Ilves Eesti presidendina on üks meie ajaloo kõige suuremaid anomaaliaid üldse. Sest ta oli ja on absoluutselt mitte keegi. Tema vaimne tase või ka erialane andekus oleks võimaldanud tal heal juhul tõusta laste suvelaagri skaudijuhuks (aus ja väärikas amet samuti!) või siis maksimaalsel juhul pisikese raadiojaama pisikeseks uudistelugejaks. Tal ei ole mitte ühtegi oskust, teadmist või isegi päritolu (sh perekondlikku jõukust, mis vahel mõnest poliitikust tegi Eestis ka täna poliitiku), mis iialgi oleks lubanud eeldada, et mitte kellestki oleks võinud saada keegi. Ta haridusteegi on ilma kraadita, mistõttu ei saaks ta ka ülikoolis näiteks professor olla vanaduspõlves nagu väga paljud endised riigitegelased sageli ikka on, maaimapoliitikas ei ole kunagi sõltunud temast midagi, ta ei tunne eriti mitte kedagi ning omakorda temast ei huvitu enam mitte keegi oluline – peale meie enda seltskonnaajakirjanduse. Tal ei ole mitte ühtegi tõsiseltvõetavat teadusartiklit, esseed, mitte ühtegi raamatut, mitte ühtegi suurt tegu ja mitte ühtegi saavutust, mille kohta öelda “suur”. Peale selle, et ta sõitis kunagi Eestisse hetkel, kus veel inglise keele sorav oskus oli miskit erilist. Ning Euroopa etiketis kummaline tavalise ülikonnaga kikilipsu kandmine eristas muudest nägudest. Peale selle on ta lihtsalt turist või meid külastanud tavainimene nagu iga teine.
Aga inimesel, kes võlgneb üldse kõik mis tal on – valdava osa oma sissetulekust, oma mainest ja vast isegi oma järeltulijate-lähikondlaste positsioonist Eesti maksumaksjale ja rahvale, on kihuks veel sellele rahvale, kes on pidanud teda üleval pidama, jagada solvanguid ja moraliseerivaid õpetussõnu. Sealjuures meie enda vabadusvõitlejatele! Seda isiku poolt, kes tõepoolest on nii loomult kui positsioonilt Eesti ajaloo suurim mitte keegi. Ja kellel poleks ilma Eesti rahvata, kellele just need vabadusvõitlejad kohapeal tõid iseseisvuse, mitte midagi erilist ja suurt.
Ja meie kõik maksame siiani ja maksame ka edasi!
Ja maksame kinni enda halvustamise ja mõnitamise. Postimees ja ERR kindlasti peaks selle peale ütlema “Aitähh Toomas, nii ilusti ütlesid! Äkki üks positiivne uudis veel palun! Nii armas!”
Minu arust inimene, kellele meie – ehk kohalik Eesti rahvas – oleme andnud kõik, mis tal on, võiks sellesse toitjasse ning katjasse suhtuda respekti ja heatahtlikkusega. Ka nendesse, kes talle ehk on vastumeelsed. Isegi kui on miskit, mis ei meeldi ja seda ongi väga palju vast iga tänase tavalise eestlase jaoks sõltumata maailmavaatest – siis öelda seda ikkagi läbi tänulikkuse ja heatahtlikkuse prisma.
Sõnades “Aitäh Eesti inimesed, te andsite mulle võimaluse korraks maailmas keegi olla ning ka sissetuleku, mida mul muidu iialgi ei oleks. Tänu teile sain kõik, mis mul täna on. Oli au teid teenida!”
Aga kui Ilves nii ütleks, siis ta päriselt olekski keegi. Seetõttu ta lihtsalt ei suudaks.
