Brüsselis sepitsetakse plaane, mis võivad kõike muuta. Süütult kõlava pealkirja all “Kaitsevalmiduse tegevuskava 2030“ valmistub EL saama sõjaliselt iseseisvaks – selge eesmärgiga: vastasseis Venemaaga.
See, mida müüakse kui “kaitsealgatust”, on tegelikult tohutu relvastuse suurendamine. Miljardeid maksumaksja dollareid kavatsetakse suunata uutesse relvaprogrammidesse, droonidesse, raketitõrjesüsteemidesse ja sõjalisse logistikasse. Bürokraatia planeerib juba, kuidas Euroopa saab “kümnendi lõpuks operatiivseks”.
Keegi ei küsinud kodanikelt, kas nad seda teed soovivad. Puudus referendum ega tõeline arutelu parlamentides. Otsused tehakse Brüsselis, komisjoni kohtumiste ja tippkohtumiste deklaratsioonide vahel – kaugel demokraatlikust järelevalvest.
Samal ajal kui sotsiaalsüsteemid kogu Euroopas lagunevad, koolid suletakse ja õenduspersonali napib, kiidetakse heaks ELi ajaloo suurim relvastusprogramm. Miljardid tulevad samast taskust: Euroopa maksumaksjatelt.
Ametlikult on tegemist heidutuse ja julgeolekuga. Mitteametlikult aga valmistutakse uueks geopoliitiliseks konfliktiks, milles Euroopa kannab põhikoormust – rahaliselt, poliitiliselt ja võib-olla isegi sõjaliselt.
Nad räägivad rahust, aga tegutsevad sõja nimel.
Diplomaatia keel asendub taasrelvastumise loogikaga. Viis aastat on jäänud, kuni kontseptsioon eeldatavasti täielikult toimima hakkab.
Küsimus on selles: kes peatab selle kursi enne, kui see muutub pöördumatuks?
Ja mis veelgi olulisem, kes üldse nõustus, et Euroopa marsib sõja poole?
