Puhkuseteele asudes tahtsin esile tõsta midagi, mille Walter Kirn tõstatas viimases Ameerikas sel nädalal ja hüppas korduvalt esile Twitteri failide kunagi avaldatud teemana: ülla sõna läbipaistvuse häbiväärne, düstoopiline korruptsioon.
“Läbipaistvus” oli üks Ameerika suurtest sõjajärgsetest reformidest. 1955.aastal kehtestas Californiast pärit demokraatlik kongresmen John Moss – kes teenis Teises maailmasõjas mereväes, kandideeris ametisse nii demokraatide kui ka vabariiklaste poolt ning teda ei võidetud kunagi ühelgi avaliku ametikoha valimistel – õigusakte, millest saaks ameerika hilise staadiumi demokraatia üks suuremaid triumfe.
Teabevabaduse seadus võttis seaduseks saamise piinarikka tee, mille vastu olid algusest peale peaaegu kõik suuremad valitsusasutused ja mis võitles aastaid kaastoetajate saamise nimel, hoolimata laialdasest avalikust toetusest. Ülimas iroonias oli Mossi üks esimesi vabariiklastest liitlasi noor Illinoisi kongresmen nimega Donald Rumsfeld. Pärast mitmeid viimaseid muudatusi möödus see lõpuks House 307-0-st 1966.aastal, kui see maandus Lyndon Johnsoni lauale, kellele ka arve ei meeldinud. Johnson allkirjastas selle, kuid otsustas avalikku tseremooniat mitte korraldada, otsustades selle asemel välja anda avaliku avalduse, mille koostas ei keegi muu kui Bill Moyers ja milles järeldati: “Ma allkirjastasin selle meetme sügava uhkustundega, et Ameerika Ühendriigid on avatud ühiskond.”
Teabevabaduse seadus andis nii ajakirjanikele kui ka kodanikele erakordsed volitused uurida kunagi läbitungimatuid täitevasutusi, mis ajavad valitsuse äri. FOIA taotlused andsid aknad Hooveri juhitud FBI asjadesse, Iraani-Contra skandaali ja “Afganistani logide” loosse, mis avalikustati pärast riikliku julgeolekuarhiivi ja Washington Posti kibedat võitlust. Irooniline hoiatus oli siin see viimane FOIA kohtuasi, mis paljastas lõpuks käitumise, mis ei olnud kellelegi muule kui Donald Rumsfeldile ebameeldiv.
FOIA taotluste täitmist reguleerivas seaduses on FOIA kõrgemate ametnike nõukogu ühe keskse ülesandena loetletud järgmised ülesanded:
Teha kindlaks, arendada ja koordineerida algatusi, et suurendada läbipaistvust ja vastavust käesolevale jaotisele.
Aastakümneid mõisteti läbipaistvuse all demokraatiameelset kontseptsiooni, mis annab tavakodanikele õiguse näha, kuidas nende valitsus toimib, kuidas makse kulutatakse ja kas riigiametnikud järgivad seadusi või mitte. See ei olnud düstoopiline gibberish, kui see sõna sai sünonüümiks võimu kuritarvitamise vastasele võitlusele selliste organisatsioonide kaudu nagu Transparency Internationali “Korruptsiooni tajumise indeks”.
Aastaks 2023 on mõiste “läbipaistvus” ümberkujundamine jõudnud etappi, kus poliitikud mõistavad seda sõna nüüd üldiselt, et see tähendab matemaatilist vastandit sellele, mida keegi John Mossi-sugune oleks arvanud. Kui eliitpoliitikud ja meediategelased räägivad nüüd “läbipaistvusest”, tähendab see valitsusele võimu andmist, et saavutada eraisikute tegevuse “läbipaistvus”.
Esmakordselt märkasin seda veidrust, mis läbis Twitteri e-kirjade partii 2017.aasta lõpust kuni 2018.aasta alguseni, kui ettevõtte juristid hakkasid rääkima senati luurekomiteega suhtlemisest, plaanidest suurendada “läbipaistvuse jõupingutusi sisu modereerimise ümber”. Sisearuteludes ka selliste seaduseelnõude üle nagu Euroopa digiteenuste õigusakt küsiti, kas sellised ettevõtted nagu Twitter võiksid paremini teenida valitsusi, kes üritavad välja juurida välismaist “väärinfot”, pakkudes luureteenistustele suuremat “läbipaistvust”.
Hiljem, 2021.aastal, avaldas Aspeni instituut lõpparuande “Infohäire” kohta, mis sisaldas tervet jaotist “Soovitused läbipaistvuse suurendamiseks”. See on nii täiuslik näide petlikust keelekasutusest, nagu te kunagi leiate ja hõlmab ka sõna “ajakirjandus” värdjastamist, mis nende “desinformatsioonivastaste” jõupingutuste kontekstis tähendab privaatsete andmete uurimist “kvalifitseeritud akadeemiliste teadlaste” poolt. Asjakohane osa on osaliselt järgmine:
Kongress… peaks samuti nõudma, et platvormid avaldaksid kvalifitseeritud teadlastele teatavat liiki privaatseid andmeid, tingimusel et need teadusuuringud austavad kasutajate privaatsust, ei ohusta platvormi terviklikkust ja on avalikes huvides …
Kongress peaks nõudma, et platvormid avaldaksid valitud privaatsed andmed avalikes huvides töötavatele kvalifitseeritud teadlastele, sealhulgas mis tahes valitsusasutusele või reguleerivale või uurimisorganile … Teenusetingimuste kasutamine avalikes huvides tegutsevatele teadlastele juurdepääsu keelamiseks kahjustab elutähtsaid teadusuuringuid ja aruandlust … Kuigi kasutajate privaatsuse kaitse on oluline, ei tohiks platvormidel lubada kasutada privaatsust ettekäändena teadusuuringute piiramiseks ja peatamiseks …
Ülaltoodud video, kus Maailma Majandusfoorumi juht Klaus Schwab sel teemal kõneleb ja mis eelmisel nädalal palju ringles, kujutab endast pöörde äärmist kurioosset lõppu. Schwabi kontseptsiooni läbipaistvus on pea peale pööratud, et see tähendaks vältimatut täieliku privaatsuse puudumise süsteemi, mida maailm peab õppima aktsepteerima. See ei ole just tema uus mõte. Juba 2014.aastal vastas ta Edward Snowdeni avalikustatud andmetele riikliku julgeolekuagentuuri jälgimise kohta, öeldes, kui oluline on “kaitsta ennast” “tehnoloogiliste võimaluste” eest, kuid lisas:
Kõik on läbipaistev, meeldigu see meile või mitte. See on peatamatu. Kui me käitume vastuvõetavalt ja meil pole midagi varjata, pole see probleem.
Öelda nüüd, et me peame aktsepteerima “täielikku läbipaistvust”, et “sa pead sellega harjuma, sa pead vastavalt käituma”, on nende vanade avalduste väänamine. Lisades, et see uus läbipaistvus “muutub, kuidas ma peaksin seda ütlema, integreeritud teie isiksusse, kuid kui teil pole midagi varjata, ei tohiks te karta”, saavutab täielikult düstoopilise ümberpööramise. Läbipaistvus on see, mida uue Prometheani äikese autoriteedid ja valdajad soovivad teie igasse tegevusse, tehingusse ja mõttesse kaasata. See on hirmuäratav idee ja nagu Walter märkis, midagi, mida Hitler või Stalin oleks tahtnud valjusti välja öelda, kuigi muidugi oli see täpne idee mõlema totalitaarse ühiskonna alus.
Öelda meile, et ärge kartke seda, aktsepteerige seda, on rida, mida isegi uuritud näitlejad vajasid teatud panache’i, et tõmmata maha filmides nagu Invasion of the Body Snatchers. “Karta pole midagi… kui sa aru saad, oled tänulik… Ärge võidelge selle vastu, Miles, sellest pole kasu. Varem või hiljem pead magama minema.”
Need on täpselt “läbipaistvuse” uute preestrite tunded:
Veel üks viimane märkus. FOIA erakordset demokraatiameelset ideaali rõhutas asjaolu, et see vahend oli kättesaadav igale kodanikule. Mitte ainult New York Timesi ajakirjanikele, vaid igale erakaevurile, potentsiaalsele vilepuhujale, isegi crackpotile anti “läbipaistvuse” võim.
Peamine viis, kuidas teate, et läbipaistvuse uus versioon on pettus, on see, et see piirdub “kvalifitseeritud” teadlastega. Näeme viimasel ajal isegi uudislugusid, mis pärinevad mõnest neist samadest “teadlastest”, kes kurdavad, et peavad täitma FOIA taotlusi (millest mõned on tehtud Racketi ja partnerväljaannete poolt). Ideoloogiliselt ei usu need isehakanud intellektuaalsed avangardid, et teave on mõeldud kõigile, samuti ei usu nad, et nad peaksid vastama inimestele, kes rahastavad nende “uurimistööd”, uskudes samal ajal, et eraettevõtted ja üksikisikud peaksid harjuma lõputu uurimise põhimõttega.
Kui õilsate sõnade tähendused pööratakse väljapoole, peame pöörama tähelepanu ja see näide on umbes sama kurikuulus kui selline asi saab. Ärge laske kellelgi öelda, et läbipaistvus tähendab teie privaatsuse loovutamist riigile. See peaks olema vastupidi.
