“Üks demokraatiast läbi jooksva totalitarismi hiilivatest kätest on Föderaalne Juurdlusbüroo … Sest miks FBI seda kõike teeb? Inimeste hirmutamiseks… Nad töötavad institutsioonide, korporatsioonide ja poliitika heaks, et hoida asjad nii nagu nad on. Ja nad tahavad hirmutada ja jahutada inimesi, kes üritavad asju muuta.”
– Howard Zinn, ajaloolane
Võim rikub. Me teame seda.
Tegelikult teame seda kogemusest, mis on meie enda valitsuse käega kõvasti õpitud.
Miks on siis keegi üllatunud, saades teada, et FBI, üks kõige võimunäljasemaid ja korrumpeerunud agentuure politseiriigi tohutus võimunäljaste ja korrumpeerunud agentuuride kompleksis, kuritarvitas tohutut valitsuse jälgimisandmebaasi rohkem kui 300 000 korda, et võtta sihikule ameeriklastest kodanikke?
Nii toimib valitsus ju.
Esiteks otsivad nad erakordseid volitusi, mis on omandatud mõne riikliku kriisi tagajärjel – antud juhul põhjendamatuid jälgimisvolitusi, mille eesmärk on aidata valitsusel luurata välismaa sihtmärke, keda kahtlustatakse terrorismis osalemises – ja seejärel kasutavad nad neid volitusi Ameerika rahva vastu.
Välisluure järelevalvekohtu andmetel kuritarvitas FBI korduvalt välisluure jälgimise seaduse paragrahvi 702, et luurata kahe väga erineva ameeriklaste grupi suhtlust: need, kes osalesid George Floydi protestides ja need, kes võisid osaleda 6.jaanuari 2021 protestidel Kapitooliumis.
See on võrdväärne FBI-ga, mille tegevusviis on ajalooliselt olnud valitsuse võimule avalduvate ohtude paljastamine, häirimine, valesti suunamine, diskrediteerimine või muul viisil neutraliseerimine.
FBI-l on tõepoolest pikk ajalugu aktivistide, poliitikute ja kultuuritegelaste tagakiusamisel, kohtu alla andmisel ja üldiselt ahistamisel.
1950. ja 60.aastatel olid FBI sihtmärgid kodanikuõiguste aktivistid, kommunistlikes sidemetes kahtlustatavad ja sõjavastased aktivistid. Viimastel aastakümnetel on FBI laiendanud oma haaret, võttes sihikule nn kodumaised äärmuslased, keskkonnaaktivistid ja need, kes on politseiriigi vastu.
2019.aastal lubas president Trump anda FBI-le “kõik, mida nad vajavad“, et uurida ja tõkestada vihakuritegusid ja riigisisest terrorismi, ilma et oleks pidanud silmas pidama põhiseaduses sätestatud selliseid ülemääraseid keelde.
See ekslik lubadus heidab uudishimulikku valgust FBI käimasolevale SWAT-i meeskonna haarangutele, jälgimisele, desinformatsioonikampaaniatele, hirmu õhutamisele, paranoiale ja tugeva käe taktikale, mida jagatakse nii parem- kui ka vasakpoolsetele teisitimõtlejatele.
Kuigi need ülemäärased ja rasked õppetunnid jõuga valitsemise kohta on muutunud tavapäraseks tööprotseduuriks valitsuse jaoks, mis suhtleb oma kodanikega peamiselt jõhkruse, hirmutamise ja hirmu keeles, pole see uus.
Tõepoolest, FBI armusuhe totalitarismiga võib ulatuda natsipolitseiriigini.
Nagu ajaloolane Robert Gellately jutustab, imetlesid tolleaegsed maailmavõimud natsipolitseiriiki niivõrd selle tõhususe ja korra pärast, et Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel värbas FBI koos teiste valitsusasutustega agressiivselt vähemalt tuhat natsi. Sealhulgas mõned Hitleri kõrgeimad käsilased.
Sellest ajast peale on USA valitsusasutused – FBI, CIA ja sõjavägi – täielikult omaks võtnud paljud natside hästi väljatöötatud politseitaktikad ja kasutanud neid korduvalt Ameerika kodanike vastu.
Ameerika Ühendriikide valitsus laenab iga päevaga järjekordse lehe Natsi-Saksamaa mänguraamatust: Salapolitsei. Salakohtud. Salajased valitsusasutused. Järelevalve. Tsensuur. Hirmutamine. Ahistamine. Piinamine. Jõhkrus. Laialt levinud korruptsioon. Kinnijäämine. Indoktrineerimine. Tähtajatu kinnipidamine.
See ei ole taktika, mida kasutavad põhiseaduslikud vabariigid, kus valitsevad õigusriik ja kodanike õigused. Pigem on need autoritaarsete režiimide tunnused, kus salapolitsei kontrollib elanikkonda hirmutamise, hirmu ja valitsusagentide ametliku seadusetuse kaudu.
Mõelge sellele, mil määral sarnanevad FBI ulatuslikud volitused jälgida, kinni pidada, üle kuulata, uurida, kohtu alla anda, karistada, politseid teha ja üldiselt oma seadusena toimida nende natside nõbude Gestapo omadega.
Nii nagu Gestapol, on ka FBI-l tohutud ressursid, suured uurimisvolitused ja suur kaalutlusõigus otsustamaks, kes on riigi vaenlane.
Nii nagu Gestapo luuras kirju ja telefonikõnesid, on FBI agentidel vaba juurdepääs kodanike kõige isiklikumale teabele.
Sarnaselt Gestapo keerukatele jälgimisprogrammidele võivad FBI luuramisvõimalused süveneda ameeriklaste kõige intiimsematesse üksikasjadesse (ja lubada seda teha ka kohalikul politseil).
Sarnaselt Gestapo võimele teha profiili rassi ja religiooni alusel ning omale süüd seostamise kaudu, võimaldab FBI lähenemine kuritegevusele eelnevale lähenemisele ameeriklasi profileerida paljude tunnuste, sealhulgas rassi ja religiooni alusel.
Sarnaselt Gestapo võimule muuta keegi riigi vaenlaseks, on ka FBI-l õigus kedagi koduterroristiks tembeldada.
Nii nagu Gestapo imbus kogukondadesse, et luurata Saksa kodanike järele, imbub FBI regulaarselt poliitilistesse ja religioossetesse rühmitustesse, aga ka ettevõtetesse.
Nii nagu Gestapo ühendas ja militariseeris Saksamaa politseijõud riiklikuks politseijõududeks, on Ameerika politseijõud suures osas föderaliseeritud ja muudetud riiklikuks politseijõududeks.
Nii nagu Gestapo viis läbi kinnijäämisoperatsioone, on ka FBI-st saanud meister kinnijäämise kunstis.
Nii nagu Gestapo salatoimikuid poliitiliste juhtide kohta kasutati hirmutamiseks ja sundimiseks, on samamoodi kuritarvitatud ka FBI katseid võtta sihikule ja nuhkida kõiki, keda kahtlustatakse “valitsusevastases” meeleolus.
Gestapost sai Kolmanda Reichi terror, luues keeruka järelevalve- ja õiguskaitsesüsteemi, mille edu toetus sõjaväe, politsei, luurekogukonna, naabrivalve, postkontori ja raudtee valitsustöötajate, tavaliste koostööle, lisaks riigiteenistujad ja sikutavad rahvad, kes kalduvad teatama “kuulujuttudest, kõrvalekalduvast käitumisest või isegi lihtsalt lahtisest jutust“.
