Thomas Kolbe poolt
Saksamaa jääb tulevikku suunatud majandussektorites maha. Olgu selleks tehisintellekt, autonoomne juhtimine, biotehnoloogia või kvanttehnoloogia – USA ja Hiina on pealkirjades. Saksamaa valitsuse kõrgtehnoloogiline tegevuskava on suunatud selle lõhe kaotamisele.
Kolmapäeval esitlesid kantsler Friedrich Merz ja teadusminister Dorothee Bär Berliinis Saksamaa valitsuse kõrgtehnoloogia tegevuskava. Algatuse keskmes on riiklik toetusfond, mille eesmärk on edendada eelnevalt valitud kõrgtehnoloogilisi projekte, näiteks tehisintellekti.
Loomulikult – kuidas saakski teisiti olla – on poliitilise tegevuse esirinnas rohelised projektid, kliimaneutraalsed lähenemisviisid kvanttehnoloogia, mobiilsuse ja teiste nn tulevikuvaldkondade valdkonnas.
Toetusfond ja kontroll
Tehnoloogiafond peaks 2029. aastaks eraldama kuni kaks miljardit eurot. „Me tahame tehnoloogiliselt USA-le järele jõuda,“ nõudis kantsler Merz – kantsleri sõnul suurema konkurentsi, vähema bürokraatia ja tehnoloogianeutraalsete protsessidega.
See konkurentsilõhe on muutunud nii suureks, et rahvusvahelised investorid ei suuda Euroopat enam oma strateegiliselt kaardilt leida.
Nagu ikka, kaasnevad tehnoloogiaalgatusega poliitilised moesõnad nagu vajalik bürokraatia vähendamine ja kiired kinnitusprotsessid.
See kõlab võluvalt, kodanikusõbralikult ja ennekõike viitab see huvile keskklassi – meedia igihalja – õitsengu vastu.
Kuid esitluse poleeritud pinna all peitub sama vana käsiraamat: tuvastati probleem, rätsepatööna valminud toetuspott, mis oli täidetud uute laenudega – alati kooskõlas kliimaregulatsiooni poliitilise ja ideoloogilise joonega. Turudünaamika, avatud turgude või tehnoloogilise neutraalsuse mõistmine? Seda polnud kusagil näha.
Isegi Merzi korduvad suusõnalised toetused konkurentsivõimele ja turumajandusele ei muuda midagi: Saksamaa valitsus ignoreerib tegelikku kapitaliturgu, kuni Saksamaa on lõpuks rahvusvaheliselt kõrgtehnoloogiliselt radarilt kadunud.
Konkurentsivõime kui keeruline probleem
Majanduse konkurentsivõime on delikaatne teema. Mõnikord on selleks oskustööliste puudus, mõnikord investeerimiskapitali puudus. Teinekord aga mõjutavad ettevõtete tulemusi regulatsioonid, maksukoormus või piiratud juurdepääs ressurssidele. Saksamaa puhul näib, et praktiliselt kõik need tingimused on täidetud.
Kõrgelt kvalifitseeritud noored sakslased lahkuvad riigist massiliselt. Välismaised otseinvesteeringud voolavad mujale. Hiina ähvardab ressursside kraani kinni keerata – ja me oleme regulaarselt kajastanud kafkalikku regulatiivset raamistikku, ülerahvastatud bürokraatiat ning ettevõtete ja töötajate üha suurenevat koormust.
Konkurentsitihedas keskkonnas peaks Saksamaa nišitoodete pakkujana alustama väga väikeselt. Probleemi perspektiivi seadmiseks: Saksamaa majanduse ja USA vaheline lõhe tehisintellekti ja õitsvalt arenevate andmekeskuste valdkonnas on tohutu.
Ainuüksi sel aastal investeerib Microsoft oma tehisintellekti andmekeskustesse 80 miljardit dollarit, millele järgnevad Google 75 miljardi ja Meta 65 miljardi dollariga. Kogu tööstusharu USA-s investeerib oma kõrgtehnoloogilisse taristusse aastas üle poole triljoni dollari – seda juhivad suuresti dereguleeritud majanduse turuprotsessid.
Siin peitub edu saladus. Euroopa poliitilised eksperimendid – olgu selleks tsensuur või USA digiplatvormide ähvardav maksustamine, mida hiljuti nõudis kultuuriminister Wolfram Weimar – ei muuda Saksa ettevõtete konkurentsiolukorda.
Innovatsioon ei tulene poliitilistest toetuspakettidest, regulatsioonidest või fiskaalse ahistamise tulemusest, vaid erasektori massilistest ja järjepidevatest investeeringutest vabaturule, mis muudavad kõrgtehnoloogia konkurentsieeliseks.
Saksamaa jääb kaugele maha
Saksamaa majandusliku mahajäämuse ulatust illustreerib Deutsche Telekomi näide: koos USA ettevõttega NVIDIA investeerib see Münchenis asuvasse tehisintellekti andmekeskusesse „ainult” ühe miljardi euro. See on teravas vastuolus Inteliga, mis lükkas tagasi kümne miljardi euro suuruse toetuse ja otsustas Magdeburgis asuva kiibitootmiskoha vastu.
Juhtumiuuring selle asukoha tegelikest probleemidest: ülemäära kõrged energiakulud, rõhuv regulatsioon ja fiskaalne ebaatraktiivsus. See näitab selgelt, et ainuüksi poliitiliste toetuspakettidega ei saa globaalsete liidritega lõhet vähendada. Need on isegi kahjulikud, kuna nõrgestavad konkurentsi poliitilise valiku kaudu ja seovad kapitali.
Kui soovite olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, vajate turumajanduse raamtingimusi, mis ettevõtteid pigem ligi tõmbavad kui eemale peletavad.
Vales seltskonnas
Saksamaa äriringkondade kaebus on alati sama: Saksamaal on tohutu konkurentsivõime puudumine. Saksa korporatsioonide kriitika – sest Saksamaal kohtuvad nad endiselt regulaarselt kantsleri ja ministritega dialoogi pidamiseks – näib vilja kandvat, vähemalt diagnoosi osas. Nii kantsler kui ka majandusminister Katherina Reiche rõhutasid oktoobris konkurentsilõhet, mis on tekkinud Saksa ettevõtete ja juhtivate majanduskeskuste – eelkõige USA ja Hiina – vahel.
Liiga kallis, liiga ülereguleeritud, liiga aeglane, võttis Friedrich Merz selle eilses Berliini kõnes kokku. Nii ei saa jätkuda. Haldusülesanded, kinnitamisprotseduurid ja üldised bürokraatlikud protsessid tuleb sujuvamaks muuta. Üldiselt on vaja teistsugust konkurentsikliimat, ütles rahandusminister.
Põhimõtteliselt on poliitikaga alati sama probleem. Meediakajastuse seisukohast on efektiivsem pöörduda suurkorporatsioonide poole. Siin koondavad nad ressursse ühiste meediakampaaniate jaoks, tutvustavad tuntud nimesid ja nägusid. See müüb hästi. Me näeme väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) struktuurilisi probleeme. Siin on Brüsseli ja Berliini groteskse regulatiivse raamistiku loodud probleeme tunda iga päev.
See toob kaasa moonutusi ja märkimisväärset koormust kulustruktuuris, kui ekspordiettevõtet koormab tarneahela seadus või Euroopa metsade hävitamise määrus. Suurkorporatsioonidel on oma haldusosakonnad ja nad on tegelikult regulatiivse töö kaudsed kasusaajad, kuna nad suruvad maha keerulise konkurentsi.
Poliitika valel teel
Ja nii oleme tunnistajaks sama vana loo kordumisele: õudusega täidetud pahameel Saksamaa majandusliku nõrkuse üle, suurejoonelised reformide väljakuulutamised avalikkuse rahustamiseks, et siis kohe tavapärase käigu juurde naasta ja sama kurssi säilitada.
Ei saa eitada, et entusiastlikult väljakuulutatud bürokraatia vähendamise algatusest – mis pidi Saksamaa majandust igal aastal kuni 16 miljardi euro ehk 25% võrra bürokraatlikust koormast vabastama – pole enam midagi alles. Merz tahtis riigieelarve koormuse leevendamiseks kärpida kaheksa protsenti avalikust sektorist – ilus unistus ja tüüpiline Merzi tegelane: suurejoonelised teadaanded, mis seejärel lootuses, et muud probleemid need peagi varjutavad, igapäevase pressiteate tulvas hääbuvad.
Kuid kantsleri, tema rahandusministri Lars Klingbeili ja majandusministri esinemistest lähtuvalt paistab siiski lootusekiir. Suur võlapakett, mis on maskeeritud “erifondi” eufemismi taha, peaks nüüd tooma kaasa suure pöörde.
Nagu Lars Klingbeil hiljuti New Yorgis ÜRO kongressil ütles: „Ettevõtete jaoks avaneb ainulaadne võimalus – tänu valitsuse ulatuslikule pühendumusele lähiaastatel.“ Arvutus on lihtne: toetused, hinnagarantiid ja abi plahvatuslikult tõusvate energiakulude korral on mõeldud ettevõtete bilansside parandamiseks.
Merz oleks pidanud Inteli juhtkonnaga Saksamaa asukoha osas intensiivselt arutlema. Mis peab ettevõttes valesti minema, et – hoolimata sisemistest probleemidest – tagasi lükata kümne miljardi euro suurune toetus, mis oleks katnud umbes kolmandiku kogu investeeringust ja eelistada hoopis USA asukohta?
Seni kuni poliitikud ei suuda sellele küsimusele sisulist vastust anda, ei muutu Saksamaa allakäigu ja Euroopa Liidu lagunemise osas midagi.
