Tervishoiusüsteemi digitaliseerimist peetakse ammu oodatud sammuks edasi. Vähem bürokraatiat, parem hooldus, tõhusamad protsessid – see on lubadus. Kuid see, mida Saksamaal praegu elektroonilise patsiendiandmete (ePA), tervisekaardi ja EUDI-rahakoti nime all edendatakse, on palju enamat kui lihtsalt tehniline uuendus. See on infrastruktuuri arendamine, mis seob identiteedi, tervise ja juurdepääsu avalikele teenustele enneolematul viisil.
Ja see ongi täpselt probleem.
Patsiendilt andmeliideseks
Elektroonilist patsiendikaarti mitte ainult ei laiendata – sellest on tagaukse kaudu saamas kohustuslik lahendus. Üleminek loobumissüsteemile tähendab, et kõik kaasatakse automaatselt, kui nad aktiivselt vastu ei ole. See pole väike detail, vaid põhimõtteline paradigma muutus.
Samal ajal seotakse tervishoid digitaalse identiteediga. Igaüks, kes soovib tulevikus meditsiiniteenustele ligi pääseda, peab end digitaalselt tuvastama – lõppkokkuvõttes Euroopa EUDI rahakoti kaudu. See, mida müüakse mugavusena, kehtestab tegelikult uue juurdepääsunõude: ilma digitaalse identiteedita ei ole sujuvat juurdepääsu tervishoiusüsteemile.
Biomeetria kui peavõti
Biomeetriliste andmete roll on eriti kriitiline. Sõrmejäljed, näotuvastus ja muud meetodid on mõeldud autentimise “turvalisemaks” muutmiseks. Kuid turvalisusel on oma hind: biomeetria on asendamatu. Ohustatud parooli saab muuta – nägu mitte.
See teeb inimkehast endast võtme süsteemi jaoks, mis hõlmab üha rohkem eluvaldkondi. Väärkasutamine pole mitte ainult võimalik, vaid potentsiaalselt ka pöördumatu.
Vaikne võimuvahetus
Ametlikult rõhutatakse, et kasutajatel peaks säilima kontroll oma andmete üle. Kuid arhitektuur räägib teistsugust lugu. Kui identiteet, terviseandmed ja juurdepääsuõigused on tehniliselt omavahel põimunud, tekib süsteem, kus kontrolli teostatakse üha enam struktuuriliselt, mitte individuaalselt.
Seega pole oluline küsimus mitte see, kas süsteem on praktiline,
vaid pigem see, kes määratleb reeglid – ja kes saab neid eirata?
Sest need, kes ei osale, on sisuliselt kõrvale jäetud. Seega muutub digitaliseerimine pigem nõudeks kui valikuks.
Terviseandmed toorainena
Lisaks on olemas strateegiline mõõde: terviseandmeid peetakse teadusuuringute, tehisintellekti ja majandusliku innovatsiooni peamiseks ressursiks. Nende andmete tsentraliseerimine on poliitiliselt soovitav ja majanduslikult atraktiivne.
Kuid mida väärtuslikumaks andmed muutuvad, seda suurem on surve neid kasutada, jagada ja analüüsida. Piir meditsiinilise kasu ja süstemaatilise andmete kasutamise vahel muutub üha hägusemaks.
Süsteem, mis on suurem kui tervis
See, mida tervishoiusektoris praegu arendatakse, ei ole isoleeritud projekt. See on osa laiemast digitaalse identiteedi strateegiast ELi tasandil. EUDI rahakotti on tulevikus kavas kasutada mitte ainult tervishoiuteenuste jaoks, vaid ka suhtlemiseks avaliku sektori asutuste, finantsteenuste ja erasektori rakendustega.
See loob järk-järgult universaalse identiteedisüsteemi, mille üks tundlikumaid ehitusplokke on terviseandmed.
Kokkuvõte: edasiminek ilma vaidlusteta
Rakendamise viis tõstatab põhimõttelisi küsimusi, mida poliitilises diskursuses avalikult peaaegu ei arutata.
Asi pole ainult efektiivsuses.
See puudutab võimu, kontrolli ja sotsiaalse osalemise tingimusi digitaalajastul.
Süsteem, mis sekkub inimeste ellu nii sügavalt, vajab enamat kui tehnilist teostatavust ja poliitilisi eesmärke. See vajab laiaulatuslikku ja ausat arutelu selle üle, kus peaksid piirid olema.
Sest kui identiteet, tervis ja juurdepääs on lahutamatult seotud, on lõppkokkuvõttes kaalul enamat kui lihtsalt digitaalne progress.
Allikad:
Nect toob biomeetrilise tuvastamise Saksamaa tervishoiusüsteemi
