit, tuleb välja selgitada keskkonnamõju, selleks vajadusel asjakohase menetluse (mh keskkonnamõju hindamine) läbiviimisega.
Riigi põhikohustus tuleneb käesoleval juhul PS §-st 5. Keskkonnakahju hüvitamine võib PS tähenduses tähendada nii keskkonnakahju reaalset heastamist kui ka teatud rahaliste tasude või hüvitiste tasumist keskkonnakasutuse või keskkonnale kahjuliku tegevuse eest. Hüvitise mõiste PS §-s 53 sisaldab nii hüvitist natuuras kui ka rahalist hüvitist. Isikule on tagatud õiguslik võimalus kaitsta end tegevuse eest, millega õigusvastaselt mõjutatakse keskkonda ning seeläbi kahjustatakse isiku tervist ja tema varalisi õigusi (RKHKm 18.06.2010, nr 3-3-1-101-09, p-d 12, 13).
Euroopa Liidu Kohus (EK) on otsemõju doktriini kujundanud selliselt, et direktiivides sätestatud keskkonnaelementide kvaliteedinõuetest tuleneb subjektiivne õigus nõuda nendest kinnipidamist (EL Komisjon vs. Saksamaa, 28.02.1991, C-361/88, EL Komisjon vs. Saksamaa, 30.05.1991, C-237/07; Janecek vs. Freistaat Bayern, 25.07.2008; C-404/13, ClientEarth, 19.11.2014; Wasserleitungsverband Nördliches Burgenland, 03.10.2019, C-197/18).
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et EIÕK artikkel 2, artikkel 8 ja vara kaitset käsitleva esimese protokolli artikkel 1 kohaldub subjektiivse õigusena (EIK, Kolyadenko jt vs. Venemaa 28.02.2012, nr 17423/05; aga ka Riigikohtu kohtupraktika RKHKo 20.02.2019, nr 3-14-52416/72; RKHKo 28.03.2012, nr 3-3-1-4-12; RKHKo 06.12.2012, nr 3-3-1-56-12, p 11; RKHKo 15.12.2014, nr 3-3-1-67, p 14).
Teatud häiringud kujutavad käesoleval juhul ka õiguse tervise kaitsele (PS § 28) (RKHKo 11.10.2016, nr 3-3-1-15-16, p 15) või inimväärikuse (PS § 18) riiveid (RKHKo 21.04.2014, nr 3-3-1-17-14). Keskkonnahuve peab olema käesoleval juhul võimalik kaitsta ka menetluslike õiguste (näiteks õigus olla ära kuulatud) kaudu (RKHKo 20.02.2019, nr 3-14-52416/72), mida ei ole riik käesoleval juhul teinud. Menetluslikud õigused on sätestatud ka keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonis, millega Eesti Vabariik on ühinenud. Oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos mõjutatud keskkonnaga (RKHKo 13.05.2015, nr 3 3-1-8-15, p-d 19-21). Samuti on omandiõigus ning menetluslikud õigused isikute ümbritseva keskkonnaga seotud huvide kaitsel olulise tähtsusega (RKHKo 11.10.2019, nr 3-15-2232/93).
Taotleja hinnangul ei ole antud juhul eeltoodud eeldused täidetud, mistõttu on kahetsusväärsel moel teie Ravimiameti toimimine olnud ebaproportsionaalne, parreerides e-kirjas (vt Lisa 7, lk 1) vastutust sellega, et püüab delegeerida riigi populatsiooni, loomade ja keskkonna probleemide vastutust üksikisikule, avaldades, et mitte riik vaid üksikisik peaks pöörduma Euroopa Liidu poole vastavasisulise avaldusega. Samuti ei ole taotlejale teada selge seaduslik alus, mis võimaldaks riigi nimel pöörduda käesolevas küsimuses Euroopa Liidu poole.
Seaduslikkuse põhimõte oli juba vanarooma õiguses olemas, kuigi see postulaat kaotas tähtsuse Rooma impeeriumi ajal. Selle asemele tuli valitsejate tahe, kes aja jooksul hakkasid nägema end jumalatena, jumalalaadsetena või vähemalt Jumala esindajatena maa peal. See minapilt kulmineerus lõpuks Louis XIV-le omistatud ütlusega “Mina olen riik!”
Sellele riigi kõikvõimsusele piiride seadmine on valgustusajastu üks keskseid saavutusi. See saavutati muu hulgas ametiaja, võimude lahususe ja põhiõigusi ja kodanikuvabadusi sätestavate põhiseaduste ning sõltumatute õiguskaitseorganite kaudu.
Käesoleval juhul on taotleja juba aastaid teavitanud teie Ravimiametit faktilistest asjaoludest, mis kahjustab teadaolevalt populatsiooni, loomade ja keskkonna tervist ja heaolu, kuid midagi pole positiivse riigivastutuse alusel tehtud, et hoida ära või vähendada Eestile ja eestlastele tekitatud kahju.
Eeltoodu on toonud taotlejale kaasa emotsionaalse stressi, ärevuse ja pettumustunde, kuna riik ei ole midagi võtnud ette, et hoida ära ennetavalt või juba tekkinud kahju riigi populatsioonile, loomadele ja keskkonnale, mis hõlmab ka inimesi. Lisaks eeltoodule on taotleja seisukohal, et käesoleval juhul on riivatud põhiõigust tervisele ja elule ning selline rikkumine on kestev.
Äärmiselt suurt stressi on valmistanud taotlejale populatsiooni, loomade ja keskkonna tervise ja heaolu tagamise süstemaatiline eitamine, delegeerides seda vastutust järjepidevalt neile rahvusvahelistele või valitsusvälistele organisatsioonidele, kellel puudub EIÕK artikkel 2 alusel keskkonna, tervise ja elu kaitsekohustus. Tegemist on riigi positiivse kohustusega, mida ei saa otsekohalduvalt delegeerida organisatsioonile, käesoleval juhul Euroopa Liidule, kellele ei ole sh EIÕK siduv dokument.
Eeltoodu valguses esitab taotleja alljärgnevalt kodanikupetitsiooni, tuginedes ka neljanda osapoole meditsiini- ja õigusekspertiisi aruandele, mis esitati hiljuti Ameerika Ühendriikide Toidu- ja Ravimiametile (vt Lisa 1, lk 1jj ja Lisa 6, lk 2jj).
Samuti on taotleja seisukohal, et teadaolevalt on kehtestatud täitevvõimu eelarvelistest vahenditest osaliselt rahastatud meediaväljaannetes toimimismuster, mis võib lõppastmes kehtestada tsensuuri avalikule pöördumisele, et takistada väidetavalt avalikku arutelu alljärgnevalt esitatud tervise ja elu riikliku kohustuse pareerimisest ajendatuna (vt Lisa 8, lk 1 ja Lisa 9, lk 1jj).
Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse (Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland, GG) artikli 5 lõige 1 „tagab kokku viis põhiõigust: arvamusvabadus, teabevabadus, ajakirjandus-, ringhäälingu- ja filmivabadus. Need on nn põhilised suhtlusõigused”. GG artikkel 5 lõige 1 (rõhutus lisatud) sätestab:

«Jeder hat das Recht, seine Meinung in Wort, Schrift und Bild frei zu äußern und zu verbreiten und sich aus allgemein zugänglichen Quellen ungehindert zu unterrichten. Die Pressefreiheit und die Freiheit der Berichterstattung durch Rundfunk und Film werden gewährleistet. Eine Zensur findet nicht statt.»

«Igaühel on õigus vabalt väljendada ja levitada oma arvamust sõnas, kirjas ja pildis ning saada takistamatult teavet üldkasutatavatest allikatest. Tagatud on ajakirjandusvabadus ning reportaaživabadus raadio ja filmi kaudu. Tsensuuri pole.»

Eesti põhiseaduse (PS) § 45 esimene lause (rõhutus lisatud) sätestab:

«Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.» PS § 45 viimane lause sätestab: «Tsensuuri ei ole.»

Saksamaa Liitvabariigi Föderaalne Konstitutsioonikohus on järjekindlalt rõhutanud ajakirjandusvabadust (sisuliselt BVerfGE 20, 162 (174) = NJW 1966, 1603 – Spiegel) ja ringhäälingu (vt näiteks BVerfGE 77, 65 (74) = NJW 1988, 329 (330) = NStZ 1988, 33 = NVw8, 33 = NVw8, 237 Ls. – Filmimaterjali konfiskeerimine) fundamentaalset tähtsust demokraatia jaoks. Üldseaduste – sealhulgas ühinguseaduste – koostoime peab olema piiratud ajakirjandus- ja ringhäälinguvabaduse kaudu (BVerfGE 7, 198 (298 jj.) = NJW 1958, 257 – Lüth.). Veebimeediat kaitseb ka Saksa põhiseaduse § 5 lõike 1 teine lause, olenemata sellest, kas neid peetakse ringhäälinguvabaduse, ajakirjandusvabaduse, “internetivabaduse“ osaks, põhiõigus kohaldub ka sõltumatule meediale või ühtsele meediavabadusele (Werdermann: Klubi keelud meediaorganisatsioonide vastu, NwZ 2019, 1005 meN).

Võttes arvesse Saksa põhiseaduse § 5 lõikest 1 ja §-st 3 tulenevat arvamusvabadust, ei piisa piirangu kehtestamisel eeldamisest, et ühendus on kriitiline või põhiseadusliku korra vastu või kaitseb teist korda või levitab põhiseaduse vastaseid ideid või teatud poliitilisi vaateid (vrd BVerfG, 13.7.2018 otsus – 1 BvR 1474/12 ua – BVerfGE 149, 160 Rn. 108 f).
„Tsensuur“ tähendab Saksa põhiseaduse artikli 5 lõike 1 punktis 3 nimetatud eelnevat tsensuuri selles mõttes, et toode tuleb enne selle tootmist või levitamist esitada valitsusasutusele, mis võib seejärel lubada või keelata avaldamise (BVerfGE 47, 198/236; 73, 118/166).
Föderaalne konstitutsioonikohus sedastab, et põhiseaduse artikli 5 lõike 1 kolmandas lauses viidatud mõiste „tsensuur“ viitab ainult eeltsensuurile (BVerfGE 33, 52 [71] koos täiendavate viidetega), st piiravad meetmed enne vaimse teose tootmist või levitamist, eelkõige selle sisust sõltumine, mille all peetakse silmas ametlikku eelkontrolli ja kooskõlastust (keeld loa alusel).
Oma otsuses BVerfGE 33, 52 [71] selgitab föderaalne konstitutsioonikohus mõistet „tsensuur“ järgmiselt:

Vastavalt kohtupraktikas ja kirjanduses valitsevale seisukohale PS § 5 lg 3 kolmandas lauses nimetatud „tsensuuri“ tuleb mõista ainult eeltsensuurina (vrd LVG Rheinland-Pfalz, DÖV 1952, lk. 664 [665]; OVG3, Lüneburg, lk. 195B Luneburg 83BVerfGE 33, 52 (71) BVerfGE 33, 52 (72) [84]; BayObLG, NJW 1960, lk. 160 [161]; Herzog sisse Maunz-Dürig-Herzog, Põhiseaduse kommentaar, 3. väljaanne, Art. Punkt 5. 78; Mangoldt-Klein, GG, 2. väljaanne, I osa, Art. 5, märkus VIII 2; Ridder, Neumann-Nipperdey-Scheuner, Põhiõigused, II osa, lk. 243 [280]; Scheuner, VVDStRL 22, lk. 1 [11]; Stein in Zinn-Stein, Hesseni liidumaa põhiseadus, I osa, 1954, art. 8; Wohland, Infovabadus ja poliitiline filmikontroll, lk 133 ja järgmised).

Kinematograafiateoste puhul tähendab tsensuur nende üldsusele kättesaadavaks tegemise üldist keeldu, tsenseerimata filmid koos nõudega, et avalikult näidatavad filmid tuleb esmalt esitada pädevale asutusele, kes vaatab need läbi tsensuuri põhimõtete kohaselt. Sellest lähtuvalt ja olenevalt uurimise tulemustest lubab või keelab ta avaliku väljapaneku (Tsensuuri keeld põhiseaduses, 1958, lk 32 ja lk 106 koos viidetega). Just niimoodi Kontrolli- ja heakskiitmisprotseduuri olemasolu halvab vaimse elu. Keelu eesmärk on kõrvaldada selliste ennetavate kontrollide tüüpilised ohud. Seetõttu ei saa tsensuuri keelust erandit teha, isegi mitte „üldseaduste“ kaudu.
Selle kategoorilise igasuguse tsensuuri keeluga põhiseadus võiks tähendada ainult eeltsensuuri. Kui intellektuaalne teos on jõudnud publikuni ja avaldada mõju, kehtivad arvamus- ja ajakirjandusvabaduse üldreeglid ja piirangud, nagu need tulenevad Saksa põhiseaduse 5. paragrahvi lõikest 1, lausetest 1 ja 2 ning lõikest 2. Need muutuks mõttetuks, kui tsensuuri keelu alla kuuluks ka järeltsensuur, s.o. järelkontroll või repressiivsete meetmetega ähvardamine või nende kehtestamine, mis algavad alles pärast intellektuaalse teose avaldamist (vrd. BVerfGE 33, 52 (72)).
Õigusloome kinnitab Saksa põhiseaduse artikli 5 lõike 1 punkti 3 sellist tõlgendust. Weimari põhiseaduse (WRV) paragrahvi 118 lõike 2 esimese lause identne säte piirdus samuti tsensuurieelsel ajal valitsenud arusaama järgi (vrd Häntzschel Anschützis Thoma, Saksa riigiõiguse käsiraamat, 1932, 2. osa, 6, lk. ff. 6, lk. 5). Parlamendisaadik rõhutas, et dr. Bergsträßer arutles tsensuurireegli üle parlamentaarse nõukogu põhimõtete komisjonis: eeltsensuur on vaid osa tsensuurist; „Me ei taha ka järeltsensuuri.“ Selle asemel kiitis komisjon lõpuks heaks Weimari põhiseaduse 118 artikli sõnastuse. Lõplikus versioonis naasis peatoimetuskomisjon täielikult kooskõlas WRV artikli 118 lõike 2 esimese lause esimese poole sõnastusega (JbÖffR NF, kd. 1, lk 83 ja lk 88).
Kui ajakirjandustoodete eelsõelumine eeltsensuuri kaudu ei ole lubatud, kehtib „täielik keeld“, et kõik ajakirja, meediamaja väljaanded –ikka tsensuurikeeldude tõttu läbi kukuks, sest selline keeld on palju tõsisem sekkumine kui Saksa PS artikli 5 lõikes 1 ette nähtud.
Saksa põhiseaduse artikli 1 lõige 3 keelas eelneva tsensuuri, sest lihtsalt eeltsensuuriga on veel võimalus, et ajakirjanduslik toode „elab testi üle“ ja ilmub seejärel muutumatuna. Keelu puhul aga selline võimalus puudub, mis on seda murettekitavam, et riik ei saa teada, millise sisuga need tuleviku tooted on ja kas need võivad olla täiesti kahjutud. Vaatamata sellele, need tuleviku tooted on blokeeritud, mis esindab enamat kui lihtsalt eeltsensuuri (mis on juba keelatud).
Saksamaa Föderaalne konstitutsioonikohus on kaitsnud põhiseaduse artikliga 5 tagatud õigust: Konstitutsioonikohtu praktikas on sõnavabadust pikka aega peetud üheks demokraatliku kogukonna oluliseks ja põhiliseks funktsionaalseks elemendiks. Seda peetakse kõige otsesemaks väljenduseks, kehastab inimese isiksust ja on üks üllamaid inimese inimõigusi üldiselt, mis on vaba demokraatia jaoks osa riigikorrast; sest see võimaldab pidevat vaimset arutelu ja arvamuste võitlust kui selle olulist valitsemisvormi osa (vt BVerfG, 14. märtsi 1972. aasta otsus – 2 BvR 41/71).
Sõnavabadus ei võimalda konkreetselt puudutatud isikule piiranguid seada, piirata seda, mis on vajalik õigusriigi põhimõtete kritiseerimiseks ja seega keelata sellel õigus poleemilise eskalatsiooni vältimiseks. Üks osa sellest vabadusest seisneb selles, et kodanikud võivad rünnata süüdistavalt ja isiklikult ametnike suhtes, keda nad peavad vastutavaks oma võimu teostamisel, kartmata, et selliste avalduste isikliku mõju elemendid on sellest kontekstist eemaldatud ja need on drastilise õigusliku aluse aluseks sanktsioonide eest (vt nt BVerfG, B. v. 6.6.2017, 1 BvR 180/17; BVerfG B. v. 14.6.2019, 1 BvR 2433/17).
Juba 1958. aastal teatas Saksa föderaalne konstitutsioonikohus: Põhiõigus sõnavabadusele on kõige otsesem väljendus, olles üheks üllamaks inimisiksuse omaduseks ühiskonnas. Inimõigused üldiselt (üks väärtuslikumaid inimõigusi [Prantsusmaa Vabariigi] 1789. aasta inimõiguste deklaratsioonis) ja vastavalt kodaniku õiguste deklaratsiooni artiklile 11). […] See on teatud mõttes kõigi vabaduse alus, „maatriks“, vajalik alus peaaegu kõigile teistele vabaduse vormide eeltingimustele (BVerfG, 15. jaanuari 1958. aasta otsus – 1 BvR 400/51).
Kuigi meediavabadust ei ole konventsioonis otseselt mainitud, Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga on kaitstud EIÕK artikli 10 alusel õigus sõnavabadusele sõnavabaduse kaitse raames. Hoolimata ühtsest garantiist, Euroopa Inimõiguste Kohus on välja töötanud meedia jaoks valdkondlikud põhimõtted, mis toovad kaasa eelkõige suurenenud õigustusnõuded sõnavabaduse piirangutele (Cornils in Löffler, Presserecht, 6. väljaanne 2015, § 1 LPG Rn 57). Euroopa Inimõiguste Kohtu põhimõtted on kooskõlas rahvusvahelise õiguse sõpruse põhimõttega. Põhiseadusega tuleb arvestada ka üldõiguse ja põhiseaduse tõlgendamisel (BVerfGE 111, 307 (315 f.) = NJW 2004, 3407 (3408) = NVwZ 2005, 7. – Görgülü; vrd. konventsiooni tähtsuse kohta ühinemisõiguses Albrecht, Albrecht/Roggenkamp, Ver-einsG, 2014, sissejuhatus, punkt 23).
Kohtuasjas „Ürper jt. vs. Türgi“ leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et meediaväljaande üldine keeld on vastuolus konventsiooni artikliga 10 (EIK, 14526/07 jt, ECLI:CE:ECHR:2009:1020JUD001452607 – Ürper jt vs. Türgi).
Leebemad meetmed, näiteks ajaleheväljaannete konfiskeerimine või teatud artiklite avaldamise piiramine, oleks olnud erand korras ja mõjuvatel põhjustel võimalik, keeld oli juba ainuüksi sel põhjusel ebaproportsionaalne (EIK, 14526/07 jt, ECLI:CE:ECHR:2009:1020JUD001452607 – Ürper jt vs. Türgi, koht 37-38). Üldine otsus oli selge: „Eeskiri keelab edaspidi tervete ajakirjade avaldamise […] ületas demokraatlikus riigis igasuguse „vajaliku“ piirangu mõiste ühiskonnas ja tähendas hoopis tsensuuri.
Euroopa Inimõiguste Kohus saab keeldu lubada ainult erandjuhtudel, kui on rikutud konventsiooni artiklist 17 tulenevaid õigusi. Konventsiooni artiklit 17 saab kohaldada ainult erandjuhtudel ja äärmuslikel juhtudel (EIK (GC), 34932/04, ECLI:CE:ECHR:2011:0106JUD003493204 = NVwZ 2011, 1307 (1308) 87 – Paksas vs. Leedu).
Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et need ranged nõuded on täidetud näiteks raamatutes, mis kirjeldavad natsi-Saksamaa toime pandud kuritegusid juudi kogukonna vastu, mida on süstemaatiliselt eitatud (EIK, 65831/01, ECLI:CE:ECHR:2003:0624DEC006583101 = NJW 2004, 3691 Garaudy / Prantsusmaa) või väidetes, mille eesmärk oli kahtlemata õigustada sõjakuritegusid, nagu piinamine või hukkamine (EIK, 20985/05, ECLI:CE:ECHR:2009:0115JUD002098505 – Orban jt vs. Prantsusmaa; 42264/98, ECLI:CE:ECHR:2004:0902DEC004226498 – W. P. ym. vs. Puola). Näiteks ühendus ei saa tugineda ühinemisvabadusele või seadusele, kui nõuab ka riigi vägivaldset hävitamist ja selle elanike väljasaatmist ning tapmist (EIK, 31098/08, ECLI:CE:ECHR:2012:0612DEC003109808 – Hizb Ut-Tahrir jt. vs. Saksamaa).
Kohtuasjas ROJ TV A/S vs. Taani (EIK, 24683/14, ECLI:CE:ECHR:2018:0417DEC002468314 – ROJ TV A/S/Taani) kohaldas Euroopa Inimõiguste Kohus konventsiooni artikli 17 sätteid teleringhäälinguorganisatsioonile. Riiklikud kohtud leidsid, et ringhäälinguorganisatsioon oli korduvalt nõudnud lahinguid ja tegevust, mis kujutasid PKK liikmeid kangelaslikena. Need ei olnud lihtsalt kaastundeavaldused, vaid propaganda PKK vastu, mida on Euroopa Liit muu hulgas pidanud terroristlikuks organisatsiooniks. Lisaks rahastas jaama aastatel 2006–2010 suures osas PKK (EIK, 24683/14, ECLI:CE:ECHR:2018:0417DEC002468314, punkt 39 jj – ROJ TV A/S vs. Taani 27 Werdermann: Keelud meediaorganisatsioonidele (NVwZ 2019, jj).
Kohtulahendid näitavad, väga karmid kriteeriumid peavad olema täidetud, et mingit tegevust saaks pidada kuritarvitamiseks konventsiooni artikli 17 tähenduses.
Arvestades eelolevat, loogiline on järeldada, et Eesti põhiseaduse (PS) § 45 esimest lauset ja PS § 45 viimast lauset tuleb kooskõlas konventsiooniga tõlgendada kitsalt. Meediaväljaande tegevus peab olema sedavõrd tõsine ja räigelt inimõigusi rikkuv, et see kujutab endast kuritarvitamist konventsiooni artikli 17 tähenduses. Seega näiteks juba meediaväljaandes avaldatud vestlusele või juba avaldatud teosevabadusele piirangute seadmine või sanktsiooniga ähvardamine (st ennetavalt), mis võib päädida tsensuuriga, kujutab endast üldjuhul konventsiooni artikli 10 rikkumist.
Tegemist on käesoleval juhul lisaks põhiseaduse PS § 45 (viimane lause) riivele simultaanselt EIÕK artikkel 10 riivega tõlgendatuna EIÕK artikkel 2 valguses.
Euroopa Inimõiguste Kohus ei piirdu selle väljaselgitamisega, kas kasutatud on kaalutlusõigust mõistlikult, hoolikalt ja heas usus. Samuti vaadeldakse juhtumit terviku valguses ja otsustab, kas see oli „proportsionaalne taotletava legitiimse eesmärgiga” ja kas piirangu poolt selle õigustamiseks esitatud põhjused on „asjakohased ja piisavad”. Seda tehes peab kohus veenduma, et on kohaldatud standardeid, mis olid kooskõlas konventsioonis sisalduvate põhimõtetega, ja pealegi, et otsused tuginevad asjakohaste faktide vastuvõetavale hinnangule (EIK, Türgi Ühendatud Kommunistlik Partei jt vs. Türgi, 30. jaanuar 1998, § 47, aruanded 1998-I).

Kas tervise ja elu kaitsevabadusega murede piirang oli “seadusega ette nähtud või mitte”

Seadusjärgne alus selle tõlgendamisel peab olema selle kohaldamisel piisavalt täpne ja ettenähtav, et võimaldada selle tõlgenduse õiguslikke tagajärgi ette näha ja oma käitumist vastavalt reguleerida. Sekkumise õigusliku aluse kohta väljend seadusega ette nähtud ei viita mitte ainult siseriikliku õiguse seadusjärgsele alusele, vaid nõuab, et seadus oleks sõnastatud piisava täpsusega, et saaks ette näha tagajärgi, mida ettenähtav tegevus võib kaasa tuua. Seadus peab pakkuma teatud õiguslikku kaitset konventsiooniga kaitstud õigustesse ning piisavalt selgelt näitama pädevatele asutustele antud kaalutlusõiguse ulatust ja selle kasutamise viisi. Piirangu ulatust ei tohi laiendada asjaomase isiku kahjuks, näiteks analoogia alusel (vt ka EIK, Karademirci jt vs. Türgi, nr 37096/97 ja 37101/97, p 40, EIÕK 2005-I).
Riigil on sõnavabaduse piiramise vallas kitsas kaalutlusruum ning ta peab esitama tõsised ja mõjuvad põhjused, et kehtestada oma vaikival nõusolekul seaduslikke piiranguid sõnavabadusele tervise ja elu tagamise murega seonduvalt, tingimusel, et sellised valikud on kooskõlas nende aluseks olevate peamiste konventsiooni standarditega ning on vaba ja sõltumatu otsuse tulemus. Eelkõige on riigil õigus õigushüvesid tingimusele, et seda kasutatakse ”seaduste” jõustamise kaudu. Seaduslikkuse põhimõte eeldab, et kohaldatavad siseriikliku õiguse sätted või inimõiguskonventsioonide sätete tagatised on nende kohaldamisel piisavalt trükistena kättesaadavad, täpsed ja ettenähtavad.
Käesoleval juhul sõnavabaduse piiramine, et vältida avalikku arutelu, ei saaks tugineda lubamatult laialdasel sõnastusel ja rakendusel seadusandlusest, mis ei taotle ühtegi ettenähtavat legitiimset eesmärki ega „pakutavat sotsiaalset vajadust”. Seetõttu on riivatud taotleja suhtes ebaproportsionaalselt EIÕK artiklit 10 tõlgendatuna artikkel 2 valguses, kuna selle aluseks ei ole esitatud ka „põhjendatud alust”, miks peaks Avalikus pöördumises (Lisa 8) väljendatud teavet oma vaikival nõusolekul piirama (Lisa 9), kehtestades väljaandele samas täitevvõimu eelarvelistest vahenditest osaliselt finantseeritav rahastus.
Samuti ei selgitanud, miks tuleks seda konkreetset piirangut peale faktikontrolli vaidlustamist kehtestada järeltsensuuri analoogia alusel, ei viidanud ühelegi taotlusele, kus see on analoogia alusel varem esitatud, ega osutanud, et piirangu kehtestamise tingimused olid täidetud. Nendel asjaoludel ei ole vastaval piirangul selget ja ettenähtavat õiguslikku alust. Tavaliselt ei piisa sellest, et väidetud sekkumine kehtestati seetõttu, et selle ese kuulus teatud kategooriasse või oli hõlmatud üldiselt sõnastatud õigusnormiga; pigem nõutakse, et see oli konkreetsetel asjaoludel vajalik (vt ka EIK, Perinçek vs. Šveits, 15. oktoober 2015, nr 27510/08, p 205-08)
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 9 lg 2 sätestab, et südametunnistuse vabadust võib piirata üksnes seadusega ja juhul, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ühiskondliku turvalisuse huvides, avaliku korra, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.

”Vajalik demokraatlikus ühiskonnas“

Vaba valik ja enesemääramine on elu põhikomponendid, millesse sekkumine tähendaks üksikisiku valikuvabadusse sekkumist, sest selline sekkumine võib ainult vähendada ja mitte tõsta elu väärtust (vt ka EIK, Vavřička ja muud vs. Tšehhi Vabariik [GC], nr. 47621/13 ja 5 muud, § 276, 8. aprill 2021). Taotleja illustreerib oma seisukohta, tuginedes alljärgnevalt EIÕK artiklis 9 lg 2 sätestatud tervise tagamisega seonduvalt välisriikide kohtute seisukohtadele ja neljanda osapoole eksperttunnistusele koos selle alusel tehtud omapoolsete järeldustega.

Itaalia Vabariigi Firenze kohus leidis 6. juulil 2022. aastal, et üksikisik ei pea olema kaitsepoogitud
Need ained ei takista nakatumist ja edasikandumist. Seega ei saa Itaalia õiguse kohaselt mingit kohustust olla.

Samuti tunnistas kohus, et need ained põhjustavad tõsiseid kõrvaltoimeid.

Seetõttu on veelgi vähem õigustatud sundida kedagi ennast COVID-19 vastu vaktsineerima.

Kohus keskendus inimväärikuse doktriini kaitsmisele ja viitas kaks korda ajaloolisele ideoloogilisele, poliitilisele liikumisele ja valitsemisvormile, mida üldistatuna tuntakse natsismi ja fašismi perioodina.
COVID-19 inokuleerimisprogrammi kontekstis selgitas kohus, et teadlik nõusolek ei ole võimalik, kuna ei ole avalikustatud täielikult nende ainete koostisosi ja mehhanisme väidetavate sõjaliste ja tööstussaladuste tõttu.

Itaalia kohus deklareerib oma lahendis, et Itaalia Tervishoiuministeeriumi, Itaalia Ravimiameti (AIFA) ja Itaalia Tervishoiuteenuse (NHS) avaldatud andmete põhjal on ilmselge, et nendes toodetes sisalduvad ained, mille kohus on mitu korda määratlenud kui „eksperimentaalsed“, ei hoia ära millise tahes patogeeniga nakatumist. Need ei toimi vaktsiinidele omistatud toimeainena, sellest tulenevalt ei saa kehtiva õiguse alusel nende manustamist kehtestada. Kohus viitas Itaalia Vabariigi põhiseaduse artiklile 32 („vabariik kaitseb tervist kui üksikisiku põhiõigust“), rõhutades, et on olemas põhjus, miks väärikus on Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduse 1 artikli keskmes. Kohus tuvastas, et täiendavalt ei ole vaja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtusse (konstitutsioonikohus) pöörduda, sest kohtule on juba teada, et ei ole tõendatud, kas COVID-19 inokuleerimisprogrammi toodetes sisalduvad ained hoiavad ära nakkust.

Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu otsus Jacobson (1905) ei kehti

Ameerika Ühendriikide üheksanda (9) ringkonna apellatsioonikohus avaldas 7. juunil 2024. aastal kolmekümne kolmel (33) leheküljel kohtu arvamuses hagejate väite õigeksvõtu.

Ameerika Ülemkohtu otsuses Jacobson vs. Massachusetts kogu alus oli eeldus, et vaktsiinid takistasid rõugete edasikandumist, samas kui hageja on antud juhul „usutavalt väitnud, et COVID-19 vaktsiin ei takista tõhusalt COVID-19 levikut. /…/ Selles etapis peame aktsepteerima hageja väiteid, et vaktsiin ei takista COVID-19 levikut, kui see on tõsi. Ja sellepärast Jacobson ei kohaldu,“ kirjutas kohtunik Nelson. „Nende kaebuse tuum seisneb selles, et COVID-19 vaktsiin ei ole vaktsiin,“ selgitas kohtunik Nelson. „Traditsioonilised“ vaktsiinid, väidavad hagejad, peaksid takistama edasikandumist või andma immuunsuse neile, kes neid saavad. Kuid COVID-19 vaktsiin ei tee kumbagi.“

Ringkonnakohus oli vääralt kohaldanud ülemkohtu 1905. aasta otsust kohtuasjas Jacobson vs. Massachusetts. Jacobsonis kinnitas ülemkohus rõugete vaktsineerimise mandaadi põhiseaduspärasust, kuna see oli seotud rõugete „leviku tõkestamisega“. Kohus järeldas oma arvamuses, et Jacobson ei laiene „sunniviisilisele ravile“ saaja kasuks. Kohtule ei olnud esitatud tõendit, mis kinnitaks avaldusi, et „COVID-19 vaktsiinid on ohutud ja tõhusad“. Nagu kohus retooriliselt küsis, “ohutu ja tõhus“ milleks?

Eraldi nõustumises kirjutas kohtunik Collins, et ringkonnakohus „eksis veelgi, jättes mõistmata, et väited on otseselt seotud ülemkohtu volituste selge ja uuema liiniga“, leides, „pädeval isikul on põhiseaduslikult kaitstud vabaduse huvi keelduda soovimatust ravist[.]“ Viidates ülemkohtu 1997. aasta otsusele kohtuasjas Washington vs. Glucksberg, märkis kohtunik Collins, et õigus keelduda soovimatust ravist on „täielikult kooskõlas selle riigi ajaloo ja põhiseaduslike traditsioonidega“ ning hageja väited antud juhul „on piisavad, et tugineda sellele põhiõigusele“.

Täiendavalt nõuab Jacobson, et vaktsineerimine allub ratsionaalsele testile. Kuigi Jacobson ei nõua, et vaktsiinil oleks konkreetne eesmärk haigusi ennetada (Reilly, 2022 WL 5442479, punkt *5), ei ole vaidlust väite osas, COVID-19 vaktsiinide kohta pole esitatud tõendeid, et need hoiaksid ära hingamisteede haiguse ja selle leviku. Kas need vaktsiini omadused aitavad kaitsta kliinilise infektsiooni ärahoidmisel, on vaieldav ja ka selle alusel poliitika ei jää loogilist arutluskäiku järgides ratsionaalsele alusele.

Jacobson leidis, et vaktsineerimine on ratsionaalselt seotud rõugete „leviku ärahoidmisega“ (Rooma Cath. Brooklyni piiskopkond vs. Cuomo, 592 USA 14, 23 (2020)). Jacobson ei hõlmanud aga väidet, mille kohaselt vaktsineerimine oli mõeldud sümptomite vähendamiseks, mitte edasikandumise ja nakatumise vältimiseks (Reilly, 2022 WL 5442479, *5). Puudub mõistlik eeldus, et tuleks aktsepteerida tõestena väiteid, mis on vastuolus asjadega, mille kohta on korralikult kohtule ette teatanud (Sprewell vs. Golden State Warriors, 266 F.3d 979, 988 (9. ringkonnakohus 2001)).

Ameerika Ühendriikide 9. ringkonna apellatsioonikohus on 7. juuni 2024. aasta arvamuses märkinud: „[kohtu] varasematest otsustest võib tuletada põhimõtet, et pädeval isikul on põhiseadusega kaitstud vabaduse huvid keelduda soovimatust ravist” (Cruzan endine rel. Cruzan vs. Director, Mo. Dep’t of Health, 497 USA 261, 278–79 (1990) (tsiteerides mitte ainult Jacobsoni, vaid ka mitmeid hilisemaid „juhtumeid, mis toetavad üldise vabadushuvi tunnustamist keeldumise vastu ravi“).

Kohtuasjas Washington vs. Glucksberg, 521 USA 702 (1997) selgitas kohus, et Cruzani väidetud „pädeva isiku õigust keelduda ravist“ oli „täiesti kooskõlas selle riigi ajaloo ja põhiseaduslike traditsioonidega“, pidades silmas, et tavaõiguses oli sundravil „pikk õigustraditsioon, mis kaitseb otsust keelduda soovimatust ravist“. Ibid., lk 724–725 (tsitaat välja jäetud).

Arvestades neid Glucksbergi väiteid, vastab seal kirjeldatud õigus ajaloopõhistele standarditele, mida kohus kohaldab „põhiõiguste, mida põhiseaduses kusagil ei mainita” tunnustamiseks (Dobbs vs. Jackson Women’s Health Org., 597 USA 215, 237–38 (2022)).

Riigikohtu halduskolleegiumi nr 3-22-157 kohtulahend väidetavalt ei kehti COVID-19 vastu “vaktsineerimise“ kohustusega seotud õigusasjades

Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. septembri 1992. aasta otsuse Herczegfalvy vs. Austria alusel on loogiline järeldada, et näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 21. juuni 2024. aasta kohtuotsus nr 3-22-157 farmatseutilise sekkumise korral ja töökaotuse valu ähvardusel, ei kohaldu, kui arvestada eeltoodud asjaoluga, et COVID-19 “vaktsiinid“ ei ole traditsioonilised vaktsiinid, samuti nende ainete kohta ei ole mingit teavet ja kuigi küsiti teavet avalikult. Seega ei ole teadvat nõusolekut.

New Yorgis 19. detsembril 1966. aastal allakirjutamiseks avatud Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 7 teises lauses sätestatakse, et farmatseutilise mandaadi avalikus sektoris või ettevõtluse tasandil töösuhetes kehtestamine rikub Eesti Vabariigi suhtes siduvat rahvusvahelist inimõigust, kuna „muu hulgas ei tohi ühtegi isikut tema vabatahtliku nõusolekuta allutada meditsiinilistele või teaduslikele katsetele.“

Lisaks 21. juuni 2024. aasta Riigikohtu halduskolleegiumi nr 3-22-157 kohtulahendi eriarvamuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja otsus asjades nr 47621/13 jt: Vavřička jt vs. Tšehhi Vabariik ei kohaldu isegi, kui Euroopa Nõukogu osalisriigis on vastavalt p-d 300jj nimetatud „vaktsiinikahjude korvamist reguleeriv seadus (tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus)“, kuna selles kohtulahendis on Euroopa Inimõiguste Kohus pidanud kitsalt silmas vaktsineerimisnõude kehtestamise eelduseks toodet, mis on traditsiooniline vaktsiin, mida COVID-19 “vaktsiinid“ 6. juuli 2022 Itaalia Vabariigi kohtulahendi ja Ameerika Ühendriikide üheksanda ringkonna apellatsioonikohtu 7. juuni 2024. aasta kohtu arvamuse enamuse seisukohast ei ole.

Ph.D. Hanna Nohyneki 11. aprillil 2024. aastal Soome Vabariigi Helsingi ringkonnakohtule antud eksperttunnistusest selgub, et COVID-19 vaktsiinipass ei olnud teaduslikult põhjendatud. See tähendab, et koroonaprotsess ei põhinenud ühelgi mõistlikul teaduslikul faktil, polnud meditsiinilises tähenduses proportsionaalne ega eesmärgipärane. Tegemist on “meditsiinilise raviga“, mitte traditsioonilise vaktsiiniga. Samuti koroonapassi osas puudub mõistlik õigustus, et ei määrata infektsionisti otsusega karantiin või isolatsioon või muu mittefarmatseutiline sekkumine. Kõik vastavasisulised karantiini määramised või sellega ähvardamised on olnud näiteks EIÕK artikkel 5 alusel ebaseaduslikud.

Lisaks selge ja ettenähtava õigusliku aluse puudumisele ei ole kehtestatud sõnavabaduse piirang „demokraatlikus ühiskonnas vajalik”

Lõpuks ei olnud piirang demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Avaliku pöördumise esitajad ei ole teinud ka üleskutseid vägivallale, vihkamisele või sallimatusele. Igal juhul on tervise ja elu kaitsevajaduse tunnustamisel piirangu kehtestamine ebaproportsionaalne. EIÕK-i artikkel 2 koosmõjus artikkel 10 tagab ”igaühele” vabaduse saada ja levitada teavet ja ideid. Seda ei kohaldata mitte ainult teabe sisu, vaid ka selle levitamise vahendite suhtes, kuna kõik viimasele kehtestatud piirangud riivavad tingimata seda vabadust. Meetmed, mis blokeerivad juurdepääsu asjakohasele teabele, mõjutavad kindlasti sellele juurdepääsetavust ja seega kaasab taotleja ka EIÕK-i artikli 10 aluse (vt ka EIK, Ahmet Yıldırım vs. Türgi, nr 3111/10, § 48- 54, EIÕK 2012).
Meede, mis takistab tervise ja elu murega sisu tunnustamist riiklikul tasemel, kujutab endast ”sekkumist” õigusesse saada ja edastada vastavasisulist teavet, takistades sellega ebaproportsionaalselt avalikku arutelu avalikus pöördumises (vt Lisa 8, Lisa 9) esitatud asjaoludel, kuna EIÕK artikkel 10 ei taga mitte ainult õigust teavet edastada, vaid ka õigust vastavale teabele avalikkuses kätte saadavaks tegemisele (vt ka kohtuasi EIK, Cengiz jt vs. Türgi, nr 48226/10 ja 14027/11, p 56, EIÕK 2015 (väljavõtted) ja OOO Flavus ja teised vs. Venemaa, nr 12468/15 ja 2 muud, § 29, 23. juuni 2020).
Vastava piirangu kehtestamisel on sekkutud õigusesse edastada pöördumises esitatud teavet vastavalt EIÕK artiklile 10, mida loetakse käesoleval juhul artikli 2 valguses. Lõpuks, kuivõrd vastav sõnavabaduse piirang mõjutas otseselt või kaudselt teadusliku sisuga teabe edastamist avalikkuses, mis oli selle sisu oluline element, tegemist on ka ebaproportsionaalse piiranguna õigusesse saada ja edastada teavet EIÕK artikkel 10 kaitsealas, loetuna artikli 2 valguses, mis kohustub kaitsma taotluse esitaja õigusi ja huve.
Juurdepääsu blokeerimine seaduslikule teaduslikule sisule ei saa kunagi olla mõne muu, rohkem piirava meetme automaatne tagajärg, sest piiramismeede – seadusliku sisusse sekkumine, mis on üksnes sisule suunatud meetme kaasmõju – on selle sisu tsenseerimine avalikkuses tunnustamata jätmise korral, sellesse õigusesse meelevaldne ja/või ebaproportsionaalne sekkumine (vt ka Lisa 12, lk 1-19).

Järgneb…

Laadimine…

Siin on otsingu tulemused: "{{td_search_query}}"

No results!

{{post_title}}

SEOTUD ARTIKLID

Prantsusmaa alustab: nüüd maksustatakse ka andmeliiklust – ja mida see võiks...

KÕMU: Microsofti patent: tehisintellekt muudab seda, mida inimesed tulevikus näivad ütlevat

USA tuumapomm, mis võib murda Iraani sügavaimad punkrid