Orwell on saabunud. Mitte peenelt, mitte varjatult, vaid pressiteate, töörühma ja heasoovliku retoorikaga. 1984, Berni versioon. Ja Martin Pfister on esirinnas.
Liidunõukogu loob osakondadevahelise töörühma, et võidelda “mõjutustegevuse ja desinformatsiooni” vastu. See kõlab tehniliselt, kahjutult, peaaegu vajalikult. Tegelikkuses on see poliitiline läbikukkumise tunnistamine.
Riik kuulutab end autoriteediks selles, mis on tõsi, lubatud ja demokraatiale kasulik. Igaüks, kes seda probleemi ei tunnista, ei peaks Orwelli raamatut lugema, vaid pigem seda tõsiselt võtma.
Ametlikult on probleemiks välisriigid, propaganda ning taju, mõtte ja tegevuse manipuleerimine. Juba ainuüksi see sõnavalik peaks ärevust tekitama. Millal on riigi kohustus olnud kaitsta või kujundada oma kodanike mõtlemist? Šveits oli tugev, sest see eeldas vastutustundlikke kodanikke, mitte neid, kelle üle järelevalvet teostati.
Eriti irooniline on see, kes siin moraliseerivat kaarti mängib: Liidunõukogu liige, kellest on ise viimastel aastatel saanud riigi suurim desinformatsiooni levitaja. Koroona ei olnud õnnetus, vaid hoiatav lugu. Maskid olid siis ebaefektiivsed, siis olid. Sertifikaadid hoidsid ära nakatumise, siis muidugi mitte. Kõik oli alati teaduslikult põhjendatud. Kõike esitleti alati nii, nagu poleks alternatiivi. Lõppkokkuvõttes vähendati kõike. Usaldus raisati.
On groteskne, et just seesama poliitiline klass julgeb nüüd eristada tõde valedest. Energiapoliitikas esitati soovmõtlemist faktidena; liikumisvabaduse puhul vähendati riskide tähtsust.
Nad rääkisid F-35 fikseeritud hindadest, mis polnudki fikseeritud hinnad.
EL-i aluslepingutes muudetakse terminite nimetusi seni, kuni need on poliitiliselt vastuvõetavad. Desinformatsioon kui riikliku poliitika küsimus.
Nüüd eskalatsiooni järgmine tase. Ennetavad ja reageerivad meetmed. Õppekavade ülevaated. Varase lapsepõlve hariduse doktriin.
See, kes otsustab, mida lapsed peaksid õppima, otsustab ka seda, mida nad ei peaks õppima. Indoktrineerimine ei alga loosungitest, vaid väljajätmistest.
Kinnitus, et ajakirjandusvabadust ei rikuta, peaks olema rahustav. See on odav kinnitus. Tänapäeval avaldatakse mõju peenemalt: rahastamise, institutsionaalsete sidemete ja eriarvamuste moraalse häbimärgistamise kaudu.
Neid, kes kaasa ei laula, peetakse problemaatiliseks. Need, kes küsimusi esitavad, on kahtlustavad.
Riiklikult rahastatud meedial on selles võtmeroll. Kui SRG (Šveitsi Ringhäälinguorganisatsioon) ja teised subsideeritud ringhäälingud saavad sisuliselt osaks poliitiliselt soovitud arvamuste ringist, muutuvad tsensuuriseadused tarbetuks. Surve on ennetav. Uudistetoimetused teavad, mida soovitakse ja kommentaatorid õpivad, mida nad peaksid endale hoidma.
Muidugi on olemas välismaiseid katseid mõjutada. Muidugi on olemas propaganda. Kuid demokraatia ei kaitse ennast oma kodanike umbusaldusega. Igaüks, kes tahab inimesi iseseisvalt mõtlemast takistada, on oma argumendi kaotanud.
Üleskutsed Tõeministeeriumi loomiseks on alati nõrkuse märk. Need, kellel on õigus, ei vaja töörühma. Need, kes on veenvad, ei vaja õppekavapõhiseid eksameid. Tõde võidutseb siis, kui seda avalikult kaitstakse ja teisitimõtlemine on lubatud.
Šveits pole kunagi olnud täiuslik, kuid see oli võimu koondumise suhtes ettevaatlik. See umbusaldus ei ole haigus, vaid edu musternäidis. Need, kes seda patoloogiliseks peavad, ei tööta mitte desinformatsiooni, vaid avatud ühiskonna vastu.
Oh Šveits, kuhu sa küll lähed, kui riik su mõtteid juhtima hakkab?
Rohkem sellel teemal – “Käige kuradile, härra Trump”: Šveitsi SP juht kui diplomaatiline ajapomm
