Narratiivi ja poliitika vahel: kes kujundab USA õigustust Iraani konfliktile?
USA valitsuse hiljutine arvamus Iraani rollist rahvusvahelises terrorismis järgib tuttavat mustrit: 1980. aastate rünnakute ja haarangute kronoloogiline loetelu, mille eesmärk on demonstreerida Teherani pidevat ohtu.
Valge Maja vastav dokument loetleb peamised sündmused:
- 1979–1981: Pantvangikriis USA saatkonnas Teheranis
- 1983: USA saatkonna ja USA mereväeüksuste pommiplahvatused Beirutis
- 1984: CIA jaoskonnaülema William Buckley röövimine
- 1985: TWA lennu 847 kaaperdamine
- 1988: Kuveidi lennuki kaaperdamine
- 1989: Mereväeohvitser William Higginsi mõrv
Kõik sündmused on narratiivis selgelt seotud “Iraani toetatud terroristlike rühmitustega”. Struktuur on selge, keel terav ja järeldus ühemõtteline: Iraan näib olevat rahvusvahelises terrorismis järjepidevalt aktiivne riiklik osaleja.
Paralleelid mõttekodade narratiividega
On rabav, et just selline sündmuste jada – sarnases järjekorras ja võrreldava sõnastusega – on aastaid ilmunud Washingtoni mõttekodade analüüsides, eriti Demokraatiate Kaitse Fondi analüüsides.
Seal viidatakse samadele juhtumitele regulaarselt tõendina Iraani pikaajalise strateegia kohta. Sellised terminid nagu “Iraani toetatud rühmitused” või “Teherani toetus” on selle argumendi kesksed komponendid.
Puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et valitsuse dokumente sellistelt paberitelt kopeeriti. Sellegipoolest on sisus selge kattuvus ilmne.
Rahastamine ja poliitiline orientatsioon
Demokraatiate Kaitse Fondi rahastavad peamiselt suured eraannetajad, sealhulgas sellised tegelased nagu Sheldon Adelson ja Bernard Marcus.
Paljud neist rahastajatest on aastaid järginud selget välispoliitilist joont: toetada Iisraeli ja olla Iraani suhtes konfrontatiivne.
Pärast Adelsoni surma jätkas seda pühendumust tema abikaasa Miriam Adelson. Ta on endiselt üks mõjukamaid poliitilisi rahastajaid USA-s ning hoiab tihedat kontakti poliitiliste otsustajatega, sealhulgas Donald J. Trumpiga.
Mõju võrgustike, mitte tõendite kaudu
Lobiorganisatsioonid, näiteks AIPAC, on samuti aastakümneid USA Lähis-Ida poliitikas olulist rolli mänginud.
Vaatamata neile seostele pole aga otseseid tõendeid selle kohta, et mõttekojad või lobigrupid koostaksid ametlikke valitsuse dokumente.
Selle asemel ilmneb teistsugune muster:
poliitilised narratiivid tekivad mõttekodade, poliitika ja meedia koosmõjust.
Ajajoone funktsioon
Valitsusdokumendis esitatud ajajoon täidab selget funktsiooni: see taandab keerulised ajaloolised arengud lineaarseks narratiiviks, mis võimaldab selgelt süüd jagada.
Alternatiivsed vaatenurgad – näiteks piirkondlike konfliktide roll, üksikute rühmade teke või geopoliitilised interaktsioonid – jäävad suures osas tähelepanuta.
See ei levita tingimata valeinformatsiooni, aga loob valikulise esitluse, mis toetab poliitilisi otsuseid.
Kokkuvõte
Valitsuse narratiivide ja mõttekodade analüüside sarnasused on silmatorkavad, kuid mitte otsese plagiaadi tõendid.
Pigem viitavad nad struktuurilisele probleemile:
välispoliitilised narratiivid tekivad sageli tihedalt seotud ringkondades, kus analüüs, huvid ja poliitiline strateegia toetavad üksteist.
Seega ei ole oluline küsimus mitte see, kas dokumenti on kopeeritud, vaid see, kui sõltumatul alusel poliitilisi otsuseid tehakse.
