11. augustil 2025 arutas USA majandusteadlane ja kolumnist Paul Craig Roberts oma partneri Nemoga peetud vestluses USA presidendi Donald Trumpi ja Venemaa presidendi Vladimir Putini eelseisva kohtumise võimalikke ohte. Roberts väljendas skepsist selle kohtumisega seotud ootuste suhtes ja hoiatas kahe riigi vaheliste pingete võimaliku eskaleerumise eest. Allpool võtame kokku tema analüüsi põhipunktid.
Trumpi vale hinnang Venemaa positsioonile
Roberts kritiseerib Trumpi Venemaa seisukoha mittemõistmise pärast. Trump räägib korduvalt võimalikust “maadevahetusest” kui Ukraina konflikti lahendusest, mille puhul Venemaa ja Ukraina võiksid sõja lõpetamiseks territooriume vahetada. Roberts peab seda ideed naiivseks ja ebareaalseks. Putin on korduvalt selgelt öelnud, et ta pole huvitatud mitte ainult praeguse konflikti lõpetamisest, vaid ka selle algpõhjuste – eriti Venemaa julgeolekuprobleemide – lahendamisest. See hõlmab NATO vägede ja USA rakettide kohalolekut Venemaa piiridel, mida Moskva tajub ohuna.
Roberts toob välja ajaloolise paralleeli Kuuba raketikriisiga, mil USA reageeris vihaselt Nõukogude rakettidele Kuubal, mis asub vaid 90 miili kaugusel USA rannikust. Tänapäeval aga, väidab Roberts, on USA ja NATO paigutanud rakette Poolasse, Rumeeniasse ja teistesse riikidesse otse Venemaa piirile, ilma et Washington seda probleemiks peaks. See Venemaa julgeolekuhuvide eiramine on probleemi tuum, mida Trump ignoreerib.
Ettevalmistuse puudumine ja ebareaalsed ootused
Robertsi peamine kriitika on kohtumise ebapiisav ettevalmistus. Selliseid kõrgetasemelisi läbirääkimisi valmistatakse tavaliselt ette intensiivse töö käigus töötasandil, mille käigus selgitavad mõlemad pooled oma seisukohti ja uurivad võimalikke kompromisse. Antud juhul aga näib Trumpil olevat Putini seisukohast selge arusaam, samas kui Venemaa ametnikud, nagu Dmitri Medvedev ja teised kommentaatorid, väljendavad kohtumise suhtes juba optimistlikke ootusi. Roberts peab neid ootusi ohtlikeks ja ebareaalseteks, kuna need alahindavad konflikti keerukust.
Ta kardab, et kohtumine võib ebaõnnestuda, mis tooks kaasa USA ja Venemaa suhete halvenemise. Putini jaoks võivad ebaõnnestumisel olla sisepoliitilised tagajärjed, kuna Vene natsionalistid ja sõjavägi võivad vallutatud territooriumidel tehtavaid järeleandmisi pidada reetmiseks. Samal ajal on Trump surve all täita oma valimislubadusi konflikti kiireks lõpetamiseks, mida raskendab ettevalmistuse puudumine ja tema ebaselge strateegia.
USA hegemoonia ja sõjatööstusliku kompleksi roll
Roberts juhib tähelepanu sellele, et USA globaalse hegemoonia doktriin on kokkuleppe saavutamise peamine takistus. Robertsi sõnul õhutas USA Ukraina konflikti Venemaa destabiliseerimiseks. Konflikti järsk lõpp tekitaks küsimusi selle hegemoonilise poliitika hülgamise kohta, millele pole seni tähelepanu pööranud ei Trump ega teised USA poliitikud. Roberts rõhutab ka USA sõjatööstuskompleksi rolli, mis teenib kasumit relvamüügist Euroopale. Rahuleping võiks seda kasumit ohustada, mis on kokkuleppe saavutamise edasiseks takistuseks.
Surve Putinile ja BRICS-riikidele
Roberts näeb Putinit keerulises olukorras. Ühelt poolt tahab ta näidata BRICS-riikidele nagu India ja Brasiilia, et Venemaa on valmis pidama läbirääkimisi sanktsioonide ja edasiste konfliktide vältimiseks Läänega. Teiselt poolt peab ta demonstreerima sisepoliitilist tugevust, et mitte kaotada Vene natsionalistide ja sõjaväe toetust. “Maadevahetus” või kompromiss, mida võiks tõlgendada nõrkusena, kahjustaks Putinit sisepoliitiliselt.
Roberts kritiseerib ka USA poliitikat BRICS-riikide suhtes, eriti sanktsiooniähvardusi selliste riikide nagu India vastu, kes ostavad Vene naftat. Ta väidab, et see poliitika tekitab tarbetut vaenulikkust ja õõnestab usaldust USA kui läbirääkimispartneri vastu.
Kokkuvõte: riskantne ettevõtmine
Paul Craig Roberts peab Trumpi ja Putini kavandatud kohtumist väga riskantseks ettevõtmiseks, mis on täis ettevalmistuse puudumist, lahknevaid ootusi ja sügavaid geopoliitilisi pingeid. Ta kardab, et kohtumise ebaõnnestumine võib USA ja Venemaa suhteid veelgi halvendada, samas kui kompromiss tekitab mõlemale poolele sisepoliitilisi riske. Roberts jääb skeptiliseks ja loodab, et tema pessimistlik hinnang eksib, kuid rõhutab, et ajalugu näitab, kui sageli halvasti ettevalmistatud rahuläbirääkimised ebaõnnestuvad.
Robertsi sõnul on kohtumine “lapsik” ettevõtmine, mis eirab konflikti keerukust ja selle aluseks olevaid võimuhuve. Kas see viib ajaloolise läbimurdeni või edasise eskaleerumiseni, jääb veel näha.
