Katastroofiliste koroonaviiruse sulgemiste ja “vaktsiinikuritegude” toimepanijad varjavad fakte iga hinna eest. Nüüd, vastuseks parlamendi päringutele, väidab föderaalvalitsus, et puuduvad kriteeriumid “pika koroonaviiruse” ja vaktsiinivigastuste eristamiseks. Samuti väidavad nad, et ei tea, kui palju “pika koroonaviiruse” all kannatavaid inimesi on koroonaviiruse vastu vaktsineeritud. Asjaga tuttavad meditsiinitöötajad on kindlad, et “pika koroonaviiruse” ja vaktsiinivigastuste eristamine on “poliitiliselt ebasoovitav” ning eeldavad suurt hulka teatamata vaktsiinivigastuste juhtumeid. Järgnev on Multipolar Magazine’i aruanne. (hl)
Sõnum Multipolarilt:
24. aprill 2026
Föderaalvalitsus: Puuduvad kriteeriumid “pikaajalise Covidi” ja vaktsiinikahjustuste eristamiseks
Saksamaa valitsus ei saa anda teavet selle kohta, kas „pika Covidi“ poolt mõjutatud isikud olid varem koroonaviiruse vastu vaktsineeritud, ega ka kriteeriumide kohta, mida kasutatakse selle haigussündroomi eristamiseks vaktsiinivigastustest („vaktsiinijärgsetest“). See ilmneb kahe parlamendipäringu vastustest. Veebruaris esitatud kirjalikus küsimuses küsis AfD parlamendifraktsioon, kas valitsus saab teha „selgeid ja teaduslikult põhjendatud väiteid pika Covidi ja vaktsineerimisjärgsete vigastuste eristamise kohta, samuti iga juhtumi puhul mõjutatud inimeste arvu kohta“ ning mil määral registreeritakse „pika Covidi“ põdejate vaktsineerimisstaatust. Oma vastustes juhtis valitsus tähelepanu sellele, et praegu puuduvad kummagi seisundi puhul „väljakujunenud kliinilised juhtumimääratlused“, et individuaalset diagnostikat tehakse arstide „ravivabaduse“ raames ja et meditsiiniühingud töötavad välja vastavaid suuniseid.
Jaanuaris 2025 küsis Jessica Tatti, kes oli toona Bundestagi liige BSW ( Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikust Parteist), Saksamaa valitsuselt, “kui palju inimesi, kellel on diagnoositud pikaajaline COVID-19, on varem COVID-19 vaktsineerimise saanud”. Liidu tervishoiuministeerium (BMG) vastas toona: “Liiduvalitsusel puudub statistika pikaajalise või COVID-19 järgse nakkusega inimeste arvu ja nende COVID-19 vaktsineerimisstaatuse kohta.”
Klaus Steger, ühingu “Arstid ja teadlased tervise, vabaduse ja demokraatia eest” (MWGFD) juhatuse liige, ütles Multipolarile, et “pika koroona” ja “vaktsineerimisjärgse” eristamine on “poliitiliselt ebasoovitav”. See “hävitaks surmava pandeemia narratiivi ning ohutu ja tõhusa vaktsineerimise”. Ta viitab föderaalse ühiskomitee “tahtlikult ebamäärasele definitsioonile”. Selle “pika koroona” suunise 2. lõik (“Patsiendirühma määratlus”) sätestab vaid, et see viitab “ägeda SARS-CoV-2 infektsiooni sümptomitele või kliinilistele piltidele”, mis kestavad kauem kui neli nädalat pärast nakatumist. Stegeri sõnul hõlmab “pika koroona” kirjeldus sageli “mittespetsiifilisi sümptomeid, mis on üldiselt levinud üldpopulatsioonis”.
Steger kritiseerib ka „ühekülgset teadusuuringute rahastamist“, mis soosib „pikka COVID-i“. Tema sõnul eraldatakse selleks otstarbeks kuni 2030. aastani umbes 620 miljonit eurot, samas kui „vaktsineerimisjärgsete“ meetmete jaoks rahastust peaaegu pole. Liidumaa tervishoiuministeerium (BMG) väidab, et aastatel 2024–2028 rahastab föderaalvalitsus 30 projekti „COVID-19 (pikka COVID-i) pikaajaliste tagajärgedega seotud vajaduspõhise hoolduse uurimiseks ja tugevdamiseks“. Ainult üks neist 30 uurimisprojektist – „PrevCOV“ Ruhri ülikoolis Bochumis – käsitleb lisaks „pikka COVID-ile“ ka vaktsiinikahjustusi. Lisaks on käimas mitu föderaalselt rahastatud „pikka COVID-i“ uuringut, mis on suunatud spetsiaalselt lastele ja noorukitele.
2024. aasta märtsis teatas Saksa Apteekrite Ajakiri (Deutsche Apothekerzeitung) Austraalia Queenslandi osariigis läbi viidud uuringust, milles küsitleti enam kui 5000 inimest sümptomite ja funktsionaalsete häirete kohta aasta pärast viirusinfektsiooni. Tulemus: “Covid-19, gripi ja teiste hingamisteede haigustega patsientide vahel ei olnud erinevusi.” Seetõttu kritiseerisid uuringu autorid selliseid termineid nagu “pikk Covid”. Berliinis tegutsev sisehaiguste spetsialist Erich Freisleben, kes ravis kuni oma pensionile jäämiseni 2023. aastal sadu patsiente, kellel tekkisid Covid-19 süstide järgsed tüsistused, jõudis oma analüüsis järeldusele, et “suure kindlusega” on 90 protsenti kahtlustatavatest “pika Covidi” juhtudest tegelikult vaktsiinivigastused.
Vastuseks Multipolari päringule teatas Paul Ehrlichi Instituut (PEI), et neil “puuduvad andmed pikaajalise või pikaajalise COVID-19-järgse nakatunute arvu kohta Saksamaal” ja suunas päringud Robert Kochi Instituudile (RKI). PEI ei vastanud küsimusele pikaajalise COVID-19-ga nakatunute COVID-19 vaktsineerimisstaatuse kohta. 2025. aasta jaanuaris palus rühm keemiaprofessoreid PEI-lt selgitust nakatumise ja BioNTechi vaktsiiniga “Comirnaty” vaktsineerimise järel toodetud ogavalgu koguse kohta. Keemikute sõnul puuduvad praegu uuringud ega andmed selle kohta, kui palju ogavalku organism vaktsiinidoosi kohta toodab: “Ravimi puhul on ebatavaline, et pärast süstimist organismis oleva farmakoloogiliselt aktiivse aine kogus on teadmata.” Professorite endi arvutuste kohaselt, mis põhinevad kahel uuringul , on vaktsineerimise järel toodetava ogavalgu maksimaalne kogus ligikaudu “100 000 korda suurem kui nakatumise ajal”.
————————
Allikas:
https://multipolar-magazin.de/meldungen/0404
————————–
Märkused hl:
Praktilisi kogemusi, näiteks endise peaarsti dr Jörg-Heiner Mölleri oma, ignoreeritakse süstemaatiliselt. Ta hindab vaktsiinijärgsete vigastuste arvu vähemalt poolele miljonile. Tema kirjelduse kohaselt on vaktsiinijärgne vigastus süsteemne haigus, mis tekib pärast vaktsineerimist, sarnaselt autoimmuunhaigusega ja peaaegu kunagi ei taandu iseenesest. Sellest ajast alates on nende patsientide elu domineerinud sellised sümptomid nagu tugev väsimus, kognitiivsed häired ja autoimmuunne düsautonoomia (ebamäärane üldmõiste mitmesuguste haiguste kohta, mis mõjutavad autonoomse närvisüsteemi (ANS) funktsiooni, mis kontrollib tahtmatuid kehaprotsesse). Paljud on Mölleri sõnul nende sümptomite tõttu “töövõimetud ja sisuliselt kõrvale jäetud”.
Dr Möller peab seost vaktsineerimise kaudu organismi sattuva ogavalguga vaieldamatuks: see valk on tegelikult “väga immunogeenne valk, mis viib paljudel patsientidel liigse immuunvastuseni “, vallandades seeläbi “põletikulise kaskaadi” (põletikuliste sündmuste jada, mis on siiani suures osas arusaamatu). Dr Möller kardab, et see ogavalk “ei paista kunagi kehast lahkuvat”. Seetõttu ennustab ta süngelt, et “see haigus on ravimatu”. Pigem “see põletikuline kaskaad püsib“, kuna ogavalku “toodetakse jätkuvalt, olles jätkuvalt kehale stiimuliks”.
Haiguse tekkes on ogavalgu keskne roll selgitab ka sarnasust COVID-järgse sündroomiga, erinevusega, et COVID-järgsel perioodil vallandab sümptomeid viiruse oga ise, vaktsineerimisjärgsel perioodil aga vaktsiini poolt esile kutsutud ogad. Lisaks on Mölleri hinnangul vaktsiinijärgne periood raskem haigus.
Oma kogemuste põhjal töötas ta välja üheksa kriteeriumi, et eristada COVID-järgset perioodi vaktsiinijärgsest perioodist. Kui seitse neist kriteeriumidest on täidetud, on tegemist vaktsiinijärgse ehk vaktsiinikahjustusega.
Vaata lähemalt:
