Aastakümneid peeti absurdseks ideed, et sõjalised struktuurid, luureagentuurid, ülemaailmsed tervishoiuasutused ja ravimifirmad võiksid olla üha enam omavahel seotud. Kuid pärast COVID-19 pandeemiat on vaieldamatu, et see ühinemine on juba ammu reaalsuseks saanud – nii USA-s kui ka Euroopas.
Kunagi rangelt eraldiseisvad valdkonnad – rahvatervis, kaitse, infosõda ja biotehnoloogia – sulanduvad üha enam julgeolekupoliitiliseks kompleksiks.
See sai eriti ilmseks USA-s toimunud operatsiooni Warp Speed ajal. Seal töötasid käsikäes USA kaitseministeerium, sõjaväe logistikastruktuurid, DARPA, BARDA ja suured ravimifirmad nagu Pfizer ja Moderna. Sõjavägi koordineeris tarneahelaid, infrastruktuuri ja vaktsiinide levitamise osi. Samal ajal voolas miljardeid dollareid valitsuse raha eraettevõtetesse.
Kuid see areng ei alanud COVIDiga.
Aastaid varem oli USA sõjaline uurimisagentuur DARPA juba suuri investeeringuid mRNA-tehnoloogiatesse, sünteetilisse bioloogiasse, pandeemiaplatvormidesse ja niinimetatud kiirreageerimisvaktsiinidesse. Ametlikult tehti seda bioloogilise ohu ennetamise ja riikliku julgeoleku raames. Kriitikud näevad seda aga püsiva biojulgeolekutööstuse arendamisena, kus tervisekriise vaadeldakse üha enam sõjalisest vaatenurgast.
Ka Euroopa on sellesse arengusse sügavalt kaasatud.
ELi agentuuri HERA loomisega loodi Euroopa struktuur tervisealaste hädaolukordade, vaktsiinide hankimise ja kriisidele reageerimise tsentraliseeritud haldamiseks. Samal ajal käivitati mRNA-tehnoloogiate mitme miljardi euro suurused rahastamisprogrammid. Ettevõtted nagu BioNTech arenesid vaid mõne aastaga spetsialiseerunud biotehnoloogiaettevõtetest strateegilisteks tegijateks Euroopa julgeoleku- ja tööstuspoliitikas.
Lisaks on oluline NATO roll.
Sest sõjaline liit ei tegele enam ainult tankide, rakettide või traditsioonilise sõjapidamisega. NATO on aastaid määratlenud niinimetatud hübriidohte peamise julgeolekuriskina. Nende hulka kuuluvad lisaks küberrünnakutele ja terrorismile ka desinformatsioon, psühholoogiline manipuleerimine, tervisekriisid ja ühiskondlik ebastabiilsus.
NATO ametlikes dokumentides käsitletakse avalikult “kognitiivset sõda” ja vajadust muuta elanikkond ebasoovitavate narratiivide suhtes vastupidavaks. Uurimisprogrammid keskenduvad käitumise kontrollile, teabehaldusele ja ühiskondlikule manipuleerimisele digitaalsfääris.
See, mis kunagi kõlas düstoopilise ulmena, on nüüd leitav lääne julgeolekuaparaatide avalikult kättesaadavatest strateegiadokumentidest.
Rahvatervise ja infokontrolli piirid muutuvad üha hägusemaks.
Pandeemia ajal tegid valitsused, platvormiettevõtted, rahvusvahelised organisatsioonid ja meediakanalid tihedat koostööd, et edendada teatud narratiive ja teisi maha suruda. Kriitilisi hääli tsenseeriti, algoritmiliselt piirati või avalikult diskrediteeriti – sageli viidates „desinformatsioonile“ või „rahvatervise ohustamisele“.
Paralleelselt tekkisid globaalsed struktuurid teabe ja käitumise jälgimiseks.
WHO töötab uute pandeemiakokkulepete ja varajase hoiatamise süsteemide kallal. EL laiendab digitaalse identiteedi ja tervishoiu taristuid. NATO strateegid arutavad avalikult elanikkonna psühholoogilist stabiilsust infosõja kontekstis. Suured tehnoloogiaettevõtted arendavad tehisintellekti süsteeme sisu automatiseeritud modereerimiseks. Samal ajal saavad ravimifirmad miljardeid valitsuse garantiisid ja lepinguid.
Seega ei ole enam oluline küsimus, kas need võrgustikud eksisteerivad.
Need on nähtavalt olemas ja dokumenteeritud.
Tegelik küsimus on: kui kaugele see ühinemine juba ulatub?
Sest kui tervisekriise käsitletakse üha enam julgeolekuküsimustena, siis nihkub demokraatlikes ühiskondades automaatselt võimu tasakaal. Otsustusprotsess liigub traditsioonilistest parlamentaarsetest protsessidest eemale ekspertvõrgustike, julgeolekuasutuste, rahvusvaheliste organisatsioonide ning avaliku ja erasektori partnerluse suunas.
Seetõttu hoiatavad kriitikud uue tehnokraatliku valitsemisvormi eest, milles hirm, kriisiohjamine ja digitaalne kontroll võivad olla püsivalt seotud.
See areng on eriti oluline uute projektide valguses, mis hõlmavad tehisintellekti, biosensoreid, digitaalset tervise jälgimist ja mRNA platvorme. Paljusid neist tehnoloogiatest ei arendata enam isoleeritult, vaid pigem turvalisuse ja kriisiohje raamistikus.
Avalikkus saab sellest tavaliselt teada vaid killustatult.
Sest enamik kodanikke ei tea ikka veel, kui tihedalt on omavahel seotud sõjavägi, julgeolekuaparaadid, farmaatsiatööstus ja globaalsed tervishoiustruktuurid.
Ja võib-olla ongi see just selle arengu kõige olulisem punkt:
Tegelik saladus ei seisne mitte nende struktuuride olemasolus, vaid selles, kui vähe nendest avalikult räägitakse.
Allikad:
Valmisolekust tegutsemiseni: HERA roll ELi avalikus ja ülemaailmses tervisejulgeoleku arhitektuuris
Tervishoiualaste hädaolukordade valmisolek ja reageerimine (HERA)
Viiruseohu kõrvaldamine: kaks kuud, et peatada pandeemia X võimust võtmast
P3: Pandeemia ennetamise platvorm
