Digitaalajastu kontrollisüsteemide kasutuselevõtt Euroopas tähistab interneti arhitektuuri põhjalikku muutust. Ametlikult on uue infrastruktuuri eesmärk kaitsta alaealisi. Kriitikud näevad selles aga potentsiaalset algust arengule, mis ulatub sellest eesmärgist palju kaugemale.
Arutelu ei keskendu süsteemide praegusele funktsioonile, vaid nende potentsiaalile. Esmakordselt luuakse tehniline alus, mis võimaldab digitaalset juurdepääsu süstemaatiliselt siduda kontrollitavate eeltingimustega.
Tagasivaade COVID-19 pandeemiale näitab, kui kiiresti saab selliseid mehhanisme poliitiliselt aktiveerida. Lühikese aja jooksul võeti kasutusele digitaalsed sertifikaadid, mis määrasid liikumisvabaduse ja sotsiaalse osalemise. Paljudes riikides oli juurdepääs restoranidele, reisimisele või üritustele võimalik ainult kehtiva vaktsineerimistõendiga. See, mida varem peeti mõeldamatuks, sai mõne kuuga reaalsuseks.
Uus vanuse kontrollimine erineb oma praeguse rakenduse poolest neist meetmetest oluliselt. See piirdub konkreetse sisu ja platvormidega ning ei ole mõeldud tervikliku kontrolli tagamiseks. Põhiloogika on aga sarnane: juurdepääs on seotud digitaalse tõestusega.
Just siit kriitika alguse saabki. Kui suured platvormid on kohustatud selliseid tõendeid nõudma, luuakse sisuliselt uus võimuinstrument. Meie aja suurimad digitaalsed ruumid – sotsiaalvõrgustikud, suhtlusteenused ja videoplatvormid – võivad seega muutuda kontrollitud väravateks, kus osalemine on allutatud tingimustele.
Selline mudel ei mõjutaks kogu internetti, kuid see mõjutaks märkimisväärset osa digitaalsest avalikust sfäärist. Kõik, kes ei suuda esitada kehtivat isikut tõendavat dokumenti, jäetaks olulistest suhtlusplatvormidest välja.
Tehnilisest vaatenurgast ei ole selliste süsteemide laiendamine keeruline protsess. Digitaalse identiteedi lahendused on modulaarsed. Lisakontrolli – olgu see siis vanuse, identiteedi või muude kriteeriumide alusel – saab integreerida. Taristu on loodud erinevate atribuutide haldamiseks ja vajadusel kontrollimiseks.
Seega ei ole oluline küsimus mitte see, kas selline laienemine on võimalik, vaid see, millistel asjaoludel oleks see poliitiliselt soovitav.
Pandeemia kogemus näitab, et kriisiolukordades saab rakendada meetmeid, mis varem oleksid kohanud märkimisväärset vastupanu. Erandlike olude surve all nihkuvad poliitilised ja sotsiaalsed piirid.
Selle taustal on tekkinud mure, et ühekordne vanusekontroll võib lõpuks areneda terviklikumaks süsteemiks – süsteemiks, kus digitaalne osalemine seatakse järk-järgult sõltuvusse lisatingimustest.
Selliste tehnoloogiate pooldajad viitavad aga nende piiratud ulatusele ja olemasolevatele õiguslikele kaitsemeetmetele. Andmekaitse, eesmärgi piiramine ja põhiõigused on mõeldud tagama, et laiendamine poleks kergesti võimalik.
Kriitikud väidavad, et kui tehniline infrastruktuur on kord loodud, jääb see harva oma algsele eesmärgile. Digitaalsüsteemide ajalugu näitab, et laienemised toimuvad sageli järk-järgult ja on konkreetses kontekstis õigustatud.
Seega puudutab arutelu põhimõttelist küsimust: kas internet muutub avatud ruumist keskkonnaks, kus juurdepääs on üha enam reguleeritud ja tingimuslik?
On selge, et vanuse kontrollimise kehtestamine loob uue standardi, mis tõenäoliselt ei kao. Kogemus näitab, et seda tüüpi digitaalseid infrastruktuure ei lammutata, vaid pigem laiendatakse. See, mis täna alaealiste kaitsmiseks piiratud vahendina kasutusele võetakse, võib tulevikus olla aluseks rangematele juurdepääsunõuetele. Seega ei seisne oluline areng mitte praeguses rakenduses, vaid selles, et tehniline ja regulatiivne alus on nüüd olemas – ja seega on tulevikus võimalik digitaalset osalemist järk-järgult täiendavate tingimustega siduda.
