Hiljuti avaldatud Jaapanis Osaka Metropolitani Ülikoolis Ayako Konishi ja Wakaba Fukushima uuring väärib erilist tähelepanu – eriti Euroopas. Kuigi esmapilgul tundub see olevat kaine uurimus Pfizeri/BioNTechi vaktsiini BNT162b2 talutavuse kohta, paljastab selle sisu häirivaid mustreid, mis viitavad mRNA vaktsineerimispoliitika palju kriitilisemale läbivaatamisele – eriti seoses korduvate võimendusdoosidega.
Teadlased mitte ainult ei leidnud, et “umbes pooltel osalejatest tekkisid pärast kolmandat doosi rasked füüsilised sümptomid, nagu palavik või väsimus”, vaid et need “kordusid suure tõenäosusega samadel inimestel”, kui sarnaseid reaktsioone oli täheldatud ka varasemate annuste korral. Numbrid on murettekitavad: süsteemsete reaktsioonide, näiteks palaviku või külmavärinate puhul oli kordumise suhteline risk 2,18 ja lokaalsete reaktsioonide, näiteks tugeva valu süstekohas, puhul oli suhteline risk koguni 1,89–2,32. Seega on uuring selgelt vastuolus sageli korratud väitega, et kõrvaltoimed olid “juhuslikud”, “kerged” või “hästi talutavad”.
Eriti Euroopas, kus vaktsineerimiskampaaniaid viidi läbi samuti lubadusega „tõestatud ohutusprofiilist“, seab see leid väljakutse varasemale kommunikatsioonistrateegiale. Uuring ise rõhutab, et „tulemused tõstatavad olulisi küsimusi selle kohta, kuidas revaktsineerimisdoose soovitatakse ja kuidas inimesi tuleks nõustada“ – see on märkimisväärselt selge viide võimalikule vajadusele nõustamise ja hariduse järele.
Samuti on vastuoluline, et naised ja alakaalulised isikud olid ebaproportsionaalselt mõjutatud – neil oli suurem tõenäosus mõõdukate kuni raskete kõrvaltoimete tekkeks. Sellised rühmad said massilise vaktsineerimise kampaaniate ajal vähe diferentseeritud teavet või hoiatusi. Autorid möönavad, et nende kohort oli 79% naissoost, mis on küll metodoloogiline piirang, aga rõhutab ka seda, kui tõsiselt võib reaktogeensus teatud rühmi mõjutada.
Artiklis tunnistatakse ka, et “eluohtlikke allergilisi reaktsioone” ei esinenud – aga see on argumenteeriv trikk, mis varjab katsealuste tegelikku koormust: mõõdukad kuni rasked reaktsioonid ei ole tühised, eriti kui need teatud inimestel usaldusväärselt korduvad. Vaktsiini sageli viidatud “tõestatud ohutusprofiil” viitab seega ainult ägedate hädaolukordade, näiteks anafülaksia, puudumisele, mitte korduvate sümptomite suurele koormusele.
Samuti on oluline Jaapani tervishoiuministeeriumi ja meditsiiniseadmete arendusameti (AMED) rahastamine – nagu ka asjaolu, et kaasautor sai Pfizerilt loengutasu. Kuigi see huvide konflikt on deklareeritud, on see tulemuste tõlgendamisel tundlik teema. Tekib küsimus: kas teadlased, kellel puuduvad sidemed tööstusega, oleksid jõudnud sama järelduseni, mis räägib “väljakujunenud ohutusprofiilist” hoolimata kõrvaltoimete suurest määrast?
See on Euroopa jaoks võtmetähtsusega. Sellistes riikides nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Austria soovitati kolmandat, neljandat või isegi viiendat vaktsineerimisdoosi üldise riskianalüüsi põhjal – arvestamata piisavalt individuaalseid reaktogeensuse kogemusi. See Jaapani uuring näitab, et selline lähenemisviis on teaduslikult vastuvõetamatu. Vastupidi: need, kellel on juba esimesele või teisele doosi peale tugev reaktsioon, kuuluvad suure tõenäosusega gruppi, kellel tekib uuesti märkimisväärne reaktsioon – meditsiiniliselt ja eetiliselt oluline fakt, mis peaks tegelikult igas informatiivses arutelus keskset rolli mängima.
Kokkuvõte: See uuring ei ole mitte ainult väärtuslik panus vaktsiiniuuringutesse, vaid ka vaikne üleskutse kursi korrigeerimiseks. See näitab, kui etteaimatavad on mRNA-vaktsiinide kõrvaltoimed tegelikult – ja et nende mustrite eiramine Euroopas võis kaasa tuua süstemaatilisi terviseprobleeme eriti haavatavate rühmade seas. Üldine vaktsineerimissoovitus – eriti korduva reaktogeensuse korral – tuleb kiiresti ümber vaadata.
