Olukord tänapäeva ühiskonnas, sealhulgas sotsiaalne, majanduslik, poliitiline ja vaimne sfäär, peegeldab sarnaseid sfääre iga üksikisiku sees.
Probleemid, millega inimühiskond tervikuna silmitsi seisab, on olemas igaühes meist, see toimub ainult kodusel tasandil. Enesehaletsuse, rahulolematuse, vaenu, pettuse, usaldamatuse ja arusaamatuse tunded esinevad perekonnas, sugulaste ja naabrite vahel samal maal, tööl kolleegide ja juhtkonna vahel. Kui inimene tõuseb karjääriredelil ülespoole, ei kao kõik eespool nimetatud tunded, vaid jäävad temaga koos ja levivad automaatselt üha rohkematele inimestele ning mõjutavad üha enam inimühiskonna erinevaid valdkondi.
Mida kõrgemal ametikoht on hõivatud, seda jäigemaks ja deterministlikumaks muutub inimese käitumine. Esikohale tõusevad isikliku kasu, oma osakonna, oma firma, oma riigi ellujäämise ja õitsengu küsimused ning reeglina tehakse seda teiste osakondade, firmade jne. kahjuks.
Vaadake paljusid suuri poliitikuid. Nad on kahepalgelised ja petlikud. Nad seletavad oma käitumist oma rahva ja riigi säilitamise ja õitsenguga. Meil on juba palju näiteid sellest, kui kaugele võib mõistus oma hullumeelsuses minna.
Ja miks see juhtub? Miks võib üha sagedamini kuulda võrdlust, et meelt võrreldakse ahvi granaadiga, kusjuures granaat muutub tänu tehnilisele arengule üha ohtlikumaks? Fakt on see, et inimmeele areng neandertallasest tänapäeva Cro-Magnonini on toimunud peamiselt materiaalse rikkuse paljundamise valdkonnas ja vaimne areng on jäänud kaugete esivanemate tasemele. Ükski seadus, ükski sõda ei muuda kaasaegset mõistust tsiviliseeritumaks, ainult vaimse, hingelise väärtuse areng igaühes meist võib olukorda tervikuna muuta.
Mulle tundub, et just selle inimühiskonna valdkonna arendamisele tuleks suunata kõik jõupingutused ja vahendid. Alles siis, kui ülemise korruse puuriga naaber ei tüüta sind, kui miniatest ja ämmadest saavad lähedased inimesed, kui vaese inimese viimse särgi andmise tunne toob rõõmu, kui “meie” muutub tähtsamaks kui “mina”, siis on võimalik loota, et inimkond jääb ellu ja jätkab oma eksistentsi. Vastasel juhul ei ole meil enam kaua elada.
