Valusalt etteaimatav propagandistlik näpitsliikumine
Kit Knightly
Kaks päeva tagasi teatas Briti valitsus oma kavandatud digitaalse identiteedi muutmisest, öeldes, et palju kõneainet pakkunud “BritCard” ei ole enam Ühendkuningriigis töötamiseks kohustuslik.
Seda tähistasid võiduna nii võltsitud süsteemivastased tegelased, kelle ülesanne on tegeliku vastupanuliikumise, näiteks torupillilaste, tähelepanu kõrvale juhtida, kui ka mõned tõelised vastupanuvõitlejad, kes peaksid paremini teadma.
Tegelikkus on see, et digitaalse identiteedi surmast räägivad teated on tugevalt liialdatud. On vaid öeldud, et see ei ole enam kohustuslik.
Pangakonto, mobiiltelefoni või internetiühenduse omamine pole samuti kohustuslik – aga proovige selles maailmas ilma nende asjadeta hakkama saada.
Nagu me X-is kirjutasime: igaüks, kes mõistab valitsusi või inimloomust, teadis, et digitaalset isikutunnistust ei tehta ilmselt kunagi kohustuslikuks motoga “relv pähe või vangi”.
See peab olema vaid natuke kiirem ja/või natuke odavam.
Pool tundi maksudeklaratsioonide pealt kokku hoitud, kiirem piirikontrolli läbimine, madalamad passi- või juhilubade taotluste “menetlustasud”.
Lisatund aega ja 50 naela kokkuhoid aastas loovad rohkem sundi kui okastraat ja kumminuiad eales suudaksid.
Paralleelselt rullub lahti kunstlikult loodud draama Groki bikiinides avaliku elu tegelaste piltide ümber – midagi, mis sobis suurepäraselt ajakirjandusele ja kommentaatoritele sensatsiooniliseks kujutamiseks kui “seksuaalne vägivald” ja “pornograafia”, samal ajal kui meid tungivalt kutsuti üles “mõtlema lastele!”.
Nädala jooksul muutis X oma poliitikat ja Sir Keir Starmeri valitsus lubas probleemile kiiret lahendust – kasutades õigusakte, mis (mugavalt) võeti vastu eelmisel aastal, kuid mida pole veel rakendatud (sellest lähemalt lähipäevil).
Sellest küsimusest sai „probleem“, see vallandas hüsteerilise „reaktsiooni“ ja sai valmis „lahenduse“ – kõik kahe nädala jooksul. Kiiremat Hegeli dialektika jada oleks raske leida.
Seega kogeme kohustusliku digitaalse identiteedi väidetavat lõppu samaaegselt tehisintellekti “süvavõltsingutest” tuleneva “ohu” tõusuga.
Peavoolumeedias pole keegi neid kahte lugu tegelikult ühendanud, kuid seos on sama ilmne kui järgmine samm on vältimatu.
Järgmine samm on Austraalia alla 16-aastastele mõeldud sotsiaalmeedia keelu Briti versiooni kehtestamine. Tegelikult tähendab see vanuse kontrollimist kõigi suuremate platvormide veebisuhtluse jaoks – ja veebianonüümsuse lõppu.
Me ennustasime seda kohe, kui lugu esimest korda pealkirjadesse jõudis ja see pakuti välja mõne päeva jooksul. Diskursus oli piinavalt etteaimatav.
Kasutuselevõtt on käimas; vaid paar tundi tagasi teatati, et üle 100 000 (täiesti reaalse) inimese “nõuab” parlamendiliikmetelt lastele sotsiaalmeedia keelustamist. Turske, veel mitte peaminister Wes Streeting “nõuab tegutsemist”, sest tema PR-inimeste sõnul jätab see temast otsusekindla mulje.
Digitaalne isikutunnistus ei tohiks kunagi kohustuslikuks muutuda … aga selgub, et seda on peaaegu kindlasti vaja vaeste väikeste laste kaitsmiseks.
