Autor Star Parker kaudu The Epoch Times,
Mitu aastat tagasi ilmus ajalehelugu algkooliõpetajast, kes korraldas oma klassis valimised.
Õpilased valisid oma kandidaadid – üks väike poiss võistles ühe väikese tüdruku vastu.
Väike poiss tõusis klassi ette ja jagas oma ideid muudatusteks, mis nende elu paremaks muudaksid. Väike tüdruk tõusis püsti ja lubas, et kõik, kes tema poolt hääletavad, saavad jäätist.
Väike tüdruk võitis, käed alla.
Võib-olla on see armas lugu 10-aastastest.
Kuid see on palju vähem armas, kui arvestada, et meie riigi tänane poliitiline reaalsus ei ole palju erinev.
Kaks kolmandikku föderaalsetest kulutustest, mis võtavad nüüd peaaegu neljandiku meie SKPst, on ülekandemaksed.
Erinevalt föderaalsetest kulutustest, mis hõlmavad otseseid makseid üksikisikutele või ettevõtetele – nagu palgad või kaitseministeeriumi tehtud ostud -, on ülekandemaksed maksed, mis kantakse föderaaleelarvest automaatselt üle ühele kodanike kogumile, samuti rahalised vahendid, mille föderaalvalitsus osariikidesse üle kannab.
Me räägime sellistest programmidest nagu sotsiaalkindlustus, Medicare, toidumärgid, tagastatavad maksukrediidid, Medicaid, eluase, heaolu ja transiit.
Need on automaatsed, kohustuslikud ülekanded, mis protsendina föderaalsetest kulutustest on alates 1950. aastast kasvanud umbes 5 korda.
Esindajatekoja eelarvekomisjoni andmetel on Medicaidis registreeritud USA elanikkonna protsent kasvanud 9.3 protsendilt 1975. aastal 24.3 protsendini 2022. aastal, saades toidutempleid 7.9 protsendilt 1975. aastal 12.4 protsendini 2022. aastal ja teenitud tulumaksukrediiti 2.9 protsendilt 1975. aastal 9.3 protsendini 2021. aastal.
Vanim ja suurim neist programmidest on sotsiaalkindlustus. Iga kord, kui ma teatan, et sotsiaalkindlustus kuulub föderaalsete õiguste alla, saan ma sotsiaalkindlustuse saajatelt vihaseid kirju, milles öeldakse, et nad töötasid oma hüvitiste saamiseks.
Kuid see pole mõte. Asi on selles, et enamikul ameeriklastel pole valikut, kas olla või mitte olla programmis ja kui see on sisse lülitatud, on kõik automaatne – millal ja kui palju makstakse (kuigi on olemas teatav vabadus, millal hakata hüvitist saama) – ja saadud eelised on teiste makstud maksudest.
Oluline on mõista, mida enamik ei tee, et seda tüüpi ülekandeid peeti kunagi põhiseadusega vastuolus olevaks. See oli sotsiaalkindlustus, mis muutis mängu.
Peetruselt Paulusele maksmiseks võtmist ei peetud kunagi föderaalvalitsuse põhiseaduslikuks võimuks.
Kuid pärast seda, kui president Franklin D. Roosevelt allkirjastas 1935. aastal sotsiaalkindlustuse, vaidlustati selle põhiseaduslikkus kohtuasjas, mida tuntakse nime all Helvering v. Davis.
Sel juhul leidis kohus, et sotsiaalkindlustus on põhiseaduspärane, laiendades oluliselt arusaamist USA põhiseaduse “üldise heaolu” klauslist – “Kongressil on õigus kehtestada ja koguda makse … ning hoolitseda ühise kaitse ja üldise heaolu eest.” Selle otsuse tulemusena andis uus arusaam “üldisest heaolust” kongressile tohutud ja laialdased uued volitused maksu- ja finantsprogrammidele, kuigi need valdkonnad ei ole põhiseaduses föderaalvalitsuse autoriteedina selgelt loetletud.
Nii sündis kaasaegne Ameerika heaoluriik ja poliitikutele avati uks häälte ja võimu eest jäätise lubamiseks.
See on föderaalsete kulutuste plahvatusliku kasvu ja nüüd föderaalse laenamise peamine allikas.
Muutus on võimalik. Alustasin oma karjääri hoolekandereformiga.
AFDC, ülalpeetavate lastega perede abistamise ja puudustkannatavatele peredele ajutise abi TANF-i reformiga langes sotsiaalhoolekande elanikkonna osakaal 5,2 protsendilt 1975. aastal 0,9 protsendile 2019. aastal.
Asutajad kujutasid ette vaba rahvast Jumala all, kus valitsuse roll on kaitsta elu ja vara.
Meie tõeline väljakutse on taastada see missioon ja visioon. See muudab meid kõiki paremaks.
