Poliitiliste vasakpoolsete jaoks on sõnavabadus suhteline. Kui teatud kaubamärk avalikku kaebust on vastuolus nende päevakorraga, ei peeta seda enam “vabaks”. Kõik, mida nad peavad tegema, on sildistada protestid, mis neile ei meeldi, ülestõusudeks ja trotsi väljendamiseks vihakõneks.
Miski ei näita seda silmakirjalikkust rohkem kui LGBT-liikumistele ja sümbolitele antud seaduslikud privileegid. Woke’i aktivistid võivad hävitada Ameerika monumente, rikkuda või lõhkuda ajaloolisi kujusid ja põletada Ameerika lippu, kartmata kättemaksu, kuid kui julgete jätta jälje uhkuse lipule keset teed, seisate silmitsi seaduse täieliku jõuga.
Nii on see Floridas Peterburis, kus kaks eraldi sõidukit on põletanud kummi üle Pride’i seinamaalingu, mis on maalitud keset Central Avenue ristmikku. Demokraatide ametnikud on nördinud hiiglasliku uhkuse lipu pideva kahjustamise pärast ja nad väidavad, et seinamaalingu parandamise maksumus on üle 1000 dollari, mis kohaliku politsei sõnul on kuritegu. Kurjategijate jaoks on nüüd käimas “inimhunt”.
Demokraadist linnapea Ken Welch postitas vandalismi kohta Instagrami, öeldes:
“Arvestades hiljutist vandalismi, mis oli suunatud meie Progressiivse Pride’i lipu seinamaalingu vastu, tahan rõhutada, et St. Pete ei ole kohta vihkamisele. Oleme ühtsed, väärtustades ja väärtustades iga elanikku, olenemata tema orientatsioonist, soolisest identiteedist või eneseväljendusest. Meie erinevused muudavad St. Pete’i elavaks ja mitmekesiseks kogukonnaks, mida me kalliks peame.”
Kuid kes ütles, et on okei, kui need linnad üldse elanikele uhkusesümboleid peale suruvad? Paljudel juhtudel on linnaametnikud uhkuse lipud ja ristteed kasutusele võtnud ilma elanike eelneva küsitluse või heakskiiduta ning kodanikke, kes survestavad linna neid lippe eemaldama (nagu me hiljuti nägime Kanadas Alberta linnas), ründab meedia linna maine “piinlikkust”.
Oluline on kõigepealt tunnistada, et uhkuse liikumine ei ole võrdsusliikumine, see on poliitiline liikumine, millel on selged ja antagonistlikud eesmärgid, sealhulgas üldkodanike ümberõpe. Avalikkust sunnitakse aktsepteerima uhkusepoliitikat Ameerika diskursuse ühise elemendina, kui nad on tegelikult väikese jälgijaskonnaga äärmusliikumine. Ilma valitsuste, korporatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonide pideva toetuseta lakkaks “Pride” lihtsalt olemast.
Tegelik küsimus, mis tuleb esitada, on järgmine: kas linnavalitsustel peaks olema lubatud suruda aktivistide ajupesu avalikule väljakule? Kas avalike tänavate ja avalike hoonete eest tasutakse riiklike maksudollaritega, on aus mäng propaganda eest vaid ühele grupile? Mõni grupp? Või peaksid nad jääma neutraalseks?
Ja kui on okei rikkuda traditsioonilisi Ameerika monumente sõnavabaduse nimel, siis miks nõuab uhkuse seinamaalingute rüvetamine kuriteosüüdistusi ja “inimhunti”.
Pride’i kuu on üldiselt väljamõeldis, õhukesest õhust loodud astroturfiüritus, millel on enamiku ameeriklaste jaoks vähe tähendust. Ometi pommitatakse inimesi terve kuu jooksul vikerkaarelippude lõputu uputusega ja ponnistatakse sooideoloogia vooruste üle aktivistidelt, kelle põhiidentiteet keerleb selle ümber, kellega nad eelistavad magada. See on veider.
Peale selle ei ole avalikkusel mingit võimalust arutleda uhkusepropaganda paikapidavuse üle, ilma et neid süüdistataks kitsarinnalisuses ja näib, et rahval on sellest kõrini. Kuna vasakpoolsed poliitikud ei kuula nende muresid, on nende ainus abinõu otsene tegevus. Võib-olla on aeg küsida, miks tehakse uhkuse kuust 30-päevane woke’i rahvuspüha ilma Ameerika loata? Võib-olla on aeg uhkuse kuu üldse tühistada.