Ma täiesti siiralt ütlen (ja see on minu isiklik seisukoht), et olen mõnevõrra pettunud paljude meie ajakirjanike töös ja kajastuses. Isiklikud sümpaatiad ei tohi mingil juhul selles töös seguneda objektiivse kajastusega. Nii näidati meile viimastel päevadel läbi meie riigi meedia, et duell nende kahe (Trump vs Harris) on tasavägine. Jätan siinkohal tulemuste laekumisel leinamuusika ning ajakirjanike väljendused kritiseerimata.
Riikide huvid võivad kattuda, kuid olla ka erinevad. See, mis võib sobida Trumpile ja Ameerika Ühendriikidele, võib sobida Eestile, kuid see ei pruugi olla nii igal võimalikul juhul ja tingimata. Teisisõnu, väikeriigil on suurriiklike huvide mänguväljal arukas püüda toime tulla tekkinud olukordadega, mis üldiselt kujunevad niikuinii üle väikeriikide peade.
Kuid väikeriikidel on huve, mille suhtes mööndusi teha ei saa. Nende hulgas on huvi säilitada rahvusriik, iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus. Alati on võimalik tuua mängu erinevaid nüansse, rääkida olukordade võrreldamatusest ning keskenduda reaalpoliitikale. Ent usun, et eestlaste ja Eesti rahvusriigi jaoks ei saaks tõsiseltvõetavalt tekkida küsimust näiteks Ida-Virumaa loovutamises agressorile selleks, et agressor taltuks ja saavutada rahu.
Rahu ei ole privileeg. Rahu on enesestmõistetav normaalsus. Agressioonisõda on ebanormaalsus. Agressioonisõja eesmärkide saavutamise aktsepteerimine tähendab igal juhul ebanormaalsuse normaliseerimist. Normaliseeritud ebanormaalsusest saab uus normaalsus. Ja selles uues normaalsuses on juba normaalne, et suurriiklikud huvid võivad haarata endale tükke teiste, suveräänsete riikide territooriumidest.
Niisugune uus normaalsus ei ole Eesti riigi ega rahvuse huvides. Ka suurriikide endi nägemus ei pruugi alati olla lõpuni usaldusväärne, kui vaadata, milliseks on kujunenud olukord Ukrainas 30 aastat pärast Budapesti memorandumit, millega Ukraina sai USA-lt, Ühendkuningriigilt ja Venemaalt n.-ö. julgeolekutagatised tuumarelva loovutamise eest. Ei saa välistada, et kui Ukraina ei oleks tookord kaasa läinud suurriikide plaani või isegi nõudmistega, oleks ta praegu paremal positsioonil ja vahest isegi normaalsuses, mida saaks nimetada rahuks.
Kirjeldatud uues normaalsuses aga ei paista enam põhjusi, miks peaksid suurriiklikud huvid rahunema juba esimese suutäie järel või peatuma alles protsessi alguses. Kui need põhjused on siiski olemas, peaksime neid tõsiselt kaaluma, aga ebamäärased lootused jääda oma lojaalsuse või millegi muu eest teisele poole rindejoont ei pruugi niisugusteks põhjusteks kvalifitseeruda, niikaua kui ei ole põhjust neis kindel olla.
Väikeriikidel ei jää muud üle kui tegutseda reaalpoliitikas ja teostada oma huve nii hästi, kui vähegi õnnestub, kuid sisuliselt sekkuda teiste suveräänsete riikide territooriumi jagamisse või väljendada tegeliku tagatiseta rahutagatisi ei ole väärikas. Väärikuse kaotamine reaalpoliitika nimel on väikeriigi ja väikerahvuse jaoks hävitavate tagajärgedega ning koos riikliku väärikusega kaob suveräänsus juba peaaegu iseenesest.
Eesti riigi päästmine ning siinne heaolu sõltub kõige rohkem ikkagi siin tehtavatest otsustest! Seega kui oleme oma pidustused või leina lõpetanud, võtkem oma riigi poliitika taas fookusesse ning tehkem seda hoolsamini kui kunagi varem. Elame ärevatel aegadel!
/Silver Kuusik, EERK/
