Valimiskaebuste kord on pärit vanast ajast ja puudutab üksnes paberhääletust.
E-hääletamist puudutavate seadustega tuleb tegeleda valimiste vahelisel ajal.
Enamus hääletab elektrooniliselt ja e-valimiste korraldus muutub üha tähtsamaks.
Eesti seadused peavad kaasas käima tehnoloogiliste muutustega – vaid nii on võimalik, et e-valimised on kõikidele selged ja arusaadavad, vähendades sellega ka poliitiliste rünnakute võimalust.
Tänases intervjuus Postimehele ütleb riigikohtu esimees Villu Kõve, et kuna valimiskaebuste kord puudutab vanast ajast üksnes paberhääletust, ei jõua see kaasas käia e-hääletuse tehniliste protseduuride selgitamisega. Säärane asjaolu tekitabki aga umbusku e-valimiste legitiimsuse suhtes, mida Kõve ise kahtluse alla ei sea.
«E-hääletamise reeglite seaduses täpsustamise ja valimiskaebuste lahendamise korra analüüsiga tulebki nüüd edasi minna, valimistevahelisel rahulikumal ajal,» on Kõve veendunud.
Seega on pall parlamendi väljakupoolel, sest just parlament on see, mis võtab Eestis vastu seadusi ja vajadusel ka täiendab neid. Küsimus on, kui palju on vastne riigikogu valmis e-valimiste seadustega tegelema.
Paraku korduvad pärast parlamendi- ja presidendivalimisi Eestis alati kaks teemat. Pärast riigikogu valimisi võetakse üles jutt e-valimiste õiguspärasusest ja sellega seotud protseduuridest. Mõni erakond on seda retoorikat kasutanud ka poliitiliste punktide saamiseks, tekitades olukorra, kus e-valimiste ründamine võrdub Eesti riikluse ründamisega. Presidendivalimiste järel aga tõuseb regulaarse järjekindlusega esile küsimus presidendi otsevalimisest.
E-valimised on olnud ka üks meie välispoliitilisi visiitkaarte koos üldise e-riigi kuvandiga. Seda enam tuleb muretseda selle pärast, et e-valimised oleksid toetatud uute seadustega, mis arvestavad tehnoloogilist siiret.
Kuid siis kaovad need teemad päevakorrast, sest erakondadele on poliitiliselt kasulikum tõstatada teemasid, mis nende arvates inimesi enam kõnetavad. Remonti ootav riik aga jäetakse ripakile.
Mõnikord pole küsimus üldse seaduses, vaid lihtsalt protseduuris. Tänavune riigikogu valimistulemuste laekumise kord ei jätnud just muljet läbimõeldusest, kui valimisõhtu jooksul muutusid tulemused kardinaalselt ja e-hääled ei laekunud ettenähtud ajal. Samal ajal tuleb meenutada, et sel aastal valis üle poole hääletanuist elektrooniliselt – järelikult muutub üha tähtsamaks e-valimiste korraldus. See asjaolu rõhutab veelgi, et e-hääletusega seonduv seadustik vajab värskenduskuuri.
Ausad ja vabad valimised on õigusriigi lahutamatu tunnus, sest põhiseaduse järgi kuulub kõrgeim võim rahvale. Seega on äärmiselt oluline, et võimu teostamiseks saadav mandaat jõuaks meieni võimalikult arusaadavalt ja selgelt. Demokraatiale iseloomulik joon on usaldus valitsejate ja nendele mandaadi andnud rahva vahel. Kui seda usaldust ei ole, kipub ka riik lagunema või vähemalt logisema ja krigisema nagu vigased hammasrattad. Korralik seadustik oleks kui õli riigimootorile.
E-valimised on olnud ka üks meie välispoliitilisi visiitkaarte koos üldise e-riigi kuvandiga. Seda enam tuleb muretseda selle pärast, et e-valimised oleksid toetatud uute seadustega, mis arvestavad tehnoloogilist siiret. On ju mitmed tehnoloogiaanalüütikud öelnud, et Eesti ei tohi oma digiriigi loorberitele puhkama jääda, vaid peab maailma karmis konkurentsis vaatama ikka ettepoole. E-valimiste kordategemine on üks säärane samm, mis meie tulevikku mõjutab.
