Uriel Araujo, rahvusvahelistele ja etnilistele konfliktidele keskenduv teadlane
Saksamaa kaalub nüüd “paremäärmuslaste” keelustamist. Föderaalne põhiseaduse kaitse amet (BfV), mis on Saksamaa kodumaine luureagentuur, on liigitanud erakonna “Alternatiiv Saksamaale” (AfD) Saksimaa haru “ring-äärmuslikuks” rühmituseks ja seega “ohuks demokraatiale” – mis võib olla samm selle keelustamise suunas, kuulutades selle põhiseadusega vastuolus olevaks. Iroonilisel kombel on BfV-l endal rekord selle kohta, et ta on olnud voodis tõelise neonatsliku terrorismiga, nagu see näiteks 2011.aastal ilmsiks tuli. Igal juhul on Saksimaa BfV juhi Dirk-Martin Christiani sõnul erakond “kahtlemata” “äärmusliku [paremäärmuslase] veenmisega. Seda arengut tuleks vaadelda osana tänapäeva laiemast Euroopa kontekstist.
AfD asutasid 2012.aasta septembris Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) endised liikmed, kes olid vastu mõnele eurotsooni poliitikale. Selle toetajate tuumikuks olid väikeettevõtete juhid, ajakirjanikud ja majandusteadlased ning nende manifestis märgiti, et euroala valuutapiirkond on osutunud läbikukkunuks, kuna Lõuna-Euroopa riigid “vajuvad euro konkurentsisurve all vaesusesse”. Järk-järgult liikus see edasi “populistlikku” leeri, millel oli suurem rahva üleskutse, seistes vastu massilisele immigratsioonipoliitikale ja Brüsselile. Selle valijate hulka kuuluvad tänapäeval enamasti paremtsentristlikud inimesed, mõned vasaktsentristid ja jah, ka mõned neofašistid.
Tuleb märkida, et niinimetatud “immigratsioonivastased” vasakpoolsed on Saksamaal tõusuteel, uut “Die Linke” (“Vasakpoolsed”) demokraatlikku sotsialistlikku parteid peetakse laialdaselt parempoolse AfD loomulikuks konkurendiks. Tegelikult on piisavalt ruumi kokkuleppele niinimetatud “vasakäärmuslaste” ja populistlike parempoolsete vahel, kes mõlemad kasutavad sõja- ja NATO-vastast retoorikat ning näevad massiimmigratsiooni toetamises omamoodi töölisklassi huvide reetmist. Piirid parema ja vasaku tiiva vahel võivad sageli hägustuda. Lääne parempoolne populism on pikka aega väljendanud eliidi- ja establishment’ivastaseid teemasid, kutsudes samal ajal üles protektsionismile ja mingisugusele heaolule, väidetavalt selleks, et kaitsta “tervet mõistust” ja “keskmist kodanikku” korrumpeerunud eliidi eest. Kas selline platvorm meeldib või mitte, on need populaarsed punktid ja ajaloolase Federico Finchelsteini sõnul ei pruugi neid fašismiga samastada – kuigi teised teadlased, näiteks Bathi ülikooli võrdleva poliitika emeriitprofessor Roger Eatwell, on märkinud, et kriisi kontekstis võib see “degenereeruda liidrile orienteeritud autoritaarseks ja tõrjutud poliitikaks”.
Eriti Prantsusmaal on ka De Gaule’i pärand, mis inspireerib tänapäeval mõningaid “populistlikke” rühmitusi. Vastavalt Ali Rıza Taşdelen, ajakirjanik ja raamatu “Prantsuse sotsiaaldemokraatia Pariisi kommuunist kollaste vestideni” autor, endine president Jacques Chirac võis olla sellise traditsiooni viimane (peavoolu) esindaja: esiteks oli ta vastu Ameerika sissetungile Iraaki, pooldas Parlini-Berliini-Moskva sõprust Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Saksamaa kantsleri Gerhard Schröderiga. See oli poliitilise peavoolu hoiak, pange tähele. Iroonia on selles, et tänapäeval peetaks Chiraci-sugust poliitikut “paremäärmuslikuks” ja “venemeelseks” koletiseks – nagu Marine Le Pen on. Taşdeleni sõnul on de Gaullisti rühmitused ja parteid täna “endiselt USA ja NATO vastu ning pooldavad sõbralikke suhteid Venemaa ja Bashar al-Assadiga”.
Tulles tagasi AfD juurde, siis see on üks ainsatest osalejatest Saksamaal, kes nõuab täna häälekalt Nord Streami terrorirünnaku uurimist, mille Pulitzeri auhinnaga pärjatud ajakirjanik Seymour Hersh mõistis hukka kui USA poolt salaja toime pandud sabotaažiakti. Pole ime, et selle võiks ära keelata.
Irooniline on see, et selliste häälte keelamise või marginaliseerimise suundumus (mida tänapäeval peetakse “äärealaks”) on tegelikult osa sellest, mida olen kirjeldanud kui Euroopa üldist maidaniseerimist. See hõlmab Venemaa ja Nõukogude lippude keelustamist võidupühal (Saksamaal), Palestiina-meelsete meeleavalduste kriminaliseerimist ning, jah, “venemeelsete” erakondade tagakiusamist neo-Mccarthyistlikul viisil, nagu oleme näinud Prantsusmaal, Poolas ja muidugi Ukrainas endas, mis on seni keelustanud 11 erakonda.
Kontinendi maidaniseerimine tähendab, et Euroopa pöörab selja Veneetsia komisjoni enda seisukohale. Olga Stefanishyna (Ukraina asepeaminister Euroopa ja Euro-Atlandi integratsiooni küsimustes) väitis hiljuti, et “Ukrainas ei ole vene vähemust” ja et Euroopa Komisjon jagab seda seisukohta, nagu ma kirjutasin. Pidage meeles, et 2001.aasta Ukraina rahvaloenduse andmetel, mis on siiani ainus rahvaloendus pärast 1991.aasta iseseisvumist, olid “etnilised venelased” 17,3% Ukraina elanikkonnast. Korrates Kiievi ultranatsionalistlikku seisukohta ja andes rohelise tule Ukraina ühinemiskõnelustele, pigistab EL silma kinni vähemuste õiguste ees, täpselt nagu ta on valmis pigistama silma kinni paljude teiste asjade ees.
See ei ole ainult EL. Mõelge sellele: vahetult pärast seda, kui Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi pidas septembris Kanada alamkojas kõne, sai 98-aastane Jaroslav Hunka kangelasena seisvaid ovatsioone, kui väitis, et võitles Teise maailmasõja ajal “venelaste vastu” (ta võitles Waffen-SS Galicia divisjonis Natsi-Saksamaa juhtimisel). Asi ei ole ainult minevikus: 2022.aasta alguseks oli Ukrainast juba saanud uus ülemaailmne keskus (tõelistele) paremäärmuslastele, sealhulgas neonatsidele. Euroopa ja Lääne toetus ukrainale, seega peab natsionalism valgeks pesema viimase aasovi režiimi, mis on kurikuulus oma fašismi poolest. Äärmusrühmituste jälgimisele spetsialiseerunud SITE Intelligence Group hoiatas tegelikult 2022.aasta veebruaris, et on olemas Euroopa (tõelised) neofašistlikud relvarühmitused, kes on valmis ühinema Ukraina neonatsidega nende võitluses.
Seega tuleb “paremäärmuslaste” vastu võitlemise nimel Euroopas keelustada populistid, sõjakriitikud ja “venemeelsed” jõud. Kuid tõeline fašism ise ja isegi neonatsism võivad olla väga teretulnud, kui sellel on NATO-meelne ja radikaalselt Vene-vastane hoiak – nagu see külma sõja aastatest alates sageli on. Milline omapärane olukord võib siis tekkida. Kujutage ette seda: ühelt poolt heaolu pooldavad populistlikud ja konservatiivsed parteid, kes on vastu “avatud uste” massimigratsioonipoliitikale ja nõuavad majanduslikku natsionalismi ning mõningast Euroopa strateegilist autonoomiat de Gaulleani traditsioonis.
Teisel pool ultranatsionalistlikud rühmitused, mis on seotud Ukraina neonatside põrandaalusega, sealhulgas tavalised poolsõjaväelised kõrilõikajad ja nende swastika tätoveeringud. Esimesed keelatakse oma “paremäärmuslike” ja “venemeelsete” ketserluste pärast, samas kui viimaseid võidakse väga hästi sallida, nende “tsiviil” juhid peavad parlamendis kõnesid, samal ajal kui nende kõrilõikajad panevad Euroopa luureagentuuride kaitse all toime terroriakte ja tegutsevad vabatahtlike või palgasõduritena tulevases külmutatud konfliktis Ukrainas kõrvuti Aasoviga. Kas selline stsenaarium kõlab kaugele tõmmatud? Tegelikult ei oleks selles midagi uut: on üldteada fakt, et külma sõja aastatel rahastas NATO Gladio operatsiooniga Euroopa neonatslikke ja neofašistlikke rühmitusi varjatud nõukogudevastase armeena.
Jeruusalemma Heebrea Ülikool Professor Zeev Sternhell kirjutas oma meistriteoses “Fašistliku ideoloogia sünd”, et kaugel sellest, et olla Euroopa ajaloo “sulgudes”, nagu Benedetto Croce seda teeks, on (tõeline) fašism tegelikult “Euroopa kultuuri ajaloo lahutamatu osa”. Karm tõde on see, et tervitades tänast Maidani-järgset Ukrainat ja kõike, mis paketiga kaasneb, oma blokki, võib Euroopa tervitada ka tagasi ja võtta omaks selle tumeda poole iseendast – külje, mis ei olnud kunagi täielikult areenilt lahkunud.
