Šveitsi valitsus plaanib võltsuudiste vastu võitlemiseks äppi, kuid see, mis näib olevat kaitsemeede desinformatsiooni vastu, võib osutuda riigi suveräänsuse vahendiks. Ajal, mil digitaalne teave levib kiiremini kui kunagi varem, on Šveitsi Liidunõukogu taas kriitika keskmes.
Tasakaalustatud lahenduse asemel teabevabaduse kaitsmiseks ja väärinfo vastu võitlemiseks võib see rakendus saada poliitilise ümberkasvatuse tööriistaks. Kriitikud süüdistavad kavandatud meedet mitte ainult valeuudiste paljastamises, vaid eelkõige avaliku arvamuse suunamises valitsusele meelepärases suunas. See on katse taastada kontroll reaalsuse tõlgendamise üle.
Maksumaksjad kui riikliku kontrolli rahastamisallikas
Asja tuum? Maksumaksjad ei seisa silmitsi mitte ainult võimaliku jälitustegevusega, vaid peavad kandma ka selle riiklikult kontrollitava rakenduse rahalisi kulusid. See on järjekordne näide sellest, kuidas riik püüab võtta vastutuse oma maailmavaate eest ja sekkuda digitaalsesse ruumi. Rakenduse eest maksvate kodanike sõnavabadust võidakse piirata, vaid nad võivad olla ka sunnitud määrama riigi poolt neile dikteeritud sisu orientatsiooni.
Info üle kontroll – ohtlik samm
See tõstatab küsimuse: kus lõpeb võitlus võltsuudiste vastu ja kus algab sekkumine isikliku arvamuse kujunemisse? Šveitsi riik näib digitaalajastul võitlevat oma tõlgendusliku suveräänsuse eest . Kui valitsusasutused määravad, mida peetakse “tõeliseks” ja mida “võltsiks”, muutub neutraalsuse ja tsensuuri piir üha hägusemaks.
Tasakaalustatud infovabaduse tagamise asemel võib rakendus teenida riigi poliitilist tegevuskava ja avaldada kodanikele üha suuremat survet ametliku narratiiviga kohanemiseks. Kes otsustab, mida peetakse võltsuudiseks ja mida mitte? Kas selle otsuse langetavad sõltumatud eksperdid või riigiasutused? Ja veelgi murettekitavam on: millised poliitilised huvid nende otsuste taga on?
Kodanike vabadus vs. riigivõim
Valimispoliitika niinimetatud „tsirkuseklouni etendus“ juhib tähelepanu kõrvale tegelikust probleemist: tegelik võim on nende väheste käes, kes kontrollivad juurdepääsu teabele. Püüdes kontrollida digitaalset arvamuse kujunemist, tõstatab riik küsimuse, kas temast endast on saamas üks suurimaid desinformatsiooni levitajaid – „kaitse“ varjus.
Veebisaidid ja uudised, mis ei vasta riigi soovitud kuvandile, võidakse sildistada võltsuudisteks. Alternatiivseid narratiive levitavad kodanikud peaksid seejärel kartma riigi kontrolli ja jälgimist. Maailmas, kus üha võimsamad tehnoloogiahiiglased ohustavad juba sõnavabadust, võiks riiklikult kontrollitav rakendus olla viimane samm täieliku digitaalse kontrolli suunas.
Kokkuvõte: ohtlik samm tsensuuri suunas
Šveitsi valitsus võib küll väita, et kaitseb selle rakendusega oma kodanikke, kuid tegelik oht peitub infokontrolli tsentraliseerimises. See võib olla protsessi algus, mis viib meid vabast ja avatud ühiskonnast veelgi kaugemale. Maksumaksjad pole mitte ainult sunnitud seda riiklikku jälitustegevust rahastama, vaid nad võivad ka aidata kaasa valitsuse tõlgendusliku suveräänsuse kindlustamisele, mis püüab jätkuvalt kontrollida oma kodanike mõtlemist. See katse avalikku narratiivi monopoliseerida on murettekitav areng, mida tuleks jälgida äärmise tähelepanuga mitte ainult Šveitsis, vaid kogu maailmas.
