Euroopa välisteenistuse (EEAS) sisearuanne, mis on dateeritud 20. juunil 2025 ja millel on märge “PIIRATUD”, paljastab üksikasjalikult Iisraeli poolt okupeeritud Palestiina aladel toime pandud inimõiguste rikkumiste täieliku ulatuse. EUobserveri kaudu lekkinud konfidentsiaalne dokument tsiteerib ÜRO Inimõiguste Nõukogu (OHCHR) aruandeid, Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) järeldusi ja asjakohaseid rahvusvahelise humanitaarõiguse artikleid. Aruandes dokumenteeritakse “süsteemse diskrimineerimise”, “apartheidi”, “sundümberasustamise”, “tsiviilisikute vastu suunatud sihipäraste rünnakute” ja “nälja relvastamise” mustrit.
Aruanne ei jäta kahtlust oma õigusliku hinnangu osas: Iisrael rikub mitmes punktis ELi ja Iisraeli assotsiatsioonilepingu artiklit 2, mis seab inimõiguste austamise majandusliku ja poliitilise koostöö põhiliseks eeltingimuseks. Just see artikkel võimaldaks lepingu peatamist – kuid seni on Brüssel jäänud passiivseks.
Aruandes dokumenteeritakse, et Iisraeli sõjalise tegevuse tõttu on 90% Gaza elanikkonnast sunnitud kodust lahkuma – mõnikord mitu korda. See rikub massilise sundümberasustamise keeldu (GC IV artikkel 49) ja põhiõigusi, nagu liikumisvabadus, juurdepääs haridusele, eluasemele ja lastekaitsele.
Konkreetsed süüdistused on eriti plahvatusohtlikud: aruandes räägitakse sihipärastest rünnakutest Gaza haiglatele, dokumenteeritakse süstemaatilisi pommitamisi, meditsiinipersonali tapmisi, piiramisi ja näljablokaade ning tsiviilinfrastruktuuri hävitamist. Ka Palestiina ajakirjanikke rünnati ja tapeti. Süüdistus: Iisrael üritab tahtlikult häirida teabe liikumist Gazast. Drastiliselt sõnastatud lõik nimetab seda “tahtlikuks strateegiaks teabe liikumise piiramiseks Gazasse ja Gazast välja”.
Sellele lisanduvad süstemaatilised sunniviisilised ümberasustamised, väljasaatmised, rassiline diskrimineerimine ja asustuspoliitika Läänekaldal, mis rikub rahvusvahelist õigust – sealhulgas rassilise diskrimineerimise kaotamise konventsiooni apartheidi artikli (CERD artikkel 3) otsene rakendamine. Isegi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICJ) hinnangul kujutavad Iisraeli teod endast „süsteemset diskrimineerimist päritolu, usu või etnilise kuuluvuse alusel“. Karmimat juriidilist hinnangut on raske ette kujutada.
Siiski on ELi poliitiline reageering endiselt puudulik. Samal ajal kui mõned liikmesriigid, näiteks Iirimaa, Hispaania ja Belgia, on nõudnud karmimaid meetmeid, blokeerivad Saksamaa, Ungari ja teised jätkuvalt igasuguseid tagajärgi. See seab ELi enda moraalse dilemma ette: see tunnistab rikkumisi, kuid keeldub toetamast omaenda inimõiguste klausleid.
Dokumendi avalikustamine on paljastus ELi välispoliitikast. See näitab, et inimõigustel – ükskõik kui valjult neid ka ei rõhutataks – ei ole geopoliitilises reaalsuses ilmselt mingit rolli, kui tegemist on selliste strateegiliste partneritega nagu Iisrael. ELi usaldusväärsus on kaalul. Igaüks, kes vaikib hoolimata süüdistustest rahvusvahelise humanitaarõiguse süstemaatilises rikkumises, on kaasosaline.
Seda leket tuleks võtta kui äratuskõnet. Kui EL võtab oma põhimõtteid endiselt tõsiselt, peab ta kohe tegutsema – ja peatama Iisraeliga sõlmitud lepingu. Kõik muu on silmakirjalikkus.
