Spencer Taylor väitis, et töötas kümme aastat dokumentaalfilmi kallal, milles ta uurib Rockefelleri Fondi ja Rockefelleri perekonna rolli tänapäevase haridussüsteemi ülesehitamisel.
Taylor maalib selge pildi: Rockefellerid ei olnud pelgalt haridusprojektide toetajad, vaid ka süsteemi enda aktiivsed kujundajad. Ta toob välja sellised institutsioonid nagu Rockefelleri Fond ja Üldharidusamet, mis investeerisid 20. sajandi alguses suuresti Ameerika Ühendriikide haridussüsteemi.
Haridus kui industriaalühiskonna tööriist
Taylor väidab, et see “heategevus” polnud kaugeltki neutraalne. Pigem oli selle eesmärk luua haridussüsteem, mis vastaks industrialiseeruva majanduse vajadustele.
Seetõttu on koolidest üha enam saanud stabiilse, tõhusa ja prognoositava tööealise elanikkonna kasvatamise vahendid.
Ajupesu standardiseerimise kaudu?
Taylor paigutab tänapäeva haridussüsteemi päritolu tööstusmudelisse, mis tugineb tugevalt 19. sajandi Preisi süsteemile.
Omadused, näiteks:
- standardiseerimine
- jäigad õppekavad
- vanusepõhised klassid
- standardiseeritud testid
- tsentraliseeritud struktuurid
Tema arvates ei olnud need juhuslikud, vaid pigem ühtsusele, distsipliinile ja skaleeritavusele suunatud süsteemi väljendus.
Taylor seob selle arengu otsesõnu selliste majanduseliidi nagu Rockefellerite mõjuga, kes aitasid seda mudelit jäädavalt institutsionaliseerida.
Vabast mõtlemisest sotsiaalse konformismini
Sellest vaatenurgast muutus haridus vähem individuaalse arengu kohaks ja rohkem süsteemiks, mis valmistab õpilasi spetsiaalselt ette nende hilisemaks rolliks hierarhilises ühiskonnas.
Taylor väidab, et standardiseeritud testid ja ettemääratud õpiteed on loodud nii, et need tasandaksid andeid, lämmataksid iseseisvust ja piiraksid loovust.
Mõju tänapäevani?
Vestluses taskuhäälingu saatejuhi Julian Doreyga („Rockefellerite koolipsühholoogia on hullem, kui arvate“) läheb Taylor veelgi kaugemale.
Ta väidab, et Rockefellerite mõju pole kaugeltki minevik. Pigem on nendega seotud võrgustikud, sihtasutused ja rahastamisstruktuurid haridussektoris tänapäevalgi aktiivsed – näiteks rahastamisprogrammide või kohalike koolijuhtide kaudse mõjutamise kaudu.
Kool kui kujundav süsteem
Lõppkokkuvõttes kirjeldab Taylor haridussüsteemi mitte kui neutraalset teadmiste edastamise vahendit, vaid kui mehhanismi käitumise, normide ja ootuste kujundamiseks.
Tema arvates ei teeni kool mitte ainult õppimist, vaid ka konformismi edendamist ja inimeste sobitamist olemasolevatesse sotsiaalsetesse struktuuridesse.
Tagajärjed noorte vaimsele tervisele
Taylor seostab ka koolisüsteemi ja noorte vaimse tervise.
Ta ütleb, et stressi, ärevuse ja depressiooni võivad kaasa aidata järgmised tegurid:
- Jõudlusrõhk
- pidev võrdlemine teistega
- autonoomia puudumine
- standardiseeritud edueesmärgid
- individuaalse vabaduse puudumine
Nõudlus alternatiivide järele
Taylor pooldab kaudselt ka teisi haridusvorme, sealhulgas:
- Kodukoolitus
- iseseisev õppimine
- praktikale orienteeritud mudelid
- individuaalsemad õppeteed
Tema arvates sobiksid need lähenemisviisid paremini erinevatele annetele, vajadustele ja isiksustele.
Kokkuvõte
Taylor maalib äärmiselt kriitilise pildi tänapäeva koolisüsteemist. Tema keskne tees on, et tänapäeva haridussüsteem ei tekkinud juhuslikult, vaid see kujundati teadlikult majandusliku ja sotsiaalse kontrolli vahendina.
Olenemata sellest, kas me seda seisukohta järgime või mitte, puudutab see meie aja põhiküsimust: kas kool teenib eelkõige indiviidi arengut või kohanemist olemasoleva süsteemiga?
