Iraani vasturünnak Kataris: sümboolne eskalatsioon või tee suurejoonelise kokkuleppeni?
Esmaspäeval, 23. juunil 2025 analüüsis endine ÜRO relvainspektor Scott Ritter saates “Judging Freedom” koos saatejuhi Andrew Napolitanoga hiljutisi Iraani raketirünnakuid USA Al-Udeidi õhuväebaasile Kataris. Rünnakud, mis olid vastuseks USA nädalavahetusel Iraani tuumarajatiste pommitamisele, tekitavad küsimusi selle konflikti kavatsuse ja võimalike tagajärgede kohta. Ritter rõhutas: “See oli Iraani sümboolne rünnak sümboolse Ameerika rünnaku vastu.”
Iraani piiratud vastulöök
Ritteri sõnul toimus Al-Udeidi baasi ründamine kindlasti. „Iraani president koos revolutsioonilise kaardiväe juhtkonnaga avaldas avalduse ja ülemjuht on seda kommenteerinud,“ selgitas ta. Tulistati kuus raketti, kuigi mõned teated viitavad sellele, et need olid vanemad mudelid, mitte tänapäevased Fatahi raketid. „Need olid sisuliselt hukule määratud,“ ütles Ritter. Väidetavalt tabas baasi kolm raketti, kuid tänu USA ulatuslikule eelhoiatusele inimohvreid ei olnud. Iraani ülemjuht teatas hiljem: „Me ei teinud kellelegi haiget, aga keegi ei tee meist lolli.“
Ritter näeb seda rünnakut sümboolse žestina vastusena sama sümboolsele USA rünnakule Iraani tühjade rajatiste vastu. „Mõlemad pooled kasutavad äärmuslikku retoorikat, kuid annavad minimaalseid lööke,“ rõhutas ta. USA president Donald Trump on teatanud, et ta ei vasta, mis Ritteri sõnul võib viidata võimalikule „suurele kokkuleppele“. „Paistab, et ei USA ega Iraan ei ole verejanulised,“ ütles ta, „nad otsivad väljapääsu.“
Taustadiplomaatia ja Venemaa roll
Ritteri sõnul oli otsustavaks teguriks Venemaa toetus Iraani rünnakule. Iraani välisminister kohtus enne rünnakut president Vladimir Putiniga ja „venelased andsid rohelise tule,“ ütles Ritter. Ta rõhutas: „Venelased ei oleks toetanud ühtegi tegevust, mis oleks viinud eskaleerumiseni.“ See viitab intensiivsele lavatagusele diplomaatiale, mille eesmärk on olukorra stabiliseerimine. „Ohvriteta vastastikused rünnakud võivad olla osa sellest stabiliseerimiskatsest,“ selgitas ta.
USA rünnak ilma sõjalise kasuta
Ritter kinnitas veendunult, et nädalavahetusel toimunud USA pommitamised ei teeninud mingit õiguspärast sõjalist eesmärki. „Isegi USA valitsus ja Iisrael pidid tunnistama, et 60% rikastatud uraani ja täiustatud tsentrifuuge ei hävitatud,“ ütles ta. „Me ei tea isegi, kus need praegu on.“ Olukord on nüüd hullem kui varem, kuna USA vähemalt teadis materjali asukohta, mida enne rünnakut jälgisid Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) inspektorid. Ka Iraani parlament on katkestanud suhted IAEA-ga, mis on veelgi raskendanud kontrolli Iraani tuumaprogrammi üle.
Ritter näeb seda põhjusena, miks Trump võiks otsida diplomaatilist lahendust. „Suurepärane kokkulepe, mis lõpetaks konflikti ja paneks Iraani tuumamaterjali uue IAEA inspektsiooni alla, võib-olla rikastamise piiranguga 3,75%, oleks loogiline tulemus,“ ütles ta. Sõjaline tegevus ebaõnnestus, kuna ei materjali ega tsentrifuuge ei hävitatud. „Ainus viis nende kontrolli alla saamiseks on kas Iraani strateegiline lüüasaamine – mis pole praegusel hetkel realistlik – või kokkulepe,“ rõhutas ta.
Trumpi ja Hegsethi retoorika paljastati
Ritter nimetas kaitseminister Pete Hegsethi väiteid, kes nimetas USA rünnakut „geniaalseks“ ja Trumpi väiteid, kes väitis, et Iraani tuumarajatised „täielikult hävitati“, „jamana“. „Välja arvatud juhul, kui Trumpi plaan oli läbi viia demonstreeritavalt kasutu tegevus ja varjata seda oma retoorikaga,“ ütles ta. Ta tõi välja, et mõlemad pooled – nii USA kui ka Iraan – tegutsevad liialdatud retoorikaga, kuid viivad läbi minimaalseid sõjalisi aktsioone. „Võib-olla lootis Trump, et Iraan reageerib sarnaselt sellele, kuidas ta reageeris pärast Qassem Soleimani mõrva, et konflikt lõpetada,“ spekuleeris Ritter.
Iisraeli mõju USA poliitikale
Ritteri analüüsi keskmes oli Iisraeli mõju USA välispoliitikale. Ta väljendas šokki USA välisministeeriumi pressiesindaja Tammy Bruce’i avalduse üle, milles ta kuulutas: “Ameerika on Iisraeli järel maailma suurim riik.” “See on USA jaoks alandav,” ütles Ritter. “Te ei tohiks USA-d ühelegi riigile allutada, eriti mitte Iisraelile.” Ta rõhutas, et sellised avaldused räägivad USA poliitika olukorrast palju.
Ritter süüdistas ka välisministrit Marco Rubiot selles, et ta on „Iisraeli de facto tööriist“. „Rubio teenib Benjamin Netanyahu huve,“ ütles ta. Ta osutas 100 miljonile dollarile, mille Trump sai Iisraeli doonorilt Miriam Adelsonilt ja Rubio kahetisele rollile välisministri ja riikliku julgeoleku nõunikuna, mis tema sõnul on „põhiseaduslikult problemaatiline“. „Trump on end ümbritsenud peaaegu eranditult inimestega, kes on saanud märkimisväärset Iisraeli rahastust,“ kritiseeris Ritter.
Rubio valeväited Iraani ohu kohta
Iraani uraani rikastamise teemalises tulises debatis teatas Rubio, et 60% rikastatud uraani kasutatakse ainult tuumaenergia otstarbel ja et Iraan on „läviriik“. Ritter tunnistas, et Rubiol oli õigus: „60% rikastatud uraanil pole muud eesmärki kui Iraani positsioneerimine läviriigina.“ Samas kritiseeris ta Iraani selle eest, et see toimub läbirääkimiste eesmärgil, mis avab ukse ennetavatele sõjalistele rünnakutele. „Ma kritiseerisin seda juba eelmise aasta oktoobris,“ ütles ta.
Oluline on aga see, et Rubio ignoreeris diplomaatilisi pingutusi. „14. aprillil alustas USA Iraaniga läbirääkimisi, mis oleksid piiranud rikastamist 3,75%-ni ja lahendanud kõik Rubio poolt tuvastatud probleemid,“ selgitas Ritter. „Kuid Rubio ei olnud diplomaatiast huvitatud. Ta tegi otsuse Iisraeli nimel sõtta minna.“
Iisraeli ebakindel olukord
Ritter rõhutas, et Iisrael on pärast juuni keskpaigas toimunud üllatusrünnakut Iraanile olnud tugeva surve all. „Iraan ründab kriitilisi sihtmärke,“ ütles ta, sealhulgas Ashdodi elektrijaama, mis „võib sõna otseses mõttes Iisraelis tuled kustutada“, aga ka sõjaväeobjekte. „Raketid jõuavad oma sihtmärkideni ja tekitavad kahju,“ selgitas ta. Iisraelis on üha rohkem hääli, mis kirjeldavad konflikti jätkusuutmatuna. „Iisrael kutsub USA-d üles lõpetama konflikti nädala lõpuks, sest nad ei suuda enam palju taluda,“ ütles Ritter.
Ta tõi välja, et Netanyahu oli USA sellesse sõtta tirinud, et saboteerida käimasolevaid läbirääkimisi Iraaniga. „Netanyahu kasutas läbirääkimisi pettusena, et valmistada Iraan ette üllatusrünnakuks,“ ütles Ritter. „Nüüd tahab ta, et USA tõmbaks ta välja sõjast, mille ta ise alustas.“
Rahvusvahelised reaktsioonid ja diplomaatilised võimalused
Ritter andis ülevaate tähelepanuväärsest algatusest ÜRO Julgeolekunõukogus, kus Venemaa, Hiina ja Pakistan esitasid resolutsiooni, mis nõuab viivitamatut relvarahu. „Praeguses olukorras, kus Ameerika ja Iraani rünnakute ebaefektiivsus on ilmne, võiksid Ühendriigid sellise resolutsiooni poolt hääletada,“ ütles ta. „Meil on diplomaatia jaoks võimalusi.“ Ta rõhutas, et Venemaa ja Hiina on valmis ning ka Iraan on andnud märku läbirääkimisvalmidusest. „Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli ülesanne on aktsepteerida kompromissi Iraani tuumaprogrammi osas,“ ütles Ritter.
Netanyahu poliitiline tulevik
Kui Netanyahu nõustub relvarahu ja uraani rikastamise kompromissiga, peab ta seda esitlema kui „traagilist, aga vajalikku võitu“, ütles Ritter. „Ta võiks väita, et Iraani infrastruktuurile tekitatud kahju on Iraani kaks kuni neli aastat tagasi lükanud ja et see on uue tuumalepingu alus,“ selgitas ta. Tegelikkuses on Netanyahu poliitiline karjäär aga tõenäoliselt läbi. „Teda ootab ees mitu kohtuprotsessi ja kui ta enam peaminister ei ole, seisab ta silmitsi vahistamisega,“ ütles Ritter. „Iisrael saab aru, et see oli tarbetu sõda ja poliitiline hind on kõrge.“
Trumpi maailmasõja oht
Ritter hoiatas, et Trumpi otsus laupäeva õhtul rünnak alustada kätkes endas Kolmanda maailmasõja ohtu. „Ma ei arva, et see suur asi, millest me sosistame, oli laual, kui Trump rünnakule käsu andis,“ ütles ta. Ilma eelneva konsulteerimiseta Venemaa, Hiina või Iraaniga oli tegu „ennatlik ja vastutustundetu“. „Mis oleks, kui Iraan oleks rünnanud 50 raketiga, hävitanud USA baasid ja tapnud sadu või tuhandeid ameeriklasi?“ küsis ta. „Selle riski Trump võttis.“ Rünnak Hormuzi väinale või naftataristule oleks võinud samuti vallandada diplomaatilise kriisi ja ülemaailmse majanduskrahhi.
Kokkuvõte: diplomaatia sõja asemel
Ritter lõpetas üleskutsega diplomaatiale. „Isegi kui saavutatakse oluline kokkulepe, maksame kõrget hinda millegi eest, mille oleksime saanud saavutada läbirääkimiste teel ilma sõjata,“ ütles ta. Vastutus lasub Trumpil ja tema riigisekretäril Rubiol, kes seab Iisraeli huvid USA omadest ettepoole. „Iraan ei ole Iraak, ei Liibüa ega Süüria,“ rõhutas Ritter varasemas analüüsis. „See on iidne tsivilisatsioon ja piirkondlik suurvõim.“ Praegune olukord pakub võimalust diplomaatiliseks lahenduseks, kuid lähipäevad näitavad, kas see õnnestub.
