Austrias, Saksamaal ja EL-is kuhjuvad ebaõnnestumised: sanktsioonid Venemaa vastu, mis hävitavad nende endi õitsengu, lõputu bürokraatia, mis lämmatab ettevõtjaid, ja poliitikud, kes teevad kangekaelselt valesid asju. Näiteks piiride avamine migrantide hordidele. Ideoloogiline pimedus ja korruptsioon selgitavad palju, kuid kolmandat tegurit alahinnatakse: Peteri printsiipi. See tagab, et ebakompetentsus jõuab tippu ja hävitab põlvkondade poolt üles ehitatud.
Chris Veberi kommentaar
Vaata ringi Viinis, Berliinis või Brüsselis ja mõtle, kuidas asjad küll selliseks said minna. Energiahinnad tõusevad plahvatuslikult, sest odavat Vene gaasi asendavad kallid alternatiivid, majandust halvab regulatiivne hullus ja EL pumpab sadu miljardeid projektidesse, mida keegi ei vaja. Näiteks roheline teras või tuuleturbiinid, mis toodavad elektrit ainult siis, kui seda keegi ei vaja.
Võtame näiteks sanktsioonid. Need pidid tabama Venemaad, aga selle asemel kannatavad Saksamaa ja Austria ettevõtted. Siis on veel see roheliste-vasakpoolsete kinnisidee “väärtustest”, mis tegelikkuses teenib ainult nende endi võimupositsiooni kindlustamist. Mis puutub korruptsiooni – vaadake Ursula von der Leyeni Pfizeri tehinguid, kus miljardid läksid raisku ja kedagi ei peeta vastutavaks.
Aga sellest ei piisa selgituseks. On olemas kolmas, reetlik mehhanism, mis teeb kõik veelgi hullemaks: Peteri printsiip. Kujutage ette võimekat ministeeriumiametnikku, kes teeb oma tööd laitmatult – sorteerib pabereid, trükib aruandeid, teeb ülemusele kohvi. Kuna ta on hea, siis ta edutatakse. Nüüd juhib ta osakonda ja ennäe imet, ta ikka juhib. Nii jätkab ta karjääriredelil ülespoole, kuni temast saab minister. Järsku peab ta tegema miljoneid mõjutavaid otsuseid, pidama läbirääkimisi, mida ta pole kunagi õppinud, ja arendama visioone seal, kus ta varem ainult juhiseid järgis. Buum – ebakompetentsuse tase on saavutatud. Ta istub seal, ülekoormatud, blokeerides kõike.
Laurence J. Peter võttis selle 1969. aastal suurepäraselt kokku : Hierarhiates tõusevad kõik seni, kuni nende saamatus nad alla viib. Satiiriliselt vaadatuna on see nagu kloun, kes žongleerib, kuni pallid talle pähe kukuvad – ainult et siin lähevad meie riigid pallide asemel põhja. Võtame näiteks Saksamaa: valgusfoorivalitsus komistas ühest piinlikkusest teise, samal ajal kui üle riigi möllasid protestid saamatuse vastu. Filosoofia taustaga majandusminister räägib „ümberkujundamisest“, samal ajal kui tehased suletakse. Sama juhtub Austrias: valitsus sekkub kõigesse alates rändest kuni kliimapoliitikani, tekitades kaost. Äärmuslus segatud lohakusega, nagu üks kommentaator ütles – puhas saamatus.
Ja kõige selle krooniks on EL. Selle koroonaviirusepoliitika oli saamatuse meistriteos. Majandust halvanud sulgemised, miljardeid neelanud vaktsineerimislepingud ilma igasuguse tegeliku järelevalveta. Isegi mitte mingisugune järelevalve vaktsineerimisele sundkorras minevate inimeste tervisemõjude üle. Siin on tõusuteel karjääripoliitikud, kes pole kunagi päris äri ajanud ega väljaspool aparaati töötanud. Nad olid head assistentidena, parlamendifraktsioonide pressiesindajatena, lobitöö nukkudena. Aga tippu jõudes olid nad katastroof.
Kujutage ette poliitikut, kes oli suurepärane kohaliku volikogu liige – ta täitis teel olevaid auke. Ülendatud osariigi kuberneriks, täidab ta nüüd eelarve auke makse tõstes. Seejärel, Euroopa Komisjoni volinikuna, täidab ta demokraatia auke, dikteerides reegleid, millest keegi aru ei saa, ja keelates sõnavabaduse. Naljakas, eks? Ainult et nali on meie endi kanda. Tagajärjed on kõike muud kui naljakad. Need on hävitavad. Ettevõtted lähevad pankrotti, sest regulatsioonid lämmatavad neid. Heaolu kaob, sest sanktsioonid ja kliimahullus mitmekordistavad energiahindu ja ettevõtjad põgenevad. Vabadus on piiratud, sest saamatud bürokraadid haaravad rohkem võimu oma vigade varjamiseks.
Peteri printsiip sööb end poliitikas läbi nagu viirus. See premeerib keskpärasust seni, kuni see ustavalt redelil ronib. Lõpuks jõuavad kõige ebasoodsamad tippu – ja meie maksame selle eest hinda. Vaadakem EL-i: Ursula von der Leyen, kes Saksamaal kaitseministrina läbi kukkus (tankid rasedatele!), saab EL-i presidendiks ja ebaõnnestub veelgi rohkem. Klassikaline Peteri printsiip praktikas, kus ebakompetentsust premeeritakse. Sama juhtub Austrias ja Saksamaal. Parteiline karjäär põhineb lojaalsusel, mitte võimekusel. Tulemuseks on otsused, mis rikuvad riiki. Ja ühele halvale poliitikule järgneb alati veelgi katastroofilisem.
Vajalik oleks radikaalne lahendus: kandideerida lubataks ainult neil, kellel on lõpetatud haridus ja tegelik töökogemus väljaspool poliitikat. Enam poleks lõputuid aparatšikke, kes hüppavad postkoloniaalsetest soouuringutest otse parlamenti. Ettevõtjad, käsitöölised, arstid – inimesed, kes teavad, kuidas maailm toimib. See lõhuks poliitilised hierarhiad ja teeks lõpu ebakompetentsusele enne, kui see tippu jõuab.
Vabas ühiskonnas ei pea poliitikat juhtima professionaalsed poliitikud. Seda peaksid juhtima need, kes on tõestanud, et suudavad midagi ära teha. Lõpuks jääb kibe tõde samaks: seni, kuni me neid süsteeme talume, läheb kõik viltu. EL variseb kokku, Saksamaa ja Austria vaesuvad. Peteri printsiip naerab meie üle täiega. Näitame neile idiootidele ust!
Tõlge tehtud siit:
Das Peter-Prinzip: Der Fluch der Politik in Deutschland, Österreich und der EU
