Rahvastikuarengu
See, mis järgneb, ei ole retoorikaanalüüs ega poliitiline kommentaar. See on lahkamine. P-
resident räägib, aga mina kuulan, mida sõnade vahelt kostab. Mitte süüdistamiseks –
lahkamine ei ole süüdistus, see on teadmise otsimine. Kui keegi räägib ilusti, ei tähenda see,
et ta valetab. Aga see tähendab, et ta soovib, et teda usutaks. Ja uskumine on ohtlik asi.
Uskumine lülitab välja mõtlemise.
I
Algus on geniaalne. Peaaegu et vääriks auhinda. Mustamäe esimese klassi lapsed. Seitse-
kaheksa-aastased. Nad ütlevad: Mulle meeldib Eesti nii nagu ta on. Ja kohe järgmine: Eesti
on väike, aga seal on häid inimesi. Ja kolmas: "Eesti meeldib seepärast, et see on minu
vanaisa maa.
Kes julgeb pärast seda väita, et Eestis on midagi valesti? Kes julgeb seada kahtluse alla selle
maa, mida lapsed armastavad? Kes julgeb öelda, et vanaisa maa pole enam see, mis ta oli?
Keegi ei julge. Ja just seda ongi vaja. Kui keegi ei julge, siis on kõik hästi. Siis võib edasi
minna.
Aga üks küsimus jääb õhku: mis saab siis, kui vanaisa oli see, kes 1949 küüditati? Või see,
kes 1944 Saksa mundris Vene kuulide ette jooksis? Või see, kes 1991 alles siis aru sai, et
Eesti on olemas, kui seda telekast näidati? Neid vanaisu siin ei ole. Siin on ainult üks vanaisa:
see, kes armastas Eestit ja pärandas selle armastuse meile. Kõik teised vanaisad on kustutatud.
Nad ei sobi pilti. Nad rikuvad ilusat lugu.
II
Siis tuleb arengubioloog. See on hea käik. Poliitik on palju, aga teadlane on veel rohkem.
Teadlasel on faktid. Teadlasel on tõde. Poliitikul on ainult arvamus. Aga kui poliitik ütleb, et
ta on teadlane, siis on tal nii arvamus kui ka tõde. Võitmatu kombinatsioon.
"Arengubioloogina julgen teile kinnitada – aega ei ole võimalik peatada."
See lause teeb korraga mitu asja. Esiteks: ta kinnitab. Mitte väidab, mitte arvab, mitte leiab,
vaid kinnitab. See on kohtu keel. See on tõe keel. Teiseks: ta kinnitab asja, mida on raske
ümber lükata. Aega ei saa peatada. Tõsi. Aga miks seda üldse kinnitada vaja on? Kas keegi on
väitnud vastupidist? Ei ole. Aga kinnitus loob mulje, nagu oleks. Nagu oleks keegi, kes arvab,
et aega saab peatada. Nagu oleks rumal vastane, kelle vastu tark kõneleja saab sõna võtta.
Kui sa kinnitad, et sa ei ole varas, siis sa ütled, et sa võiksid varas olla. Kui sa kinnitad, et
armastad Eestit, siis sa ütled, et võiksid seda mitte armastada. President kinnitab, et aega ei
saa peatada. See tähendab: keegi (kes?) tahab aega peatada. Ja see keegi on ohtlik.
Kes see keegi on? Seda ei öelda. Aga hiljem saame teada. Need, kes tahavad aega peatada, on
samad, kes lõhestavad ühiskonda. Kes tekitavad tülisid. Kes on tülikäivitajad ja ässitajad.
Kes ei mõista, et NATO ja Euroopa Liit on meie maailma nurgakivid. Neid ei pea nimetama.
Piisab, kui nad on olemas. Piisab, kui igaüks võib ise mõelda, kes need olla võiksid. Naaber?
Töökaaslane? See, kes kirjutab Facebookis kriitilisi kommentaare? Kes teab.
III
Siis tulevad numbrid. Numbreid armastatakse. Numbrid ei valeta. Numbrid on objektiivsed.
Möödunud aastal sündis Eestis 9092 last.
Mitte kunagi viimase saja aasta jooksul pole meid nii vähe sündinud.
tervelt 60% eestlastest" tunneb üksildust.
Meist iga neljas tunneb, et ta ei kuulu Eesti ühiskonda.
Muust rahvusest inimeste seas ulatub see protsent suisa neljakümneni.
Iga number on tõsi. Aga miks just need numbrid? Miks mitte need, mis näitavad, et eluiga on pikenenud? Või et internetiühendus on maailma parim? Või et välisinvesteeringud kasvavad?
Neid ei ole. On ainult need, mis teevad haiget. Need, mis tekitavad ärevust ja ei lase sul
magada. Need, mis sunnivad otsima lahendust.
Statistika on nagu laternapost – valgustab, aga ise ei liigu. Aga see laternapost on pandud
täpselt sinna, kus on kõige pimedam. Mitte sellepärast, et mujal ei oleks pime, vaid
sellepärast, et siin on kõige kasulikum näidata, et on pime.
Üksildus. 60 protsenti. See on palju. Aga mida see number tegelikult ütleb? Kas see ütleb, et
me ei oska üksteisega rääkida? Et meil pole aega? Et me kardame? Ei. See ütleb ainult ühte:
60 protsenti. Number ise ei tee midagi. Aga kui seda öelda teatud viisil, teatud kohas, teatud
ajal, siis hakkab see elama. Hakkab kasvama. Muutub tõeks, mis pole enam number, vaid
tunne.
IV
"Kõvad kärajad oleme me alati olnud. Eks meie seas ole varemgi leidunud tülikäivitajaid ja
ässitajaid, parastajaid ja solvujaid, kuid tänane arvamuskius, laiemalt arutelukultuuritus
ehmatab oma labasuse ja ulatusega."
Siin ta on. See, milleks kogu eelnev ettevalmistus tehti. Nüüd võib öelda, mida tegelikult
öelda taheti. Et on inimesi, kes on halvad. Et nad on alati olnud, aga nüüd on neid liiga palju.
Et nad teevad haiget. Et nad tuleb kuidagi… peatada.
Aga kuidas? Seda ei öelda. Öeldakse hoopis: Palun ärge lõhestage ühiskonda lühiajalise
kasu nimel.
See on palve. Aga see on ka ähvardus. Sest kui palve ei aita, siis… mis siis saab? Seda ei
öelda. Aga igaüks teab. Igaüks tunneb. Igaüks on näinud, mis juhtub nendega, kes liiga palju karjuvad. Kes liiga palju küsivad. Kes ei oska õigel ajal vait olla.
Vaikimine on nõusolek, aga vaikimine on ka hirm. Siin tahetakse, et inimesed vaikiksid. Aga kas sellepärast, et nad nõustuksid? Või sellepärast, et nad kardaksid? Võib-olla mõlemat.
Võib-olla ongi kõige parem, kui keegi enam ei tea, miks ta vaikib.
V
Vaikus, sest keegi ei julge enam oma mõtteid välja öelda. Ja seejärel ükskõiksus.
President ütleb selle ise. Ta tunnistab ohtu. Ta teab, mis juhtub, kui inimesed kardavad. Aga samal ajal… samal ajal on just tema see, kes on loonud olukorra, kus kartus võib tekkida.
Mitte tahtlikult. Mitte pahatahtlikult. Aga paratamatult. Sest kui sa ütled, et on olemas
tülikäivitajad ja ässitajad", siis sa ütled ka, et on olemas need, keda võib sildistada. Ja kui sildistamine on võimalik, siis on ka hirm võimalik. Ja kui hirm on võimalik, siis on vaikus
paratamatu. Või mis tunne on mõrtsukatele ordeneid jagada teades et nad on tapnud inimesi?
Kas see ongi paratamatus?
Kui sa näitad näpuga, siis kolm sõrme näitavad enda poole. President näitab näpuga. Aga ta ei märka, et kolm sõrme näitavad tema enda poole. Tema enda kõne poole. Tema enda sõnade poole. Mis need sõnad tegelikult teevad? Või kui palju kuningaid peame veel kummardama
et helge tulevik kohale jõuaks? Põlved on juba kulunud aga ikka on vähe, Vähe kelle jaoks
… ?
VI
Lõpus tuleb lootus. Nagu peab. Ilma lootuseta ei saa. Lootus on see, mis paneb inimesi
taluma. Lootus on see, mis teeb võimalikuks homme uuesti kuulata. Uuesti uskuda. Uuesti
loota.
Tulevik sõltub meie igaühe valikutest. Tulevik on meie peos.
Ilus lause. Peaaegu et tõsi. Aga kas see on tõsi? Kas inimesed, kes elavad ühiskonnas, kus
neid pidevalt emotsionaalselt mõjutatakse, kus nende tähelepanu juhitakse kindlatele
teemadele ja kõrvale teistest, kus autoriteedid ütlevad neile, mida mõelda – kas need inimesed saavad teha tõeliselt vabu valikuid? Või meile jälle valetatakse? valetatakse nii nagu ennegi.
Vabadus on see, kui sa saad öelda ei. Aga siin ei öelda kunagi ei. Siin öeldakse alati jah. Jah
NATO-le. Jah Euroopa Liidule. Jah koolide kinni panekule. Jah surnuks süstimisele ja
narkomaaniale. Jah alkoholismile. Jah ajupesumeediale, Ja reikopitelevisoonile ja edetabelitele. Jah mõistusevabadusele. Jah tehisintellektile. Jah, jah, jah. Ja see jah on nii vali,
et ei-d pole enam kuulda. Ei-d, mis küsiksid: kas see on ikka õige? Kas see on ikka hea? Kas see on ikka ainus võimalik? Miks meie ülikoolid on meie ühiskonna arengust välja lülitatud.
Miks me ei kuule nende juhtuvat rolli ? Miks meile pidevalt seda kartulikotti pähe surutakse
kust midagi läbi ei paista?
Seda ei ole enam kuulda.
VII
Nii et mis siis saab? Saab see, et ühiskond muutub. Mitte sõdade läbi, mitte revolutsioonide
läbi, mitte katastroofide läbi. Aga palju vaiksemalt. Palju pehmemalt. Palju sõbralikumalt.
Inimesed hakkavad uskuma, et nad teevad ise valikuid. Aga tegelikult on valikud juba tehtud.
Nemad ainult täidavad ära need, mis on ette nähtud ja see ongi orjadele juba vabadus. Nad on nagu näitlejad, kes usuvad, et nad improviseerivad, aga tegelikult loevad ette antud teksti.
Tekst, mis on kirjutatud nii, et igaüks arvab, et ta kirjutas selle ise.
Kõige parem tsensuur on see, kui keegi enam ei mäleta, mida ta öelda tahtis. Siin ei keelata midagi. Siin ei keelata mitte midagi. Aga samas kaotatakse ära see, mis võiks olla teisiti. See,
mis võiks olla vastu. See, mis võiks olla ohtlik. Mitte keeluga, vaid unustamisega. Mitte
vägivallaga, vaid sõbralikkusega. Mitte hirmuga, vaid armastusega.
Lapsed on head kogu aeg.
See on viimane lause enne õnnitlust. Lapsed on head. Kõik lapsed. Kogu aeg. Aga kas see on tõsi? Kas lapsed on head kogu aeg? Või on headus midagi, mida õpetatakse? Midagi, mida sunnitakse? Midagi, mida nõutakse? Või see te mõni laps võib aja möödudes isegi
täiskasvanuks saada ja oma peaga mõtlema hakata?
Headus on kuulekus. Head lapsed on need, kes teevad, mida öeldakse. Head kodanikud on
need, kes usuvad, mida räägitakse. Head eestlased on need, kes ei küsi, kas vanaisa maa on
ikka veel alles. Nad ei küsi enam isegi seda, kellele see maa kuulub kui nad maksuametile
selle eest obrokit maksavad.
Aga kus ta on, see meie maa kui valitsevad nemad? Kas vanaisa maa on alles? Või on ta
muutunud millekski muuks? Millekski, mida vanaisa enam ära ei tunneks? Millekski, mida
me isegi ei tunne, sest me ei vaata ja me ei näe isegi siis kui vaatame, me kuule isegi siis kui kuulame – me usume et nii on ? Me usume seda mida öeldakse ja öeldakse seda mis ütlejatele kasulik on. Usume sedavõrd et peeglisse vaadates enam enda nägu enam äragi ei tunne, sest ta on muutunud võõraks.
