Kui reitinguagentuur paneb tehisintellekti majanduslike tagajärgede aruandele lihtsalt pealkirjaks „See on läbi”, tasub seda lähemalt uurida.

Sest hoiatus ei tule tehisintellekti mõjutajalt ega ettevõttelt, mis soovib müüa oma tehisintellekti tooteid.

Egan-Jones Ratings on 1995. aastal asutatud USA reitinguagentuur, mis annab hinnanguid ettevõtetele ja finantstoodetele ning nõustab institutsionaalseid investoreid, varahaldureid ja finantsasutusi. Ettevõte on registreeritud USA väärtpaberite ja börsikomisjonis (SEC) riiklikult tunnustatud statistilise reitingu organisatsioonina (NRSRO). Agentuuril on ka Euroopa väärtpaberite ja turujärelevalve asutuse (ESMA) ja Ühendkuningriigi finantsjärelevalve ameti (FCA) sertifikaat ning USA riiklik kindlustuskomisjon (NAIC) tunnustab seda reitingupakkujana.

Seega kuulub Egan-Jones sellesse finantsmaailma, mille ülesanne on riske võimalikult varakult tuvastada.

Ja seesama asutus ütleb nüüd sisuliselt:

Tehisintellekt on ületanud läve. Majanduse ulatuslik murrang on nüüd peaaegu kindel.

Aruanne on suunatud eelkõige kogenud institutsionaalsetele investoritele ja riskihalduritele. Autorid kavatsevad pakkuda neile suuniste raamistikku enne majanduslike tagajärgede edasist levikut.

Suur eksiarvamus: tehisintellekt ei muuda töötajaid lihtsalt produktiivsemaks.

Egan-Jonesi sõnul ei mõista paljud ettevõtted ikka veel, mis tulemas on. Nad üritavad tehisintellekti abil oma olemasolevaid protsesse kiiremaks ja tõhusamaks muuta. Kuid see on vale lähenemisviis.

Tõeline revolutsioon seisneb selles, et tulevikus suudab käputäis tehisintellektiga inimesi teha ära tööd, mis täna nõuab tervete osakondade või ettevõtete tööd.

Egan-Jones peab isegi mõeldavaks, et ettevõtted saaksid praktiliselt ilma töötajateta toimida. See ei oleks tavaline automatiseerimislaine. See pööraks praeguse seose ettevõtte suuruse, personali ja majandustulemuste vahel pea peale.

Tehisintellektiga töötajat ei asenda mitte tehisintellektiga töötaja, vaid potentsiaalselt väike tehisintellektiga ettevõte, mis asendab tuhandete töötajatega ettevõtte.

Tehisintellekt ei maga, ei võta puhkust ja töötab 24 tundi ööpäevas.

Inimtöötaja töötab kaheksa või kümme tundi. Tehisintellekt jätkab tööd. Öösiti. Nädalavahetustel. Samal ajal kui sülearvuti on suletud.

Egan-Jones viitab süsteemidele, mis suudavad nüüd iseseisvalt pilves ülesandeid töödelda. Seega muutub produktiivne töö ööpäevaringseks protsessiks, just nagu see on juba ammu toimunud ka veebikaubanduses.

See muudab ettevõtete jaoks põhimõtteliselt olukorda. Miks maksta kümnele inimesele ülesande eest, kui kaks inimest saavad tehisintellekti abil sama tulemuse?

Ja miks maksta saja töötunni eest, kui märkimisväärse osa tulemusest saab toota mõne minutiga?

Juristid, pankurid, konsultandid, audiitorid: nüüd on aeg hästi tasustatud kontoritöödeks.

Eriti plahvatusohtlik on see, keda Egan-Jones ohus olevaks peab.

See ei puuduta peamiselt tehasetöölisi. See puudutab hästi tasustatud teadmusmajandust: juriste, investeerimispankureid, juhtimiskonsultante, audiitoreid, insenere, juhte. Need sektorid müüvad peamiselt teadmisi ja tööaega.

Just siin tulebki mängu tehisintellekt.

Egan-Jones toob tähelepanuväärse näite: KPMG nõudis, et tema enda audiitor Grant Thornton UK annaks tehisintellekti abil saavutatud tootlikkuse kasvu kliendile edasi – ja sundis maksma 14-protsendilist tasu vähendamist.

See võib olla alles algus. Sest kui audiitor vajab tehisintellektiga töötamiseks oluliselt vähem tunde, küsivad teised kliendid sama küsimust:

Miks peaksime jätkuvalt vana hinda maksma?

Juhtimiskonsultantide ärimudel on sattunud surve alla.

See muutub veelgi selgemaks juhtimiskonsultantide puhul. Nende toode koosneb sageli analüüsidest, mudelitest ja esitlustest. Kuid tehisintellekt suudab nüüd sellist tööd väga lühikese ajaga toota.

See tekitab ebameeldiva probleemi:

Kuidas müüa kliendile 100 arveldatavat töötundi, kui masin suudab märkimisväärse osa tööst minutitega ära teha?

Seetõttu ootab Egan-Jones professionaalsetele teenustele märkimisväärset hinnasurvet. Ja aktsiaturul on juba hoiatavaid märke näha.

Pärast seda, kui Anthropic teatas, et Claude Code’i saab kasutada vanade COBOL-süsteemide moderniseerimiseks, kaotas IBM aruande kohaselt ühe kauplemispäevaga 13 protsenti oma turuväärtusest – see oli ettevõtte halvim kauplemispäev alates 2000. aastast.

Finantsturud hakkavad ilmselt mõistma, mis juhtub, kui tehisintellektist saab mitte ainult tööriist, vaid ka konkurent olemasolevatele ärimudelitele.

Isegi ülemused võivad lõpuks üleliigseks muutuda.

Eriti tähelepanuväärne on veel üks Egan-Jonesi ennustus:

Juhid võivad olla isegi suuremas ohus kui nooremad töötajad. Seda seetõttu, et juhid müüvad peamiselt kogemusi, oskusteavet ja otsustusoskusi. Tänu tehisintellektile on oskusteave aga ootamatult peaaegu piiramatult kättesaadav. Praegu on juhtidel aga oluline eelis:

Nad otsustavad ise, keda vallandatakse. See kaitseb neid esialgu.

Kuid Egan-Jones hoiatab: see võim annab juhtidele vaid aega. See ei garanteeri mingil juhul, et nende endi töökohad jäävad pikas perspektiivis alles.

Järsku muutub suur tööjõud probleemiks.

Aastakümneid oli suurus konkurentsieelis. Rohkem töötajaid tähendas rohkem teadmisi, suuremat tootmist ja suuremat turuvõimu. Tehisintellekt suutis selle loogika ümber pöörata.

Egan-Jones hoiatab isegi, et suur tööjõud võib esindada ettevõtte negatiivset väärtust, sest suured organisatsioonid on uute süsteemide rakendamisel aeglasemad ja reageerimisel tülikamad.

Samal ajal saavad pisiettevõtted äkki pakkuda teenuseid, mis varem nõudsid tuhandeid töötajaid.

Turule sisenemise tõkked lagunevad.

Väike tehisintellektil põhinev meeskond võiks juba pakkuda suure advokaadibüroo teenuseid ja kasvada ilma aastaid personali komplekteerimiseta. See võib tähendada, et just see, mis on ettevõtteid aastakümneid tugevaks teinud – nende suurus –, saab nende nõrkuseks.

Seejärel satuvad riskikapitalistid surve alla.

Egan-Jonesi sõnul ulatuvad tagajärjed palju kaugemale.

Startupid on traditsiooniliselt vajanud miljoneid investoreid arendajate, inseneride ning turundus- ja müügimeeskondade palkamiseks. Aga mis juhtub, kui tehisintellekt asendab olulise osa neist töötajatest? Startupid vajavad vähem kapitali. Ja kui ettevõtted vajavad vähem kapitali, kaotavad need, kes seda pakuvad, võimu.

Seetõttu räägib Egan-Jones “raha hiilivast devalveerimisest”.

Riskikapitalifirmad võivad kaotada mõjuvõimu ja nende tootlus võib väheneda. Eriti tähelepanuväärne on agentuuri hinnang, et vähesed investorid on seda arengut seni oma hinnakujunduses arvesse võtnud.

Kinnisvaraturg võiks järgneda.

Tehisintellekti revolutsioonist võib potentsiaalselt saada ühiskondlik probleem.

Sest koondamised ei lõpe tehase väravas.

Egan-Jones keskendub Ameerika kinnisvaraturule. Paljud hüpoteegid põhinevad kahel sissetulekul.

Kui üks partner kaotab töö, võib leibkond olla sunnitud oma maja kuue kuni kaheteistkümne kuu jooksul müüma. Samal ajal on koduomanik muutunud märkimisväärselt kallimaks.

1984. aastal maksis uus maja keskmiselt umbes 3,6 korda rohkem kui leibkonna mediaansissetulek. 2025. aastaks oli see näitaja tõusnud 4,7 korda aastasissetulekust. See tähendab, et paljudel peredel puudub rahaline puhver, et pikema aja jooksul palgakaotust katta.

Kui tehisintellekt peaks teadmistepõhises majanduses tegelikult suuremaid koondamislaineid põhjustama, võib see käivitada ahelreaktsiooni:

Töökoha kaotus → sissetulekute vähenemine → sundmüügid → kinnisvarahindade langus.

Egan-Jones ootab lühiajaliselt vastavat langussurvet eluasemeturule.

Aruande kõige olulisem lause

Kõigi analüüside hulgas on üks lause, mis võtab kokku kogu prognoosi:

„See mõjutab kõiki, kes ekraani ees töötavad.“ See ongi tegelik hoiatus. Esimene suur automatiseerimise laine asendas lihasjõu. Robotid võtsid üle tehasetöö. Uus laine mõjutab midagi muud:

inimteadmised.

Ja seega esmakordselt massiliselt mõjutades neid kutserühmi, kes varem uskusid, et automatiseerimine mõjutab peamiselt teisi.

Juristid, pankurid, programmeerijad, konsultandid, raamatupidajad, analüütikud, insenerid ja juhid said nüüd kogeda seda, mida tööstustöölised kogesid eelmistes automatiseerimislainetes.

Võimalik, et palju kiiremini.

Miks sellel hoiatusel on kaalu

Egan-Jones ei ole lihtsalt mingi äriveebisait. Firma on krediidiriske hinnanud alates 1995. aastast ja töötab professionaalsete finantsturu osaliste heaks. Ettevõtte enda avalduste kohaselt järgib ettevõte teadlikult investoritele orienteeritumat mudelit ja rõhutab oma sõltumatust pankadest ja ettevõtetest, mida ta hindab.

SEC loetleb Egan-Jonesi registreeritud NRSRO reitinguagentuurina.

Samuti on tähelepanuväärne nende minevik: Egan-Jones juhib tähelepanu sellele, et nad alandasid Enroni ja WorldComi reitingu rämpspanga staatusesse kuid enne seda, kui seda tegid suuremad reitinguagentuurid. Need varajased hoiatused said agentuuri maine oluliseks osaks.

Muidugi ei tähenda see, et nende praegune tehisintellekti ennustus tingimata täide läheb.

Ja Egan-Jones ise selgitab otsesõnu, et artiklit ei kirjutanud krediidianalüütikud ja seda ei tohiks mõista kui üksikute ettevõtete krediidikvaliteedi ametlikku hinnangut.

Kuid just sel põhjusel tuleks teha selge vahe:

See ei ole reitinguagentuuri ametlik maailmamajanduse alandamine. See on professionaalsetele investoritele suunatud strateegiline riskianalüüs väljakujunenud reitinguagentuuri vaatenurgast.

Ja nende sõnum ei saaks olla selgem:

Tehisintellekt ei muuda lihtsalt meie igapäevaseid töörutiine. See võib seada kahtluse alla miljonite hästi tasustatud ekraanipõhiste töökohtade majandusliku vajaduse.

Kui see juhtub, ei piirdu see ainult tööturuga. Tasud, ettevõtete väärtused, riskikapital, reklaam ja kinnisvara satuvad kõik samaaegselt surve alla.