Saksamaa teel sõja poole? Scott Ritteri analüüs
14. juulil 2025 eetris olnud saates „Judging Freedom“ vestleb kohtunik Andrew Napolitano endise USA merejalaväelase ja relvainspektori Scott Ritteriga Euroopas eskaleeruvatest pingetest, eriti küsimusest, kas Saksamaa kantsler Merzi juhtimisel on teel sõja poole. Ritter kritiseerib teravalt USA praegust poliitikat president Donald Trumpi juhtimisel ning hoiatab sõjalise vägede koondumise ohtude ja geopoliitiliste eksimuste eest, mis võivad viia maailma suurema konflikti äärele.
Trumpi relvatarned Ukrainale: mõttetu samm
Ritter kommenteeris president Trumpi hiljutist teadaannet suurendada drastiliselt relvatarneid Ukrainasse Euroopa liitlaste kaudu karmilt: „See saavutab midagi. See on ülima rumaluse küsimus.“ Ta rõhutas, et seda operatsiooni juhib CIA, mitte Pentagon ega välisministeerium, mis viitab ebatraditsioonilistele ja läbipaistmatutele meetoditele. „CIA külastab riike, kellel on relvasüsteeme ja korraldab nende süsteemide kõrvalejuhtimise väljaspool tavapäraseid hankekanaleid,“ selgitab Ritter. Ta kritiseeris asjaolu, et USA ei puutu oma relvavarusid, kuid avaldab survet sellistele riikidele nagu Hispaania ja Saksamaa, et need loovutaksid oma Patriot raketipatareid.
Ritter kahtleb, kas Ukrainal on võimekus neid süsteeme tõhusalt kasutada: „Ukrainal pole 17 pataljoni jaoks väljaõppinud sõdureid. Venemaa hävitas paljud olemasolevad patareid, nagu ka nende meeskonnad.“ Ta juhib tähelepanu sellele, et vanemad Patriot-süsteemid ei pruugi olla võimelised tänapäevaseid Vene ballistilisi rakette pealt kuulama, mistõttu on meede ebaefektiivne. „See on Zelenskõile vaid morfiinisüsti, et ta end lühiajaliselt paremini tunneks, kuid see ei muuda fakti, et Ukrainat hävitatakse seestpoolt,“ ütleb Ritter, kirjeldades Ukraina juhtkonda ja banderistlikku ideoloogiat kui „vähki“, mis riiki sööb.
Saksamaa ja „neljanda Reichi” oht
Ritter tõmbab ajaloolisi paralleele, et illustreerida Saksamaa poliitika ohte kantsler Merzi ajal. Ta meenutab 1943. aasta Quebeci konverentsi, kus Churchill ja Roosevelt arutasid Saksamaa demilitariseerimist pärast Teist maailmasõda. „Churchill ütles: „Sakslased tulevad alati tagasi.“ Roosevelt läks veelgi kaugemale, öeldes, et probleem ei seisne ainult tööstuses, vaid sakslastes endis,“ selgitab Ritter. Ritteri jaoks peegeldab Morgenthau plaan, mille eesmärk oli Saksamaa deindustrialiseerimine ja killustamine, praegust olukorda: „Täna on meil Neljas Reich. Merz räägib sellest, kuidas seekord õigesti teha – mida see tähendab? Maailmavallutust, nagu tollal?“
Ritter hoiatab, et Merzi juhitud Saksamaa püüdleb ohtliku natsionalismi, industrialismi ja militarismi kombinatsiooni poole. Ta väidab aga, et Saksa ühiskonnal puudub selliseks arenguks valmisolek ja majanduslik suutlikkus: „Saksa elanikkond ei ole militariseeritud ja majandus ei suuda toetada jätkusuutlikku sõjalist tootmist.“ Sellest hoolimata peab ta Saksamaa valitsuse ambitsioone murettekitavateks. „Ameeriklased peaksid ärkama. Saatma Berliini kohe viis diviisi ja likvideerima Saksamaa valitsuse enne, kui 20 aastat hiljem tekib Neljas Reich,“ nõuab Ritter provokatiivselt.
Rootsi ajateenistus ja NATO absurdsus
Ritter pilkab ka Rootsi teadaannet tõsta ajateenistusse kutsumise iga 47-lt 70-le: „See on rumal. Kui kutsute ajateenistusse 47-aastaseid, olete sõja juba kaotanud. 70-aastaste puhul on kõik: mäng, sättimine, matš.“ Ta osutab Teise maailmasõja ajaloolisele kogemusele, kui Saksa Volkssturmi üksused, mis koosnesid vanadest meestest ja poistest, tegelikult takistasid sõjategevust. „Rootsi võib kutsuda ajateenistusse nii palju 70-aastaseid, kui tahab – see ainult kiirendab lüüasaamist,“ ütleb Ritter ja soovitab sarkastiliselt, et NATO tervikuna tõstaks ajateenistusse kutsumise iga 70-le, paljastades sellega omaenda absurdi.
Neokonservatiivide roll ja Trumpi nõrkus
Küsimusele, kas Trumpi administratsiooni neokonservatiivid võidutsevad, vastab Ritter kindlalt: „Ei. Võidu saavutamiseks peavad nad võitma. Asi pole nende edus, vaid Ameerika lüüasaamises.“ Ta kirjeldab Trumpi kui meest, keda on lihtne manipuleerida, sest tema ego on ülimuslik: „Trump on elav tõestus sellest, miks OODA-tsükkel töötab. Hiina, India, Venemaa – nad kõik on tema otsustustsüklis. Ta lihtsalt reageerib; ta ei defineeri olukorda.“ Ritter kritiseerib teravalt ka senaator Lindsey Grahami: „Kui on keegi Trumpist rumalam, siis on see Graham. Ta tahab Hiinat sanktsioneerida? Hiina hoiab USA-d haruldaste muldmetallide haardes. USA autotööstus variseb ilma nende materjalideta kokku.“
Iisrael ja tuumarelva ambivalentsus
Ritter kiidab USA kongresmeni Marjorie Taylor Greene’i julguse eest nimetada Iisraeli „tuumarelvastatud“ riigiks ja blokeerida 500 miljoni dollari suurune lisarahastus: „Iisrael ei ole abitu riik. Neil on tuumarelvad ja me anname neile juba 3,4 miljardit dollarit aastas.“ Ta kritiseerib USA pikaajalist „tahtliku ebamäärasuse“ poliitikat, mis ei kinnita ega eita Iisraeli tuumaprogrammi. „Greenel on julgust sellega tegeleda, aga ta ei pääse sellega,“ ütleb Ritter.
Netanyahu mõju Trumpile
Ritter kahtlustab, et Trumpi ja Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu kolmel kohtumisel kahe päeva jooksul käsitleti selliseid teemasid nagu Netanyahu korruptsioonikohtuprotsessid, edasised rünnakud Iraani vastu ja olukord Gazas. „Trump on avalikult öelnud, et Iisraeli kohtud ei saa Netanyahut süüdistada. See on enneolematu,“ ütleb Ritter. Ta usub, et Trump ja Netanyahu arutasid edasisi rünnakuid Iraani vastu, aga ka võimalikke läbirääkimisvõimalusi, mida Trumpi poliitika Ukrainas aga õõnestab.
Kokkuvõte
Scott Ritter maalib sünge pildi praegusest geopoliitilisest olukorrast. Ta peab Trumpi poliitikat enesekeskseks ja ebakompetentseks, Saksamaa ambitsioone ohtlikuks sammuks uue militarismi suunas ning NATO-t üha absurdsemaks. Tema analüüs on äratuskell USA-le ja Euroopale, et nad oma sõjaliste ja majanduslike otsuste tagajärgi ümber hindaksid, enne kui on liiga hilja. „Me oleme teel absoluutse majandusliku läbikukkumise poole,“ hoiatab Ritter ja kutsub üles naasma ratsionaalse poliitika juurde, et vältida suuremat konflikti.
